Toomas Alatalu Briti kaitseministri hoiatusest: Briti lõvi ei erutu kunagi juhuslikult
Suurbritannia välispoliitikast rääkides tasub alati meeles pidada, et see on traditsioonide-põhine ehk – nagu seda on ka Venemaa välispoliitika. Pealegi on need kaks impeeriumit - vaatamata üldteada liitlusele kahes ilmasõjas – püüdnud ajaloos üks teist korduvalt üle mängida kõige erinevamates kohtades: Afganistanis (19. sajand - inglased tulid Indiast, venelased sisenesid põhjast), Taga-Kaukaasias (1918-21).
Mustal merel põrkuti kokku veel Krimmi sõjas (1853-56, mis teadu kulges ka Balti merel), uuesti 1918-21. Eks me kõik teame Briti laevastiku ilmumist Tallinna lahte 1919.a., pigem küll Loode-Venemaa valitsuse püstipanekuks, ent asi läks üle sujuvaks abiandmiseks Eesti Vabariigile. Ehk siis – London on varemgi meile appi tulnud. Meid ehk Eestimaa pinda, selle poliitikuid ja tegelinskeid kasutati ka kõikvõimalikeks salaoperatsioonideks teljel London-Moskva ja just Eesti oli ka brittide luure orbiidis pikalt pärast teist ilmasõda, kui siia saadeti üks Eesti patrioot teise järel teadmata, et MI8 juhtfiguur Kim Philby oli kõigest eelnevalt Moskvat informeerinud.
Teada on seegi, et punase Kremli ja tema tänase asukaga suhtlemisel on Suurbritannia (aga ka Saksamaa) puhul alati olnud selge vahe sõltuvalt sellest, kes parasjagu võimul Londonis (Berliinis) – konservatiivid või leiboristid (sotsiaaldemokraadid). Leiboristide võimuaega langes Balti riikide kulla üleandmine NSV Liidule 1967.a., mis tähendas Londoni ajutist mahaastumist rajalt, mida Washintoniga oli koos aetud (esimese) külma sõja puhkemisest saati. Tandem, mis lähtus Balti rahvaste õigusest saada tagasi oma koht maailma poliitilisel kaardil, taastus Thatcheri-Reagani ajal ja on sealtpeale toiminud Ida-Euroopa jaoks rahuldavalt.
Mõistagi on suurriikidel oma tasandi mured ja probleemid ning arusaadavalt on tehtud kõik, et luua Venemaaga stabiilsed suhted. Selle nimel on teinekord avaldatud ka survet Venemaa naaberriikide valitsustele, et nood võtaks arvesse Kremli väidetavaid muresid. Tänaseks on Kremli välispoliitika klaar mis klaar ja ka Lääne kui terviku välispoliitika toimimine üsna selgelt paika pandud: peaareeniks on Euroopa, kus tuleb tõrjuda Venemaa jätkuvat agressiooni. USA kui võimsaim riik seisab eemal ja kõrgemal, ent teeb esimesena samme, mida Euroopas esimesena võimendab London ja seejärel kogu Euroopa Liit.
Olukord tervikuna on keeruline, ent samas üheselt mõistetav, sest Kreml alustas ja mängib tänagi lahtiste kaartidega. Pärast Ukraina vene-meelsete Harkivi nõupidamist Venemaa ametiisikute osalusel (22.02.2014) ja järgnenud Krimmi operatsiooni (23.02 – 16.03.2014), millele ei NATO ega ka Euroopa Liit kohe kuidagi ei reageerinud (ilmselt olles rabatud nahhaalsusest, millega see kõik toimus), võttis Putin taas ette Donbassi. Kui seal märtsis tehtu (esimesed „vabariikide“ tegemised) oli pigem tähelepanu kõrvaletõmbamine Krimmi jõuga ülevõtmisest, siis aprillist 2014 rakendati kõik muud piirkonnad juba Donbassis toimuva katmiseks. Algasid sõjalennukite provokatiivsed lennud Balti merel, sõjaväemanöövrid Kaliningradis ja Loode-Venemaal, tulid teated kummalistest veealustesst objektidest jne. jne. Ehkki Venemaa tuumapommitajad on ära käinud ka Kesk-Ameerikas ja lennanud üle La Manche`i, on kõigil, k.a. suurriikide liidritel selge, et Venemaa välispoliitika tööriistaks oli nii Krimmis kui Ida-Ukrainas kaasmaalaskond, täpsemalt selle Moksvast rahastatav tipp.
Krimmis 2010.a. toimunud valimistel sai Sergei Aksjonovi juhitud Russkoje Jedinstvo vaid 4% häältest, kui aga kogu poolsaare hõivanud rohelised mehikesed sisenesid 27.02.2014 Krimmi parlamendi hoonesse, tehti Krimmi uueks pealikuks just Aksjonov. 16. märtsil toimunud rahvahääletus aga tuletas paratamatult meelde juulis 1940 okupeeritud Balti riikides toimunud valimisi, sest kõikjal olid teise riigi sõdurid. Samas ei võtnud Krimmi hääletamisest osa sealne põlisrahvas – tatarlased. On teinegi vähemräägitud mineviku meenutus – Donbassis praegu lehvivate musta-sinise-punaste lippude esimene variant heisati veel 1989.a. Nii väidavad tollal seal loodud interrinde juhid – aga samasugused ühendused loodi ju ka Balti vabariikides ja Moldovas.
Täna, kus Putin kinnitab, et Ida-Ukrainas toimus kõik tänu kaevuritele ja traktoristidele, kes ilmselt tõid oma kaevandustest või aedadest või koguni korteritest välja seal seni hoitud tankid ja soomukid, ei usu Kremli kinnitusi keegi. Toores jõud on oma töö teinud, rahvusvaheline õiguskord ja usk sellesse on purustatud. Samas ei jää elu paigale ja algab paratamatu kohanemine uute oludega. Seda õigustatud ettevaatlikuse juures – intenetis ju on üleval 1990-91.a. moodustisi meenutavad „riigikeste“ kontuurid!
Olen juba kirjutanud, et sõdade-kriiside ajal muutub üldine suhtluskultuur ja sõnavara ning see, mille varjamine nn. rahuliku arengu tingimustes oli seaduspärane – pole vaja inimesi erutada! -, on täna igapäevase jutu paratamatu osa. Ehk siis – egas`s Briti minister meid eriti ei üllatanudki! Samas on kosutav – eriti vabariigi eesseisvat sünnipäeva silmas pidades teada, et meid pole unustatud, meie peale mõeldakse seal, kus meie iseseisvuse püsimise tagamiseks vaja. Londonis, järelikult ka Washingtonis.
