Pärast 20. jaanuari võttis võitlus uute ministrite vastu uue vormi, sest ehkki vabariiklased olid võitnud ka Esindajatekoja ja Senati valimised, asusid demokraadid protseduurireegleid kasutades venitama uue valitsuse liikmete ametisse määramist. Just nimelt venitama ehk sihilikult aega raiskama, sest olles vähemuses, ei suuda nad kedagi maha hääletada, ent on saavutanud selle, et kui Bill Clinton, George W. Bush ja Barack Obama said oma meeskonnad 3-4 nädalaga kokku, kinnitatakse Donald Trumpi valitsust veel märtsi teiselgi nädalal.

Mainitud tegevusele lisandus veel kaks paralleelselt kulgenud protsessi – esiteks veel valimiskampaania käigus lahvatanud süüdistused sellest, et Venemaa üritab valimistulemusi mõjutada ja just Trumpi kasuks. Kes poliitika mittetundjana, naistemehena jne. jne. olla kerge saak Kremlile. Pärast valimisi lisandusid sellele ülesblufitud jutule „leiud“ Trumpi meeskonna liikmete konkreetsetest kontaktidest Vene diplomaatidega. Ikka pildis ja sõnas või nagu pildis ja sõnas ka.

Teine – veelgi rabavam uudis oli tegelikult see, et Valge Maja sõna otseses mõttes lekkis – kolm-neli päeva hiljem oli järsku avalikuks saladuseks see, mida Trump oli rääkinud telefonitsi Austraalia ja Kanada peaministritega!? Veel paar analoogset juhtumit ja otsekohesusega hiilgav Trump oli 31. jaanuaril platsis süüdistusega, et USA luureorganid eesotsas Luure Keskvalitsusega (CIA) ise lekivad või siis lekitavad infot ja just valeinfot ajakirjandusele. Selleks ajaks oli tal küll juba oma mees CIA eesotsas, aga – luurajate vennaskond teadagi on eelkäijate ajast.

Veebruaris paljastas USA ajakirjandus põhiliselt Vene luure tegevust, olgu selleks valimiste-aegne häkkimine või uue võimuladviku tegelaste sidemed Venemaaga. Võib väita, et Trump püüdis oma rahvusliku julgeoleku nõuniku Michael Flynni ohverdamisega paljastuste ja „paljastuste“ protsessi lõpetada, ent demokraadid ja nende kontrolli alla olev meedia jätkasid rünnakut.

Trumpi uus otsus kõike pareerida vallandas kohe lõputu paljastuste rea, kus üheks maksahoobiks oli ka teave sellest, et Flynni saatis tema teatavaks saanud kohtingul Vene saadikuga Trumpi väimees Jared Kushner. Eks ole huvitav – miks kohe kolmest ei räägitud!? Selge see, et info tilgutamine käib väga läbimõeldult ja tundus, et vähemalt ründajad on valmistunud pikaajaliseks positsioonisõjaks.

Täna on raske öelda, mismoodi antud kaevikusõda edasi läheb, sest eile hommikul tõusis esiprobleemiks muu. Nimelt tegi kurikuulus Wikileaks kättesaadavaks 9000 dokumenti, mis väidetavalt puudutavad eeskätt USA küberluuret ja annavad värvikaid pilte sellest, kuidas luureks on kasutatud nutitelefone ja nutiteleviisoreid, arvutitest rääkimata.

Pole midagi teha – Trumpi süüdistus (mis CIA aadressil kõlas ka 15. jaanuaril ehk siis enne ametisseastumist) osutus tõeseks.

Tasub mäletada, et Wikileaksi eelmiste paljastuste taga olnud Julian Assange viitas pidevalt uutele paljastustele ja veebruaris tulid sõnumid, et see sünnib kohe-kohe, ent ikkagi mõjub kogu asi külma dussina. Seda enam, et otsiti ju avalikult n-ö vene jälge USA valimiskampaanias, ent saadi taas – nagu 2013. aastal - hulga CIA tegevust paljastavaid materjale, mis pidanuksid ju saladuseks jääma.

Kui lisada neile kahele (2013 ja 2017) veel ka 2010. aasta (Manning) ja 2016. aasta Panama paberid, tuleb muuhulgas kindlasti tõdeda sedagi, et vaatamata suurele ažiotaažile algul elati eelmised lõpptulemusena rahulikult üle. Teatud kaod tulid mõistagi kanda, solvunud ja pahaseid riigijuhte (2013.a. tuvastati mäletatavasti ka Angela Merkeli telefoni pealkuulamine) ning aktiivseid kodanikke jagus, ent poliitika läks peatselt edasi samamoodi, nagu ta oli käinud enne paljastusi.

Luuramine on olnud ja jääb. Ehkki vahelejääjaid on teadaolevalt üks, on sellest alati topeltkasu - kuna valitseb ikkagi piisav tasakaal, siis pole asjahuvilistel raske välja rehkendada nüüd teatavaks saava USA tehnika taseme põhjal see, milline võiks välja näha Venemaa vastav tehnika. Avalikkuse maiuspaladeks saab aga kindlasti see, kuidas kommenteerivad CIA küberluure pabereid USA ärimehest president ja Venemaa luureprofist president.