Mõistagi takistab tegeliku seisu mõistmist jätkuv ja nutikas propagandasõda, teatud suurriikide ja nende nn. avalikkuse ettehäälestatus, ent nii on asjade seis olnud kogu teise maailmasõja järgse perioodi ehk siis sellega tuleb suures poliitikas arvestada. Värske uudis oli Putini pääsemine Austriasse, mis lihtsalt kinnitas niigi teadaolevat teatud Lääne äriringkondade valmidust jätkata - ettevalmistatud koostöölepinguid pühadeks ja puutumatuiks kuulutades – suhteid ... agressoriga.

Tegelikult kordas pisi-Austria kõigest suurriiki Prantsusmaad, mille sotsialistist president ja Mistrali-müüja Hollande oli esimene, kes kutsus Putini tagasi n.ö. omade keskele, sest parem „venelane sees, kui väljas“, kui parafraseerida ümber omaaegset kuulsat ütlust. Pealegi – erinevalt Gruusia 2008.a. sõja järgsest seisust – kutsuti sedapuhku sisse sanktsioonide all selgelt kannatava ja Venemaal toimuvate ürituste mõttes ignoreeritava riigi liider. Mis puutub sanktsioonide toimesse, siis väikegi süüvimine Moskva propagandajuttudest ilmnevasse ja majandusstatistika jälgimine ei jäta kahtlust nende halvavast mõjust Venemaa majandusele ja keskmise kodaniku heaolule ning see on poliitika muutumist oodates kõige olulisem.

Moskva ja Lääne ühine propagandamüra
Moskva ja Lääne ühine propagandamüra Föderatsiooninõukogu otsuse üle tühistada Putinile antud luba vägede kasutamiseks Ukrainas mõte on varjata Kremli peamist järeleandmist – Putin sundis Donetski ja Luhanski isehakanud vabariike samuti relvarahu kehtestama, nagu seda oli teinud Ukraina president 20. juunil. Mäletatavasti lootsid mässulised endi kohtlemisele võrdsetena ehk siis vormi „nemad ühelt poolt ja Ukraina president teiselt poolt“, ent kuna nii ei läinud, lükkasid nad pakutu, s.t. relvarahu tagasi. President Poroshenko tegi oma otsuse pärast Donetski oblastis käimist, kus ta kohtus kohalike võimude esindajatega.

Tasub mitte unustada , et vaatamata viimaste kuude virr-varrile ja paljudele „rahvakuberneride ja – linnapeade“ valimistele on piisavalt neid kohti, kus jätkavad tegutsemist seaduslikult valitud ja moodustatud võimuorganid. Just need struktuurid tagasid ka näiteks Ukraina presidendivalimiste (kohatise) toimumise kahes mässulises oblastis ja, nagu teada, suure poliitika kontekstis loeti seda „kohatist“ piisavaks. Just nende võimustruktuuride poole pöörduski esimesena Poroshenko, tehes kaks päeva hiljem möönduse, et nendega koos võib dialoogi pidada ka teatud separatistidega.

Sellest piisas, et 23. juuni õhtul istuks Donetskis kokku uus formaat – ekspresident (ja sama kandi mees) Leonid Kutsma kui Poroshenko eriesindaja, nn. Donetski ja Luhanski vabariikide juhid, kellede keskel istus üllatusmehena oligarh ja Ukraina Ülemkohtu liige, Venemaa-meelse liikumise „Ukraina valik“ (sündis mulle kui vastukaal „Euroopa valikule“) juht Viktor Medvechuk, Putini ammune isiklik sõber, kellega Putin Ukrainas käies kohtub alati esimesena (ja alles siis näiteks president Janukovõtsiga!). Putin on ka Medvechuki 2004.a. sündinud tütre ristiisa. Kuna on kokku lepitud, et antud vahendusformaat jätkab tegutsemist, tasub teada, et Merkel olla pakkunud Medvechuki n.ö. ümberistumist Kutsma kõrvale.

Kohtumise peatulemuseks oli mässajate poolse relvarahu väljakuulutamine, mida tegi Donetski vabariigi valitsusjuht Aleksandr Borodai, kes teadu on Venemaa kodanik. Kui Poroshenko (ja ka kõik varasemad keskvõimu plaanid) nõuab mässajatelt relvade mahapanekut, hõivatud hoonete loovutamist, soovijate – mõeldud on Venemaalt tulnute vabatahtlike – takistamatut lahkumist riigist, siis mässajad omakorda nõuavad esimese sammuna Ukraina vägede väljaviimist endi territooriumilt. 25. juunil tegi samuti mässajate teenistuses olev endine presidendikandidaat Oleh Csarjov selles möönduse, nõudes vaid eriüksuste ja rahvuskaardi väljaviimist.

Probleem ongi selles, et vaatamata lühikesele eksisteerimisajale (6. märtsil toimusid esimesed „rahvavalimised“ ja „vabariikide“ väljakuulutamised) on tänaste separatismikeskuste käsutuses piisavalt relvi ja väljaõppinud sõjaväelasi. Samuti suurepäraselt massidega tööks ettevalmistatud spetsialistid ja tõhus toetus Venemaa telekanalitelt, kellede jaoks on omaenda kodumaal toimuva kajastamine ammu millekski kolmandajärguliseks saanud. Ukraina seniste valitsuste ebaefektiivsust ja süvenenud rahvakaugust osavalt kasutades suudeti märtsis-aprillis vallandada kodanikualgatuseks kvalifitseeritav liikumine, millega kaasaminejaid jagus, sest kõlasid ka loosungid õiglusest. Paraku ühineti mitte kehtiva korra raamides tegutsemiseks, vaid kehtiva võimu kukutamiseks ja Venemaaga ühinemiseks. Kuna protsessi alguses toodi isegi Vene väed piirile, polnud kahetist mõtlemist. Pealegi olid 11. mai referendumid kohalikele esimeseks oma arvamuse avaldamise võimaluseks 23 aasta jooksul.

Putin hüppas ise Kremli kampaania tagant ära
Nagu teada, hüppas Putin ise Kremli vallandatud kampaania tagant ametlikult ära 7. mail, kampaania kohalikud juhid läksid aga protsessiga lõpule ja tegid oma kõige kõvemad avaldused 24. mail ehk siis päev enne Ukraina presidendivalimisi. Ilmse arvestusega, et tuleb teine voor. Punkt pandi siiski 25. mail ja sealtpeale on protsess n.ö. tagurpidi liikunud. Paraku sääraselt, et juhuslikud ja sunnitud kaasaminejad on sõjategevuse mõjul alustanud piirkonnast lahkumist. End relvade abil peremeestena kehtestanud seltskond aga ei soovi kätte võetud võimust ja tööst selle toetamiseks (tegemist on suurima tööpuudusega piirkondadega Ukrainas) loobuda ja ei mõtlegi relvi maha panna. Säärastena vastab nende hoiak täielikult Kremli plaanidele, sest kasvõi EL-Ukraina assotisatsioonilepingu sõlmimine vallandab suhteliselt pika Ukraina-Venemaa majandussuhete klaarimise protsessi ja selle kohapealseid mõjutajaid on hädasti tarvis. Pealegi on separatistidel mänguruumi – 25. juunil teatati kahe vabariigi ühinemisest, päev hiljem loodi ühisparlament (esimees Csarjov) ja võeti vastu ajutine põhiseadus. Ent see on vaid poliitiline sirm märksa tõsisemale – sõjalisele koondumisele.

Pole juhus, et lääs on Ida-Ukraina separatistide „garnisone“ hakanud kuulutama katseiks luua „uued külmutatud konfliktikolded“, mis peab silmas seda, et Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahhi konfliktikolded loodi just Venemaa sõjabaasidele tuginedes nende otseses ümbruses. Ida-Ukrainas Venemaa baase küll polnud, aga midagi on nüüd nagu tekkimas ja juhtumisi Venemaa ohvitseride (Donetski kaitseminister Igor Strelkov jt) juhtimisel. Pealegi nägid kogu maailm, kuidas Kreml kasutas Sevastopoli merebaasi tuhandete roheliste mehikeste kohaletoimetamiseks, kes algul parlamendihoone ja ametisse pandud nukuvalitsuse loal seejärel ka kogu poolsaare hõivasid. Ehk siis kordasid bolshevike klassikalist käekirja – esmalt sõjabaasid, siis nende toel rahutused, uus valitsus ja annekteerimine. Nagu see käis 1924.a. Bukharas ja Khivas ning jätkus 1939-40 Balti riikides. 2008.a. jäi Abhasias ja Lõuna-Osseetias antud mudeli viimane samm – astumine Venemaa koosseisu – tegemata, ent Krimmis ikkagi tehti see ära. Viinis esinedes pidas Putin vajalikuks tõdeda, et arvestas sõjalise jõu kasutamisega Krimmis, ent see jäi ära, sest ka kõige kauem oma riigilippu üleval hoidnud Ukraina väeosad alistusi relvi kasutamata ülekaalukale vaenlasele. Teisisõnu – Kreml siiski arvestas ka vastuhakuga a la Soome 1939, ent sai kasutada Eesti, Läti, Leedu 1940.a. varianti.

Propagandasõda täies hoos
Viimase kahe nädala propagandasõja võtetest torkab silma Ida-Ukrainast Venemaale pagenute olukorra esiplaanile toomine, mis tragöödiana on arusaadav, kuid mille puhul tuleks ikkagi meenutada ka kogu protsessi loojat ennast. Samas on peaaegu täielikult kadunud jutt, nagu tahtnuks Kiiev keelata vene keele kasutamise seal, kus seda niigi kõik rääkisid ja lubatud oli. Tegelikult kordab Poroshenko vene keele kasutamise osas riigipea kt. Turchinovi ja peaminister Jatsenjuki teksti, ent eks me tea Eestigi kogemuste põhjal, kuidas teinekord on vaja lihtsalt uut ütlejat (Lennart Meri vs. Mart Laar 1994), et kõik suure poliitika tegijad saaksid rääkida – näe, probleem saabki lahendatud.

Millest aga kumbki pool hetkel üritab vaikida, on krimmi tatarlaste õigused, milledega ei arvestanud kiirelt valmis vorbitud ja vastu võetud Krimmi Vabariigi põhiseadus. Kuna ei arvestatud ka põlisrahva poollegaalse parlamendi Mejlise järgnenud ettepanekuid, teatasid tatarlased 23. juunil, et boikoteerivad 14. septembrile määratud Krimmi esindusorganite valimisi. Aga see on signaal kõigile inimõigustega tegelevatele organisatsioonidele. Tatarlaste valmisolekut oma huve kaitsta näitas 26. juunil toimunud lipupäeva tähistamine (võimude andmeil osales 5000 inimest), millel kõnelesid boikoti eestvedajad.