Toomas Alatalu: Iraan on salongikõlbulik!

Tõele au andes oli suurriikide ja Iraani viimase tuumaprogrammi käsitlevate kõneluste lõppfaas suurepäraselt lavastatud, sest võimatu oli mitte tähele panna, et toimuvat juhtisid keskel ja kõrvu istuvad naine (EL väliskomissar) Federica Mogherini ja idamaa Iraani välisminister Javad Zarif, kes kahekesi ka kõnelused lõpetasid.

Ülejäänud ehk lepingu peategijad USA, Venemaa, Hiina, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa välisministrid aga istusid kogu lõppfaasi n-ö kõrvalridades ja kõneluste peautsitajat Iisraeli tuli, nagu ikka, juurde mõelda. Pealegi ei teinud Lääs temast üldse juttu, küll aga Putin siis, kui vajalikuks pidas ja seda mõistagi teise laua tagant.

Kui pisutki süüvida, oli seis enam kui kentsakas – viis tuumariiki ja Saksamaa vs. Iraani või siis tema kallal. Ebavõrdsus ja vastupidamine missugune Iraani poolt võetuna! Ja ehkki vastavalt lepingutele on Iraan edaspidi kümneid aastaid allutatud mitmesuguste rahvusvaheliste kontrollidega, on hetketulemus vaieldamatult Iraani suur võit, sest teda hakatakse jälle kohtlema normaalse riigina ja ta saab muutuda taas avatud riigiks. Täpsemalt – avatud ja teadlikult lääne väärtusi vastuvõtvaks idamaa riigiks, mida ta oli.

Tasub teada, et esimese ilmasõjajärgsed Iraan (aastani 1935 Pärsia) ja Türgi ponnistasid Reza-šahhi ja Kemal Atatürki juhtimisel kõvasti euroopalikustumiseks. Kui mainida siinkohal vaid säärast detaili nagu naiste riietumine, siis Iraanis käis parandžaast lahti ütlemine nii, et esimesena tegi seda šahinna ja õukonnadaamid, seejärel võimurite naised ja siis lasti turgudel lahti kuulujutt, et nägu varjavat vaid lõbunaised! Lugesin seda ühest 1939. aastal Eesti Päevalehest.

Nõuka päevil oli ka eestlastel võimalus Iraani võluvaid naisi näha, kui meenutada šahh Mohammed Reza ja šahinna Soreya Tallinna käiku oktoobris 1973. Siis aga tuli rahvarevolutsioon, võimu haarasid konservatiivsed ajatollad ning naised riietati taas pealaest jalatallani kinni nende võõrastest pilkudest päästmise nimel. Sisult samasugune tagasikäik on toimunud ka Türgis, mis 1990ndatel püüdles selgelt Euroopa Liitu, ametis oli isegi naispeaminister, ent EL ladviku poliitmängude tulemusena on nüüd seal kindlalt võimul islamistid ja naistel juuste katmine kohustuslik. Türgi poliitikud võtavad täna – nagu läänes kombeks - mujale minnes ka abikaasad kaasa ja nood kõik kannavad pearätte. Seda võib võtta mitmeti, ent kui EL eelmine ja esimene väliskomissar Catherine Ashton kutsuti 2013 osalema ja koguni juhtima (sellest algaski EL juhtiv osa) Iraani kõnelusi, saabus ta esimesel korral Teherani sealse kombe järgi riietatuna – samm, mida suudeti vääriliselt mõista.

Lääne ettekujutustele tänasest Iraanist on pitseri vajutanud teadmine, et pärast pikka USA tugibaasiks olemist (1953-1979) tekkis seal USA-vaenulik teokraatlik režiim, ent sellegi toimimisest saab rääkida vähemalt kahe mõõduka presidendi – Mohammad Khatami (1997-2005) ja Hassan Rouhani (2013-) ajast. (Kirjutasin 22.01.2014 oma avastusest, et septembris 1993 üritas toonane Iraani asespiiker Rouhani tulla Tallinna).

Fakt on see, et sõnavabadust, sallivust, suhtlust muu maailmaga propageerinud Khatami oleks Iraani peaaegu suletusest välja toonud, kui... Nimelt söandas ta hakata polemiseerima USA politoloogi Samuel Huntingtoni raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrkes“ väidetuga ja vastandas sellele „tsivilisatsioonide dialoogi“. Seda presidendina nii edukalt, et 5. septembril 2000 kuulutas ÜRO oma järgmise – 2001. aasta „tsivilisatsioonide dialoogi aastaks“! Paraku toimus vahetult enne ÜRO uue Peaassamblee istungit 9/11 (kusjuures USAd ründasid mitte Iraani, vaid Saudi Araabia mehed!) ja dialoogi asemel hakkasid troonima vägivald ja sõjad.

President Khatami algatust ja tema valmisolekut päriselt ei unustatud, sest Iraani nn tuumakõnelusi veebruaris 2003 alustanud Berliin, London ja Pariis püüdsid antud hetkel kohe kindlasti vältida seda, et moslemite karistamisega hoogu läinud George Bush ei ründaks pärast Iraaki ka Iraani, mis oli samuti „kurjuse kaare“ nimekirjas. Toore jõu valimatu ja põhjendamatu kasutamine naabruses mõjutas mõistagi Iraani juba oktoobris 2003 lubama rahvusvaheliste inspektsioonide korraldamist, ent sedamööda, kuidas USA sõjamasin puksima hakkas, kasvas ka Iraani vastupunnimine. Paraku tõi surve kaasa selle, et iraanlased valisid 2005 presidendiks Ahmadinejadi, kes lubas Lääne ja eeskätt Iisraeli paika panna. Tasub teada, et Khatami oli ja jäi Ahmadinejadi suurimaks koduseks kriitikuks.

Plahvatusohtlikuks kujunenud olukorras ei jäänud maailma vägevatel üle muud, kui juunis 2006 ise mängu tulla ja kehestada kontroll Iraanis ja Iraani ümber toimuvale – USA võttis sisse koha Euroopa riikide kõrvale, Venemaa ja Hiina tulid tasakaalustama Iraani võimalusi. ÜRO Julgeolekunõukogu vetomeeste kaasamine tähendas seda terve Iraani tuumaprogrammi rahvusvahelise kontrolli alla võtmist, ent samas kehtestati ka majandus- ja pangandussanktsioonid Iraani vastu, sundimaks Iraani tegema seda, teist ja kolmandat.

Võib väita, et selguse selles – kas Iraani „tuumakõnelused“ on tõesti piirkonna probleem nr. 1 või mitte, tõi araabia kevad, mis „pulbitseb“ tänagi ja nagu nimme hullemalt seal, mida Bushi kuulsad „kurjuse-kaared“ ei katnud. Lühidalt – Lääne enda osavõtul alanud sündmused Põhja-Aafrikas, Lähis- ja Kesk-Idas on täna suures osas selgelt kontrollimatud, hõivates üha uusi ja uusi territooriume ja mõjutades Euroopat suisa katastroofiliselt (sõjapõgenikud!).

Olukorras, kus nn Süüria sõprade grupp on osutunud teovõimetuks, Liibüa ja Tuneesia sõprade gruppi aga ei julgeta enam mäletadagi, muutus paratamatuks vähemalt ühe säilinud dialoogi lõpuleviimine. Tasub mäletada – kuue suurriigi + Euroopa Liidu ja Iraani välisministrid istusid (pea kõik) 18 päeva laudade taga, et kokku leppida ja ka leppisid. Nagu ikka – kus palju osalisi, seal veel rohkem oma võidust ja teiste kaotustest pasundajaid, ent ilmselt on ikkagi liiast väita, et sündis midagi halba piirkonnale ja maailmale. Pealegi võtsid lepingu tegemisest selle lõppfaasis osa kaks teaduskorüfeed ja ilmselt polnud juhus, et Kerry võttis isegi läbirääkimiste lõpupildile enda kõrvale Ernest Monizi, USA energeetikaministri. Ka Iraanil oli väljas sama kõva mees, Zarifiga paaris liikunud minister Ali Akbar Salehi, kusjuures Moniz ja Salehi töötasid-õppisid koos Massachussetsi Tehnoloogia instituudis ja kutsuti n-ö koos Viini! Mida rutem kokkulepitu aktsepteeritakse, seda rohkem on kuuel suurriigil võimalusi tegeleda teiste konfliktidega.

Siinkohal tasub meenutada sedagi, et kogu sellesamuse maailma koorekiht oli oktoobris 1971 kohal Iraanis, tähistamaks selle riigi loomise 2500. aastapäeva. Ajalugu, mida pole kellelgi teisel ette näidata. Saab küll öelda, et viimasel 36 aastal pole areng läinud nii nagu pidanuks, ent – vt. ülal -, Iraan ju üritas teist teed veel 2000. aastal ja just sama võim alustas ka „tuumakõnelusi“, mis nüüd viidi lõpule väga põhjaliku kava ja kontrollimehhanismiga. Suurriikidega erisuhetesse jääv šiiade Iraan on aga piirkonna üks kolmest rahvarikkaimast riigist sunnide ja omapäitsi tegusevate Türgi ja Egiptuse kõrval.

Tuleb loota, et Iraani väljalubamine isolatsioonist annab võimaluse tasakaalu taastamiseks kahe usulahu vahel ehk otse öeldes – võimaldab asuda sõjakoldeid kustutama. See aga on ju ka Euroopa mure.