Nüüd on muidugi selge, et Trump tegi õigesti, kui neid ei järginud, tunnetades ette sedagi, et neist reeglitest on kõrini piisavalt paljudel ladvikus, keskklassis, lihtrahvast rääkimata. Tegelikult käis suur eliidi-vastane mäss ka demokraatide leeris, ent n.ö. reeglite raames. Mässuliste eestvedajaks oli Bertie Sanders, kes alistus Hillary Clintonile alles partei konvendil, kus viimane ametlikuks presidendikandidaadiks valiti. Sel pöördehetkel tuli küll ilmsiks, et partei keskaparaat oli kogu aeg Sandersile käru keeranud, ent asi lahendati aparaadi juhi tagasiastumisega ja Sanders jäi demokraatide leeri edasi.

Kokkuvõttes tähendab öeldu aga seda, et Obama läkitus polnud piisavalt täpne - täna on tegu muutunud Ameerikaga, sest võimu peaside rahvaga – hierarhiline kahepartei süsteem vedas küll valimised välja, ent vajab uut ülesehitamist.

Hea seegi, et paralleelselt presidendivalimistega valiti ka kogu Esindajatekoja koosseis, kolmandik senatist jne. Mainitud kahes võimuorganis säilib vabariiklaste ülekaal ja on uusi nägusid, mis tähendab, et Trumpil on, kust kaadrit oma meeskonda võtta ja sel teel end ka liidrikohale vabariiklikus parteis seada.

Ajalooliselt läks nii, et varaliselt ja vaimselt massidest irdunud ja nende huve ignoreeriva eliidi-vastasus lõi esmalt läbi Euroopa suurriikides. Just siin tuvastati ka kiirelt selle vastasuse suur seotus poliitika moonutatud, et mitte öelda – poliitkorrektsest - kajastamisega ajakirjanduses. Kuigi asi hakkas susisema väiksemates riikides (Ungari peaminister 2006: „Me valetasime, hommikul, lõunal ja õhtul“), oli siiski vaja suuremat, paljusid riike hõlmavat kriisi, et mass teadvustaks – „Nad kõik, nii poliitikud kui meedia valetavad meile“ ja tekiks n.ö. vaba interneti kõrvale samuti ruum kõikvõimalikele protestiparteidele.

Teatavasti sai selleks katalüsaatoriks nn. rändekriis, mis ripub tänagi Damoklese mõõgana hirmust kangestunud Euroopa kohal. Nagu teada, ootas Vana maailm USA presidendivalimisi, sest oodati Hillary Clintoni võitu ja seda lootuses, et aparaadimängud ja poliittehnoloogiad toimivad edasi. Trumpi võit aga tähendab seda, et Euroopas läheb lahti uus ootamine – Prantsusmaa (mais 2017) ja Saksamaa (sügis 2017) valimistulemuste ootamine, sest võimul olev eliit ei saa enam kusagil oma edasipüsimises kindel olla. Sestap on omamoodi hea, et hetkel on piisavalt lahendamata probleeme nagu Süüria kodusõda, mis ei lase Euroopa ladvikul niisama uimerdada, vaid nõuab tegusid. Ehk mõtlevad ühtlasi ka midagi eliidi-vastasuse leevendamiseks välja!?

Valimiseelses kommentaaris juba juhtisin tähelepanu sellele, et kodanikele maalitud ettekujutus Trumpist on paljus senise eliidi teenistuses olnud meediategelaste looming. „Mitteettenähtud“ ja sõltumatu – miljardär! – kandidaat pidigi paljusid ärritama ja küllap loodeti tema mahategemisega vältida Trumpi valimist presidendiks. Läks aga nii, et miljardäril vedas vastaskandidaadiga, sest Clintonit – mida kõike küll tema kandideerimiseks ei tehtud! - oli samuti võimalik rünnata erinevate pattude pärast.

Nagu teada, tuli välja, et vastase vigadega manipuleerimise osas olid peapretendendid teineteist väärt. Paraku vajutas see negatiivse pitseri kogu valimiskampaaniale ja on siiralt kahju, et end demokraatia lipulaevaks pidav seltskond end sedapuhku sääraselt serveeris

Vahetult pärast valimiste algust läbi viidud küsitlused kinnitasid, et veerand inimesi läks valima sellepärast, et ei soovinud vastaskandidaadi võitu. Ent järelikult tuleb kolme neljandikku valijaist pidada ühe või teise kandidaadi kindlaks toetajaks. (Hetkel pole küll lõplikke andmeid käes, ent valimistest osavõtt paistab jääma 120 miljoni kanti, samas kui 4 aastat tagasi oli see 126 miljonit.

Arvata on, et selles etendas peaosa juba mainitud negativism ja vigadele kontsentreerumine). Mis aga puutub valdkondadesse, mille põhjal tehti valik Trumpi või Clintoni kasuks, siis andis CNN järgmise pildi – 48% valikut mõjutasid majandusprobleemid, 18% - terrorism, 13% välispoliitika, 12% immigratsioon.

Peatudes Trumpi valimise võimalikul mõjul Eestile, tuleb tõdeda, et Eesti poliitladvik ja USA (täna on lõplikult selge, et) eksivast – sest on liialt establishmenti-truu - meediast mahakirjutusi tegevad Eesti ajakirjanikud olid ise kindlad ja veensid kõiki viimase hetkeni Clintoni võidus. Muidugi ei jäänud see kahe silma vahele Trumpi meeskonnale. Tegelikult pole siin midagi lahti, sest valimiskampaanias kõlavat ei saa kunagi lõpliku tõe pähe võtta. Oluline on püüda nüüd, kus algab Trumpi välispoliitilise tegevuskava koostamine, olla soodsal võimalusel pildil ja ikka positiivse sõnumiga.