Toomas Alatalu: Kas Soome kardab Venemaad?

 (74)

FINLAND-RUSSIA-POLITICS-DIPLOMACY
Foto: ALEXEI DRUZHININ, AFP

Läinud nädala lõpul järjekordselt Soomes puhkenud arutelu selle üle, kas Soomel ikka tuleks Eestile vajaduse korral sõjaliselt appi minna oli jätkuv kinnitus sealsete Moskva-meelsete ajakirjanike positsioonist meedias, sest antud teemat on 3-4-kuulise pausidega arutatud kõik viimased kolm aastat, kirjutab välispoliitikavaatleja Toomas Alatalu.

Nagu ikka, seda ka teatud poliitikute kaasalöömisel. Ehkki küsimus ise oli vildakalt püstitatud – millele sedapuhku juhtis tähelepanu ka president Sauli Niinistö – (ja mõjub tobedalt = väike Soome arutab appiminekut NATO liikmesmaale!?) – on asja jäärapäise järjekindluse ning paraja toetusega lõunakaldalt ikka ja jälle arutatud. Alates sellest hetkest, kui Vene väed hõivasid Krimmi ja vallandasid separatistide aktsioonid Ida-Ukrainas, mis arusaadavalt tõi kaasa NATO vägede kohaletuleku liikmeskonda kuuluvate Ida-Euroopa riikide territooriumile.

tegelik Soome-Venemaa suhete praktika on meedias kajastatavast märksa karmim


Mõistagi on tegu Soome poliitika mõjutamise-kontrollimisega teravnenud rahvusvahelises olukorras ja kuigi ükski arutelu pole selge vastusega lõppenud – Soome nagu kardaks kindlat seisukohta NATOga liitumiseks võtta – on tark teada sedagi, ehkki tegelik Soome-Venemaa suhete praktika on meedias kajastatavast märksa karmim. Pinged NATOsse mittekuuluva Soome piiride vastas hakkasid kasvama veel Moskva eelmise vallutuskäigu ajal lõunas, kui 2008.a. okupeeriti Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Vahetult pärast seda läks lahti Venemaa põhjaalade kiire militariseerimine, mis on tänaseks tipnenud uue sõjaväeringkonna loomisega Arktika aladel. Antud protsess on puudutanud ka Soome vahetut naabrust – Alakurtti baasi taasavamine 2014.a. lõpul.

Samas pole meenutatud kümnend sugugi kahandanud Soome presidendi ja peaministri Venemaa-suunalist aktiivsust, toimetamine, mida teiste riikide juhid halvenenud rahvusvahelises kliimas pigem väldivad. Venemaa liidrite Putini ja Medvedevi kaasalöömine selles on loogiline ja omamoodi paratamatu, sest on ju näha, et Putini liikumisvõimalused maailmas on selgelt kokku kuivanud. Teisisõnu – antud suhtlus on Soomele teatud mõttes kasulikumgi, ehkki Moskval on jätkuvalt komme panna (allesjäänud) vestluspartnereid seisu, kus tuleb mõndagi alla neelata ja lihtsalt vait olla. Pean silmas näiteks Viipuri (Võborg) linna ootamatut kuulutamist „Venemaa sõjalise kuulsuse linnaks“ märtsis 2010. (Viis aastat hiljem järgnes analoogiline otsus Petrozavodski (Petroskoi) kohta.) Võitjal on mõistagi õigus ajalugu enda jaoks paremaks kirjutada, kaotajal jääb üle kuuletuda, ent pikk aeg, mil vastavat otsust hauti ja hetk, mil see teoks tehti, langes suhete igakülgse parandamise suurjutu aega ja ei saanud seetõttu jääda vaid üht poolt puudutavaks ettevõtmiseks.

Soome välispoliitika kohta on alati saanud põhimõtteliselt öelda seda, et ta lihtsalt jätkab oma külma sõja päevil tuntuks saanud käitumisjoont, mis seisneb dialoogi säilitamises Moskvaga ka siis, kui teised ei pidanud seda võimalikuks.

Soome välispoliitika kohta on alati saanud põhimõtteliselt öelda seda, et ta lihtsalt jätkab oma külma sõja päevil tuntuks saanud käitumisjoont, mis seisneb dialoogi säilitamises Moskvaga ka siis, kui teised ei pidanud seda võimalikuks. Eile Tallinnas esinenud Soome president Niinistö avaldas selget rahulolu Soome välispoliitilise liini säilitamise ees läbi aegade. Äsjamainitud Alakurtti baasi taasavamine ja uus aunimetus aastakümnete eest toimunu hindamiseks on sammud, millele võrdset külma sõja päevilt meelde ei tule. Tegelikult tuleb ikka ka, s.t. Soomel on tulnud varemgi paljut alla neelata.

Näiteks täna, 14. mail 1993 sai värskelt taasiseseisvunud Eesti Vabariigist inimõiguste ja demokraatiaga tegeleva Euroopa Nõukogu (asub Strasbourgis) 27. liikmesmaa. Soomest sai sama organisatsiooni 23. liikmesmaa 5. mail 1989 ehk siis kõigest 4 aastat varem! Kas okupatsiooni vältinud Soome siis tõesti polnudki meist palju küpsem?

Tasub mäletada sedagi, et Eesti taasiseseisvumisel polnud Soome (tänases) Euroopa Liidus, sest ta esitas vastava avalduse alles 1992.a. ja sai sinna 1995.a. Eesti esitas avalduse 1995.a., sai kutse läbirääkimistele 1997.a. ja EL liikmeks 2004.a. Ehk siis – isegi ELi pääsemisel polnud Soomel erilist ajalist edumaad Eesti ja teiste Balti riikide suhtes.

Sõja sellele perioodile järgnenud ümberrivistumise ajal osututi valel poolel olevaks, mis tõi sõja lõpus kaasa rahvusvahelise kohtu alla mineku, reparatsioonide maksmise, 10-aastase organisatsioonidesse kuulumise keelu ja Nõukogude Liidu erimõju kehtestamise.

Mainitud seisude tagamaa on lihtne – Soome oli samuti Molotov-Ribbentropi pakti ohver, kelle põhisüüks jäi südi vastupanu Hitleri kamraadile Stalinile. Sõja sellele perioodile järgnenud ümberrivistumise ajal osututi valel poolel olevaks, mis tõi sõja lõpus kaasa rahvusvahelise kohtu alla mineku, reparatsioonide maksmise, 10-aastase organisatsioonidesse kuulumise keelu ja Nõukogude Liidu erimõju kehtestamise. Sellest johtuvalt tuli Soomel (tulevasele) Euroopa Liidule orienteerumise kõrval siduda end 1972.-73.a. ka Moskva juhitud majandusblokiga jne. See kõik – alates Soome ja Venemaa piiri 1. jaanuari 1941 seisuga kehtestamisest kuni Soome valimistesse sekkumiseni välja toimus ju ikkagi lääneriikide teadmisel ja ka aktsepteerimisel.

Nii on olnud ja midagi olulist on ka edasi. Eile pidas Soome president Niinistö Tallinnas taas vajalikuks tõdeda, et kui ta küsib Euroopas, „kes aitaks Soomet, siis ei kuule ta vastust.“ Hea seegi, et täna saab seda otse küsida. Samas on täna antud küsimusele raske vastata, sest Euroopa Liidu alusdokumendid on vastava koha peal parajalt õõnsad. Ehkki kõigil nende kirjutajatel pidanuks olema kogemusi ja ettenägelikkust. Seekord algas lokku löömine küll mujal, ent just soomlased tegid kindlaks, et seis on jätkuvalt säärane. Aga soomlased on harjunud enda eest seisma ja aastakümneid vastust-toetust saamata endale, Euroopale ja kogu maailmale palju kasulikku korda saatnud. Sestap jääb üle vaid tunnustada nende ajalookogemustest läbiimbunud käitumismalli. Nagu ka nende õigust Euroopale säärast küsimust esitada..

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare