Toomas Alatalu kiiranalüüs Venemaa NATO-hirmust: Putin näitab muskleid ja soovitab unustada viletsa rubla
Teade Venemaa sõjalise doktriini uue variandi kinnitamisest on loogiline jätk Krimmi okupeerimisele ja sõjale Ida-Ukrainas - massid peavad uskuma Kremli võimet kinnistuda hõivatud aladel ja vastu pidada rahvusvahelistele sanktsioonidele, mida demokraatlik maailm on agressori ohjeldamiseks rakendanud. Tegelikult käib masside vastav töötlemine päevast päeva ja see on intensiivistunud just viimastel nädalatel. Olukord on enam kui paradoksaalne - rubla kukub, ärimehed on hädas, poeletid tühjenevad ja samas järgneb üks efektne sõjalis-kaitseline samm teisele. Võtkem viimasest nädalast selle kinnituseks strateegilise raketikandja „Angara5" esmalennu ja uue aatomallveelaeva „Vladimir Monomah" vettelaskmine, milliseid mõlemaid Putin kamandas distantsilt. Või siis tema kohtumised - eraldi - relvajõudude juhtkonna, julgeolekutöötajate, sõjaveteranide, relvatööstuse esindajatega. Militaarset poolt täiendas rahva ajalooliste ja kultuuriliste teadmiste täiendamine - pärast vastavat üleesinduslikku nõupidamist kinnitati (24.12) „riikliku kultuuripoliitika alused", mis arvestavat täiel määral ka Krimmi liitmisega lisandunut (loodetavasti mäletab lugeja 4. detsembril kõlanud Venemaa oma Templimäe kontseptsiooni).
Ka 2010.a. kinnitatud sõjalise doktriini värsked muutused on seotud Sevastopoli ja Krimmi hõivamise ja sellega kaasnenuga. Nagu teada, välistab Kremli ametlik jutt igasuguse seose oma vallutuspoliitika ja selle tagajärgede vahel - Kremli järgi pole esimesena mainitu üldsegi mitte rahvusvaheliste reeglite rikkumine, vaid seda on hoopis teine ja Venemaad karistatavat ei-tea-mille-eest!
Normaalsel inimeselgi on raske valetamist ja vassimist seedida. Ametlikus suhtlemises Venemaaga on lääneriikide ja teistegi maade juhtidel tulnud sellega alati arvestada, demokraatia arengust ja avalikustamise suurenemisest hoolimata. Stalini aeg oli muidugi omaette periood ja koalitsiooni hoidmine sõja päevil oli piisav põhjus, et palju alla neelata. Hruschshovi sula ning Gorbachovi ja Jeltsini päevil on olnud ka tõe hetki ja nädalaid, kuidki, ent alates Putinist on teinekord jälle väga raske oma silmi uskuda. Võtkem või mainitud sõjaline doktriin, mille artikkel 12 lõik D kohaselt on välisohuks kuulutatud „territoriaalsed pretensioonid Venemaa ja tema liitlastele, sekkumine nende siseasjadesse." See on kirjutatud juba pärast (!) sõda Gruusias ja eks me kõik mäleta, kuidas Eestitki hurjutati „territoriaalsete nõudmiste" pärast kuniks sai sõlmitud uus piirileping. Nüüd ei möödu päevagi, kui Moskvas ei räägitaks Venemaa ajaloolistest õigustest Krimmile. Ehk siis - ametlikult süüdistatakse ja ametlikus dokumendis kõiki teisi selles, mida ise tegelikult tehakse!
Sestap ei tasu seda doktriini ja ka selle uuendusi täpselt sõna-sõnalt võtta. Doktriini täiendamine just praegu teenib selgelt rahva oma võiduka juhi ümber mobiliseerimise ja võitlusvaimu ülalhoidmise vajadust. Kuna NATOlt ja teistelt vastalistelt pole viimastel aastatel uudiseid tulnud, siis on doktriini vastavate lõikude sõnastust pigem kohendatud, kui uuendatud. Tasub siiski tähelepanu pöörata sellele, et „tuumaheidutuse" kõrvale on ilmunud ka mõiste „tuumarelvata heidutus" ehk siis omamoodi väga halvast pisut parem uudis muu maailma kõrvadele - oleme valmis ka tuumarelvata asju klaarima!?
Erinevalt 2008.aastast, kui Kreml suutis täpselt välja rehkendada vastuolud NATO liidrite vahel ja Afganistani ja Iraagi avantüüride halvava mõju demokraatlike suurriikide käitumisele, pandi 2014.a. selgelt mööda vastumeetmete ja just nende sisu osas. Kuna Eesti on samuti „uue külma sõja osaline", siis pole olnud raske märgata majandussanktsioonide toimimise aeglust. Ent nad ikkagi hakkasid aastalõpu künnisel toimima ja jääb vaid kaasa tunda raskustesse ja hätta sattunud Venemaa kodanikele. Tulenevalt oma juhtkonna avantüristlikust välispoliitikast Venemaa vägevuse taastamiseks. Selle asemel, et kasvõi tõesti teha Euraasia Liit, mis annaks silmad ette Euroopa Liidule - nagu Putin kaks aastat tagasi ka kuulutas - , mindi enda territooriumi laiendamisele naabri arvel ja viimasele veel kodusõda kaela määrides. Loota, et maailma riikide enamus sellega lepib, oli selge valearvestus ja selle eest tuleb maksta. Tegelikult rohkemgi, kui osatakse hetkel ette kujutada. Olgu siinkohal mainitud maks, millest täna ei räägita avalikus suhtlemises, ent mille toimumises selle maailma vägevad ei kahtle - teisele riigile kuuluva omandi ülevõtmine tuleb kompenseerida. Varem või hiljem - niisugused on rahvusvahelise suhtlemise reeglid! Putin aga oleks nagu unustanud, et erinevalt oma kõigist eelkäijaist oli ikkagi tema see president, kes andis korralduse välja maksta tsaari-Venemaa võlad Prantsuse pankuritele. Seda selleks, et avaneksid WTO väravad...
Oma nii mõnegi varasema sammu ja lubaduse unustanud Venemaa president ja tema meeskond teevad täna kõik, et rahva meelsust kontrollida ja riigi juhtkond „ühes meeskonnas" hoida. Paratamatult torkab silma, et Putin on viimase kahe nädala jooksul (ehk siis rubla suurima kõikumise ajal) kolmel korral kinnitanud, et valitsus töötab rahuldavalt ja adekvaatselt. On ilmunud teinegi joon - kõigil viimaste nädalate kogunemistel tipp- ja keskastme juhtidega (ning ajakirjanikega 18. detsembril) on Putin alustanud esinemist sõnadega „Austatud kolleegid" ehk siis - meie kõik koos oleme sellesse asjade seisu jõudnud! Sündmuste loogika - kriis ju jätkab süvenemist - ütleb, et ühel hetkel leidub selles seltskonnas neid, kes ei taha „kolleegina" vastutust kanda.
