Toomas Alatalu: Brüsseli ametnikud näitasid Eesti uustulnukaile koha kätte

 (41)

Eesti Euroopa Liidu eesistumise kontsert Vabaduse väljakul
Toomas Alatalu usub, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise kontsert Vabaduse väljakul meeldis küllap ka muule euroopale: see oli üsna ebatavaline. Pildil müristab ansambel Winny Puhh.Foto: Ilmar Saabas

Asjaolu, et peagi tuleb Eestisse USA asepresident Mike Pence, näitab, et meie eesistumist on märgatud: oleme kindlalt suurte otsustajate radaril.

Vaatasin telekast Eesti eesistumise avatseremooniat ja olen kindel, et meie kontsert meeldis eurooplastelegi, kes seda vaatasid. Igal juhul midagi värsket ja julget. Muud – ürituse alguse musitamised-patsutamised, parajalt ülespuhutud kõned – on mujal Euroopas tavaline asi ja meil endil läks selle seedimine/omaksvõtt tavalisest lühemalt, sest külalisi tuli arvatust vähem. Põhjus mõistetav - Saksamaa suurkantsleri Helmut Kohli matused ja mälestustseremooniad.

Eesistumise eellugudest kommenteeriksin kahte. Esiteks Eesti ministrite ootamatu sattumine eesistuja rolli tulenevalt Maltal toimunud valimistest, kus vana valitsuse ministrid nagu ei olnud enam ministrid. Tegelikult ei selgitanud meie ajakirjanikud seda seisu korrektselt. Asi on selles, et Malta ministrid jäid küll ametisse, ent kaotasid valimiste järel otsustamisõiguse – asi, mis Eestis kellegi osava liigutusega on säilitatud. Sestap on iga Riigikogu valimise järgne aeg kuni uue valitsuse moodustamiseni sünnitanud hunnikus vaid kellelegi soodsaid seadusi ja otsuseid (alates riigikogulaste esinduskulutuste suurendamisest „Sakala“ keskuse lammutamisest jne.), mida teistes riikides lihtsalt ei sünni, sest parlamendi oma selja tagant kaotanud minister kaotab ka otsustamisõiguse. Kuna meie ministritel tuli niigi kohal olla antud EL kogunemistel ja tegemist oli ühekordse lisaülesande täitmisega, siis loodetavasti ei hakka nad end CVdes tituleerima kui Eesti & Malta minister, ent lubatud riigireformi seisukohalt tasuks sellest vabatahtlikust tööst teha küll õiged järeldused.

Teadlik kontroll – kas lähevad õnge?

Teiseks tuletas Eesti Ekspressis kajastatud Eesti ajakirjanikele Brüsselis korraldatud PR koolitus „Kuidas meedias mitte esineda“ meelde lihtsat tõsiasja, mida meie noored kirjamehed ära ei jaganud. Võib kindel olla, et Brüsseli „PR gurud“ teadsid hästi, et näitavad eestlastele nende endi ühte ministrit? Niisugused käigud lihtsalt kuuluvad uustulnukatele koha kättenäitamise juurde. Sedasi on ametnikud käitunud kõikides keskustes ja võin meenutada imelugusid nii Moskva kui ka Brüsseli võimukoridoridest. Tagatipuks kontrollitakse – kas mindi õnge ja tiražeeritakse pilti ka kodumaale. Paraku sedapuhku nii läks.

Eesti ülesanne on meenutada Euroopa rahvastele, miks nad omal ajal selle liidu lõid, teatas meie president Kersti Kaljulaid. Mulle tema stiil ja oskus rääkida meeldib.

Kirjutan sellest klassikalisest võttest aga seetõttu, et täna tasub kõigil silme ees hoida USAs rulluvat, kus paljude ajakirjanike endale võetud õigus öelda mida iganes ükskõik kelle ja eriti riigi presidendi kohta, on põrkunud viimase veel vängematele vasturepliikidele. Alustamise au jääb jätkuvalt ajakirjanikele, kes eiravad tänagi Melania Trumpi kohest hoiatust – Donaldil pole komme võlgu jääda ja ta vastab mitmekordselt. Pealegi saab üksnes oma raha ja oma lastetoaga tippu tõusnud Trump ajakirjanikke mitmel moel pitsitada ja konflikt on mõeldavatest raamidest juba ammu väljas. Sestap polnud üllatuseks, kui pärast viimast ebaviisakuste vahetamist rivistus mikrofoni taha korraga 14 USA kongresmeni, kes kutsusid ajakirjanikke ja presidenti üles oma tüli lõpetama ja viisaka kõne juurde tagasi pöörduma. Kuna Eesti poliitikas on samuti käsil suur pööre ja kohe-kohe on areenil uustulnukad, nende hulgas ka ärimehed, kel Trumpi eeskujul villand poliit- ja sõnamängudest, siis julgen küll öelda, et nende küsimustega, millega mikrofonid siiani täideti ja valitud tegijate nina alla torgati, jõutakse varsti samuti suurde tülli.

Meie meenutame neile

Ent tagasi Eesti ajaloo alanud suurperioodi juurde. „Eesti ülesanne eesistumise ajal on selgelt ja kuuldavalt meenutada Euroopa rahvastele, miks nad omal ajal selle liidu lõid ja mida nad sellest saavad. Me peame rääkima vabadusest ja rahust. Inimõigustest, õigusriigist, enneolematult hästi lepetega reguleeritud vaba liikumise õigusest“, teatas meie president Kersti Kaljulaid. Mulle tema stiil ja oskus rääkida meeldib. Sealt võib tihti leida ka nn. ridade vahele kirjutamist – eks ole : meie meenutame neile! Nemad on mõistagi eeskätt Prantsusmaa ja Saksamaa, kes omal ajal otsustasid leppida igaveseks tagamaks rahu Euroopas. Prantsusmaa verivärske peaminister Philippe tegi oma esimese välisvisiidi Eestisse, kus kinnitas, et tulemas on uus algatus Euroopa jaoks. Mis see täpselt saab olema, eks selgu suurte omavaheliste kohtumiste põhjal, ent Eesti käis uhkelt välja sõna „rahu“.

Võiks öelda, et oli ka viimane aeg seda teha. Viimastel aastatel, kui sõda toodi selle kõige tooremal kujul ka Euroopasse, esmalt Ukrainas, seejärel Iraagi, Liibüa ja Süüria avantüüride tulemusena tekkinud kalifaadi esindajate terrorirünnakutega mitmesse riiki korraga, - oli rahust rääkimine millegipärast tabu. Ja ega rahukõnelusedki seal, kus neid peeti, edenenud elik – polnud millestki rääkida. On’s nüüd oodata pööret? Iraagis ja Süürias paistavad sealsed sõjad jõudma oma lõpustaadiumi. Mis puutub Ukrainasse, mis on puhtalt Euroopa ja Euroopa riikide probleem, siis on siin lahenduse aluseks ammu olemas Minski plaan. Reaalsus on aga see, et ühes neljast rahukõnelustest osalejal – Saksamaal seisvad septembris ees üldvalimised. Raske uskuda, et Saksamaa ise võtaks midagi tõsist välispoliitikas ette enne valimisi, sest on teisigi ülevalolevaid ja valitsust haavata võivaid probleeme. Ennekõike Merkeli enda algatusel sõlmitud põgenikelepe Türgiga.

Kui Euroopa Liit suudaks rahu vähemalt Euroopa (Ukraina) pinnale tagasi tuua, oleks see suur samm edasi. Sestap äratas tähelepanu Saksamaa sotsiaaldemokraadist välisministri Sigmar Gabrieli järjekordne sõit Venemaale ja tema vastuvõtmine Putini poolt. Ametliku teate kohaselt aga arutati oma rahvaste lähendamise kõrval teise suurprobleemina Putini ja USA presidendi Trumpi eesseisvat esmakohtumist Saksamaa pinnal. Kuna nii Moskva kui Berliin vaatavad Washingtoni poole, siis tuleb kohe eriti rahul olla teadmisega, et Euroopa Liidu eesistujat Eestit väisab augusti lõpus USA asepresident Mike Pence. Elik – oleme kindlalt suurte otsustajate kaardil nii Euroopas kui Ameerikas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare