Toomas Alatalu: Kas Putinil tuleb välja see, mis Stalinil ebaõnnestus?
End korruptiivse poliitikaga ja Saksa pankade taganttõukamisel võlgadesse mässinud Kreeka teeb Moskva-suunalisi ponnistusi – praeguse kriisi puhkedes lendas toonane sotsist peaminister Georgios Papandreou veebruaris 2010 esmalt Moskvasse ja alles siis Brüsselisse. Ka praegune peaminister Syriza liider Alexis Tsipras oli reedel taas Putini juures Peterburis.
Kõik see tuletab paratamatult meelde, kuidas Stalin üritas just Kreeka abil asuda revideerima Teise maailmasõja tulemusi Euroopas. Ehk siis – Kreekal on Venemaa Euroopa poliitikas alati olnud eriline koht.
Tasub mäletada, et kuni Jalta kohtumiseni tegelesid Ida-Euroopa tuleviku otsustamisega ehk maakeeli jagamisega Stalin ja Winston Churchill. Viimane on oma kuulsates memuaarides kirjeldanud seda, kuidas nad oktoobris 1944 Kremlis mõjusfääre jagasid: Ungaris ja Jugoslaavias mõlemale võrdselt ehk 50% ja 50%, Bulgaarias sai NSVL 75%, Rumeenias 90% ja Suurbritannia omakorda Kreekas 90%.
Kreeka oli Ida-Euroopast ainuke koht, kuhu Nõukogude armee ei sisenenud, ent Kreeka kommunistlik partei, mis 1936-1941 püsinud kindral Metaxase diktatuuri päevil oli keelustatud, suutis end ELAS ja EAM sildi all näidata partisanisõjas Saksa, Itaalia ja ka Bulgaaria okupantide vastu. Seda võidu EDESiga, mis ühendas parempoolseid ja monarhiat pooldavaid vastupanuvõitlejaid. ELAS moodustas ka Kreekas ajutise valitsuse, kuid Londoni ponnistused viisid selleni, et mais 1944 tekkis ühisvalitsus, mis lõpuks resideerus Kairos. Oktoobris 1944 tõmbusid sakslased Kreekast välja ja tõe tunnistamise hetke saabus detsembris 1944, kui kokku põrkusid ja hakkasid omavahel sõdima riigi vabastanud Briti väed ja EAM salgad. Sai selgeks, et kommunistid, keda juhtis Stalini üks lemmikutest Nikos Zachariadis (peasekretär 1931-1956), ei kavatse sugugi Stalini-Churchilli öötöö tulemusi järgida. Kuna suur sõda oli alles pooleli, tõmbus lüüasaanud EAM veebruaris 1945 varju ja sõdimine lakkas.
Stalin üritas kokkulepitut Kreeka abil ümber mängida
Kurikuulsa külma sõja puhkemine, mille algamisest kodus rahva poolt mahahääletatud Churchill ruttas märtsis 1946 teavitama ameeriklasi, oli otseselt seotud kahe sündmusega – Stalini keeldumine vägede väljatoomisest Iraanist ja Kreeka kommunistide keeldumine osalemisest märtsis 1946 toimunud valimistest. Kuna Kreekas viibisid Briti väed, siis puudutas see otseselt Londonit. Churchilli kartus, et Stalin teda alt veab, osutus õigeks – EAM alustas oktoobris 1946 uuesti võimuvõitlust ja puhkes kodusõda. Detsembris 1947 ehk juba pärast ameeriklaste kohaletulekut moodustasid kommunistid oma valitsuse Albaania piiri lähedal, kuid kõik katsed vallutada Konitsa linn ja see oma pealinnaks teha nurjati. Ateenas olev valitsus sai mõistagi toetust Briti vägedelt, partisanid aga Albaaniast, Jugoslaaviast, Bulgaariast ning kõige selle taga oli Moskva. 1947.aastal sekkus sündmustesse USA, sest kuulus Trumani doktriin kommunismi tõrjumisest (12. märts 1947) ja Marshalli plaan (ideena juunis 1947) olid otseselt ajendatud Kreekas toimuvast. Verine võitlus – hukkus 80 000 - 100 000 oleks võinud kauemgi rulluda, kui Jugoslaavia liider Tito poleks otsustavalt Stalinist lahku löönud (tolle saadetud Tito tapjad jäid vahele), Zachiariadis aga asus Stalini poolele, mis tähendas Kreeka põhjapiiri sulgumist. Augustis 1949 lõpetati kodusõda sääraselt, et umbes 25 000 EAM liiget ja nende perekonnaliiget lahkusid idabloki maadesse. Täna meenutatakse seda kodusõda vähe, ent fakt jääb faktiks – Stalin üritas Euroopa osas kokkulepitut ümber mängida just Kreeka abil.
Kui nüüd sealt tänasesse seisu tulla, siis mulle oli märksa märgilisem Papandreou tormamine Moskvasse veebruaris 2010, sest see tuletas eredalt meelde kõiki Kreeka varasemaid „mänge“ Küprosel, Türgi ja Makedoonia blokeerimisi NATO ja Euroopa Liiduga liitumisel, mida tehti selgelt mitte kontinendi, vaid ühe suurriigi välispoliitika huvides. Kriisi sattunult küsitakse ikka nõu esmalt sellelt, keda salamisi ühel või teisel ajendil usaldatakse.
Aastal 2015 on olukord Euroopas ja maailmas kardinaalselt teine, Kreeka areng ummikus, ent ka Venemaa selges kriisis. Ehkki Putin jätkab optimismilainel, sest teisiti ju ei saa edasi võimul püsida. Piltlikult öeldes sõitis sedapuhku üks bluffija teise bluffija juurde enda jaoks tõde selgitama. Selles mõttes oli antud sõit vähem üllatavam kui Papandreou oma 5 aastat tagasi – täna oskab maailm paremini eristada seda, kes on kes. Kriisiajad lihtsalt paljastavad alati pea kõik seni varjus olnud saladused!
Tsipras saatis EL rahandusministrid kuradile
Samas ei maksa unustada, et Kreeka on vahepeal ikkagi ka proovinud seda sama kriisi lahendada. Pean silmas eelmise Samarase valitsuse juhitud poliitikat, mis paratamatult ei saanud meeldida paljudele – asjaolu, mida kasutaski Syriza, lubades midagi paremat. Kuna on tegemist „noore poliitikaga“ (IMF juht Christine Lagarde nõudis otseselt Kreeka tänaselt valitsuselt täiskasvanuks saamist) ja ei taheta kohe nägu kaotada, siis pakun, et võidakse enesekindlust üles näidata ja üritada eurotsoonist lahkumist. Lootuses, et järgnevas segaduses suudetakse endale parim lahendus leida.
Miks ma seda väidan? Neljapäeval saatis Kreeka EL rahandusministrid kuradile ja reedel oli Tsipras Peterburis, kus sai sõna Putini järel ja enne Hiina asepeaministrit! Eks ole – mehest tehti maailma tasemel liider! Veel enne Tsiprase esinemist kirjutati alla Vene-Kreeka kokkuleppele nn Türgi gaasijuhtme jätku ehitamiseks Kreeka pinnal ja Venemaa rahadega, kusjuures Vene-Türgi enda vastav kokkulepet pole veel olemas, allakirjutamisest rääkimata! Selge see, et Kreml õhutas meest, mis sai. Milleks on võimeline 41-aastane Tsipras, selgub homme.
