Link kopeeritud!

Toomas Alatalu analüüs: võitu Teises maailmasõjas tähistatakse Moskvas tänavu teisiti - Putini režiim on jäänud üksi

 (264)
Laying wreath and flowers to Tomb of the Unknown Soldier
Foto: Ekaterina Shtukina

Mõistagi on vanematel inimestel meeles 23. veebruari tähistamine Nõukogude armee aastapäevana ja paljudel teada seegi, et tänane Venemaa tähistab seda „isamaa kaitsjate päevana.“

Sedapuhku taas laiajooneliselt, sest kohe saab täis 70 aastat Teise maailmasõja lõpust, mille tähistamise sündmuste jada algas Venemaal veel 2 aastat tagasi. Sellesse kuulus ka president Putini 20. veebruari kõne sõjaveteranidele, milles jagus kiitust „tänaste sõjameeste oskusele võita ebastandardsetes olukordades“. Mis kõnes vihjamisi, oli kõigile näha järgmisel päeval Moskvas peetud anti-Maidani marsil, kus osalesid „südame kutsel Donbassis sõdinud“ ja lehvisid Novorossija, ent ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia lipud.

Putin kordas kõnes ka kutset Moskvasse 9. mail, kus Kremli nahaalsust teades võivad samuti marssida äsja sõjategevuses osalenud. Seni on Euroopa liidritest teatanud minekust Serbia president, ülejäänud tulijad on Aasiast ja Iisraelist. Huvitava tõdemusega esines Putini-Lukašenka 3.märtsi kohtumisel Valgevene president, kes sedastas, et endisest NSVList „ainult meie kaks“ valmistume tõemeeli pidustusteks".

See teadaolev minejate koosseis ja kandepinna vähenemine kinnitavad tõsiasja, et Kremli seekordne võidupeo kava ja lootused on esmakordselt põrkunud selgelt (vastu)sammudele ja protsessidele, mis lõpptulemusena viivad kohe kindlasti Teise maailmasõja Ida-Euroopas kulgenud osa mitmete sündmuste ümberhindamisele. Seda on teinud isegi Lukašenka – 17. septembril 2014 jäi esmakordselt tähistamata „valgevenelaste taasühinemise päev“, ehkki oli tegu Stalini 1939.aasta võidu ümmarguse daatumiga.

Samal teemal:

Olukorra muutumisest on ka Moskvas aru saadud, mida kinnitavad suisa raevukad - varasemate aastate „tõe ümberlükkajatega“ võrreldes - reageeringud kauahautud, ent nüüd väljaöeldud mõtetele ja tegudele.

Vene telekanalites nenditi nördinult, et Ukraina enam ei tähista 23. veebruari, et rõõmsalt lisada – näete, Donetski ja Luganski „vabariikides“ seda tehakse, pealegi koos delegatsioonidega Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast. Arusaadavalt näitab rehnuti pidamine – kes peab, kes ei pea –, sedagi, et asi on enam kui põhimõtteline ehk kaotada on palju. Pole juhus, et vaidlus ajaloo üle käib välisministeeriumite avalduste toel. .

Maailma tähelepanu pälvis neist enim Venemaa välisministeerium 2. veebruari rünnak Poola välisminister Grzegorz Schetyna vastu pärast seda, kui too oli „huvitavaks“ kuulutanud oma presidendi Bronislaw Komorowski ettepaneku maailma liidritele tähistada Teise maailmasõja lõppu 8. mail Westerplattes (Gdanskis), kus Poola armee osutas 1939. aastal nädal aega südi vastupanu talle kallaletunginud Natsi-Saksamaa armeele. Schetyna sõnad – „on ebaloomulik, et organiseeritakse austuse avaldamist sõja lõpule seal, kus see ka algas“ ajasid Moskva marru.

Mõistagi pidas Poola minister silmas Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamist Moskvas 23. augustil 1939, mis avas tee Hitleri ja Stalini kokkulepitud kallaletungiks Poolale – esimene tegi seda 1. ja teine 17. septembril, ning ühiselt peeti ka võiduparaadi 22. septembril. Selleks ajaks oli aga Saksamaa sõjajalal juba Inglismaa ja Prantsusmaaga, kellest juunis 1941, kui Hitler tungis kallale Nõukogude Liidule, said viimase liitlased.

Suure sõja käigus jõudsid Hitlerist lahku lüüa mitmed teisedki riigid, ent fakt on ka see, et Kreml on tänaseni Stalini pea kaheaastast liitlust Hitleriga kinni mätsinud ja rääkinud vaid sellele järgnenud sõja võitmisest. Tegudest jäid aga jäljed, sest kaks diktaatorit tegid 1939-1941.a. ümber kogu Ida-Euroopa kaardi, mis sõja lõppedes suures osas tagasi mängiti, ent eeskätt Moskva diktaadi järgi. Kui aga Nõukogude/Vene armeel tuli 1990-1994 üldse Ida-Euroopast lahkuda, siis oli vaid aja küsimus, mil juttudes teise ilmasõja algusest ja ka selle kulgemisest hakkavad kõlama uued noodid ehk algab Kremli loodud müütide murenemine.

Loe veel

Võib väita, et nüüd on see aeg käes, sest oma teise ilmasõja aegse ajaloo kulgemise mõistmise eest on hakanud seisma vähemalt kolm regionaalset liidrit . Poola, Rumeenia ja Ukraina. Oluline on just Ukraina liitumine antud protsessiga ja seda seotult Ukraina-Venemaa sõjaga, milles viimane soolas selgelt üle oma 1941-1945.a. retoorika taaskasutuselevõtuga, mis omakorda soodustabki minevikust pärit müütide murdmist. Ülal sai mainitud Ukraina loobumist Venemaaga seotud 23.02 märkimisest, mille asemel tähistatakse nüüd Ukraina „kodumaa kaitsjate päeva“ 14. oktoobril. See on ajaloos olnud „kasakate päevaks“, ent 14.10.1942 moodustati ka Ukraina ülestõusnute armee (UPA), mida Moskva peab ühemõtteliselt fašistide-bandeeralaste bandeks, ent fakt on ka see, et 1943-1944 sõdis UPA Saksa armee vastu. Seda Ukraina iseseisvuse nimel – lehekülg TMS ajaloos, mille ignoreerimine nüüd, pärast Ukraina presidendi otsust pole enam võimalik. Arusaadavalt mõjutas selle otsuse sündi käimasolev sõda.

Kuna üldisest uue külma sõja seisundist ja lokaalsest kuumast sõjakoldest tulenevalt on kõikide närvid püsti, siis - kummutamaks Moskva väiteid, et tegu on patoloogiliste russofoobidega, juhin esmalt tähelepanu sellele, et Schetyna ja Komorowski on hariduselt ajaloolased. Ukraina peaminister Arseni Jatsenjuk on pärit (Lääne-Ukraina) ajalooprofessori perekonnast ja on, nagu ka Ukraina president Petro Porošenko saanud majandusliku-juriidilise hariduse. Kõik neli on olnud suures poliitikas vähemalt 10 aastat (Schetyna lisaks mainitule ka Poola parlamendi esimees ja isegi riigipea kt. 2010.a. – pärast L. Kaczcynski hukkumist). See, mida nad praegu ütlevad, oli neil ka poliitikasse tulles selge, ent – nagu mainitud – siis polnud aeg vastavateks avaldusteks veel küps. Seda isegi kõrgetes riigiametites olijatele – Poola, Ukraina jt. pidid ootama endist suuremate riikide valitsuste „küpsemist“!

Tänase reaalsuse määras ära Moskva ise oma agressiooniga Ukrainas, milles Venemaa piirinaabrid tundsid ära Gruusias 2008. aastal alustatu jätkumist. Pealegi on Kreml näiteks sama kaua kui Ukrainat ehk alates 22.02.2014 „töödelnud“ Moldova poliitladvikut ja jätkab seda tegevust tänagi elik – Kremli tegelik haare on suurem meedias kajastatust. Poliitikutele on selge seegi, et Kreml ju sisuliselt muudab TMS kokkulepitud tulemusi (riigipiirid, rahvaste, eeskätt krimmitatarlaste õiguste ignoreerimine). Peamine uus on aga see, et Stalini ja Putini-aja vahel jõudis Ida-Euroopas tekkida demokraatlike riikide grupp, kes on piisavalt tugevad ja liitunud, et oma õiguste eest seista, tõdesid kaitsta ja on nüüd valmis ka piirkonna ühist ajalugu ühe võitja diktaadist vabastama. Mõistagi võtab ajaloo seni keelatud lehekülgede läbimõtestamine aega, ent vastav protsess on alanud ja esimesed selgused on käes juba paari kuu pärast.

Tegelikult algas Venemaa välisministeeriumi ja kõigi propagandakanalite vaidlus Poola välisminister Schetynaga veel 21. jaanuari, kui too (Moskvale) ootamatult teatas, et Auschwitzi (Oswiencimi) koonduslaagri vabastasid ukrainlastest võitlejad. Venemaalt tuli rida kõrgeid avaldusi, terve nädala tormasid venemeelsed ajakirjanikud Schetyna jälgedes, ent ajaloolasena jäi ta enesele kindlaks ja vaid detailiseeris – 1. Ukraina rinne, 60. armee, 10.Lviv diviis, tankikomandör Pobirtšenko. Ühel hetkel Venemaa rünnakud vaikisid, sest edasine kaevamine tähendanuks veel teatud ajaloo lehekülgede avamist, milleks kaudselt anti märku ka Kiievist sõnumiga, et Venemaal tuleks oma koht Julgeolekunõukogus loovutada Ukrainale. Ehk nüüd pisut sellestki, mida võiksid sündmuste taustana teada Eesti filmi „1944“ vaatajad.

Arvatavalt on Ukrainas toimunu kõigile selgeks teinud, et Kremlil jagub nii ettenägelikkust kui algatusjulgust ning jagub jultumust kasutada vertikaalse otsustusmehhanismi eelised horisontaalse ees. Sellega hiilgas veel Stalin, kui meenutada tema manöövreid 1944-1945, kui ta koos F.D. Roosevelti ja W. Churchilliga valmistas ette ÜRO loomist ja püüdis iga hinna eest vältida Rahvaste Liidu kogemust, kust NSVL kui agressor (Soome vastu) 1939. aastal välja heideti. Täna on kindlasti neidki, kes ei tea, et ÜRO loomisel sai Stalin lisaks NSVL-ile selles kohad ka Ukrainale ja Valgevenele (Venemaa parim välispoliitika selgitaja Sergei Briljov tuletas 31.01 telekanalis Rossija meelde, et võinuks saada ka Leedu NSV). Ent see eeldas ka Churchillile ja Rooseveltile mõju avaldavat suurt lavastust ja jaanuaris 1944 toimus ÜK(b)P keskkomitee ainuke sõjaaegne pleenum, millele järgnes ainuke sõjaaegne NSVL Ülemnõukogu istung, kus ainsa küsimusena otsustati üleliidulised välis- ja kaitse rahvakomissariaadid (ministeeriumid) reorganiseerida vabariiklikeks. See aga tähendas riigiks olemise mängimist, milles lõid kaasa ka Eesti 133 juuni(1940)kommunisti järglased.

Igal juhul avaldas Pravda mais 1944 Eesti punaladviku läkituse Stalinile, millele oli lisaks N. Karotammele, J. Varesele ja O. Seprele alla kirjutanud ka „Punaarmee eesti väeosa komandör L.Pärn“. Eks ta ole – kui ollakse „riigi“ kaitsekomissar, siis olgu ka väed, mida kamandada. Lembit Pärnal lasti öelda sedagi: „Seltsimees Stalin isiklikult andis mulle käsu viia eesti rahvuslikud väeosad Eestisse. Tõotan, et ma täidan selle käsu.“ (Rahva Hääl, 30. aprill 1944). Tegelikult läks nii, et ENSV väliskomissariks nimetati Hans Kruus alles 28.10.1944 ja L. Pärn kaitse rahvakomissariks koguni 19.07.1945, kuid näiteks Dmitrõ Manuilskist sai Ukraina välisasjade rahvakomissariks veel juunis 1944 ja ta lõi kohe kaasa alanud riigimängus ÜRO kohtade nimel.
Schetyna kindlaksjäämine „Ukraina vägedele“ sai huvitava lõpu, sest Moskva tegi midagi erakordset - Venemaa kaitseministeerium avaldas 60.armee rahvusliku koosseisu. Tegelikult tulnuks avaldada ka see, kui palju Ukraina ja Valgevene toonase juhtkonna liikmed tegid toona väljasõite vastavatele rinnetele ja mida seal n-ö oma riikide nimel räägiti (ka ENSV juhtkond hakkas ühel hetkel Eesti laskurkorpust külastama). Fakt on see, et kui NSVL delegatsioon küsis ÜRO kõneluste algul (august 1944) endale 16 kohta (arvestades Churchilli huvi Briti dominioonide sissepääsemiseks), siis Jaltas (veebruar 1945) küsis Molotov 2-3 kohta. Churchill toetas ja kuna USAle pakuti samuti õigust lisakohtadeks, lükkas Roosevelt vastamise edasi.

Riigisekretär Stettinus oli USA lisakohtadele vastu, ent Roosevelt suri (12.04.1945) USA-poolset otsust langetamata ja ÜRO moodustamisel lähtuti kokkulepitust ehk Stalini otsusest. Öeldu aga tähendab, et TMS võitjaile oli Ukraina riigi olemasolu 1944-1945 rohkem selge (!?) kui (Stalini-Hitleri koostöös likvideeritud) Poola oma, milles teatud kompromissile jõuti alles Jalta konvernetsi viimastel tundidel. Sestap – miks mitte seda valusat tõde meenutada! Jaanuaris 1945 oli Ukraina olemas, aga Poolat polnud?! Igal juhul on poolakad oma arhiivides põhjalikku tööd teinud, mistõttu ka nende ajaloolastest poliitikute väiteid mineviku kohta tasub uskuda. Eriti kui vastuvaidleja jääb järsku vait.

„1944“ tuletab mõjukalt meelde kogu tolle aasta traagikat, milles oma osa etendas Pätsi ainuvõimu päevil kadumaläinud oskus suurt poliitikat lugeda ja algatusjulgus. Võib mõistagi nuriseda lääneliidrite käitumise üle Jaltas, ent fakt on seegi, et Stalin võttis ise osavalt üles „riigikeste“ teema ja tal oli ka vastav ettevõtmine propagandistlikult hästi ette valmistatud. Paraku polnud see esimene ega ka viimane kord, kui Kremli propaganda on Lääne riigijuhte pimestanud.