Toomas Alatalu: Kui kõrgeks osutub täna Rotschildide finantspankuri edu Prantsusmaa presidendivalimistel?

 (109)

Emmanuel Macron
Emmanuel MacronFoto: CHRISTOPHE ENA, AP

Olen juba juhtinud tähelepanu sellele, et Prantsuse riigipea valimise seadus annab kodanikele koguni kaks nädalat aega eelistamaks ühte kahest presidendikandidaadist teisele, samas kui samuti kahes voorus toimuva parlamendivalimiste puhul antakse märksa keerukamaks ja kodaniku seisukohalt olulisema valiku tegemiseks kõigest nädal.

Mis teha, kui presidendi isiku tähtsuse rõhutamiseks on seal maal säilitatud ka monarhia-ajast pärit mõõkadega auvahtkonnad, pompöössed rituaalid jmt. Ehkki nii mõnigi president on lõpptulemusena osutunud tühikargajaks või saanud hakkama … (jätame siiski minevikus meestega juhtunu meenutamise sedapuhku ära).

President on vaat et pool Prantsusmaad. Hetkeolukorda arvestades oleks just sel korral vajalik, et uue presidendi taga oleks tegelikult ka näha vähemalt poolt Prantsusmaad. Pärast mitte-just-päris-poolt-USAd ja juba-pooleldi-ära-läinud Inglismaad rahustaks säärane seis nii prantslasi endid kui ka NATOt ja Euroopa Liitu. Arvude keelde üle minnes osales presidendivalimiste esimeses voorus 23. aprilll 36,1 miljon valijata (osalus 77,77%), mis aga tähendab, et edasiläinud kandidaatide Macroni ja Le Peni taga on kõigest 8,6 ja 7,6 miljonit valijat ehk siis vähem kui pooled neist, kes üldse hääletamas käisid.

Viis aastat tagasi, kui rebimine oli märksa tõsisem, sest kokku läksid kaks vana ja tuntud rivaali – parempoolne president Sarkozy ja sotsialist Hollande, siis valimisaktiivsus isegi kasvas – 1. voorus hääletas 79,5% ja 2. voorus 80,4%. Paraku pole sedapuhku olemas sellega võrreldavat intriigi. Ehkki Macron on omamoodi uustulnuk Prantsuse poliitika kõrgliigas ja parempopulist Le Pen liialt tuntud kuju selles mõttes, et kui tal polnud lubatud siiani võita, siis ei sünni seda ka homme.

Samal teemal:

Mismoodi suur osa Prantsusmaa valijaskonnast sellele uuele seisule – kus mängust on täielikult väljas kogu senise, Charles de Gaulle’i rajatud võimusüsteemi üks põhitaladest parempoolse ja konservatiivse jõu näol - reageerivad, on täiesti lahtine.

Nad võivad tulla valimistele, ent võivad ka mitte ja siis võib Rotschildide finantspankuri ja end sotside ja tsentristlikest parteist kõrgemale asetava Macroni ülekaal oma rivaali suhtes olla mitte nii veenev kui seda loodab näiteks tänane president Hollande ( kes on korduvalt sajatanud, et „saagu Le Pen nii vähe hääli kui võimalik“). See aga tähendaks tuult tiibadesse Euroopas niigi levivale võimukandjate kriitikale, keda nende endi erakonnadki pole ümbervalimistel valmis toetama. Kuigi Prantsusmaa puhul tundub, et Macron päästab vana eliidi au, olgu meenutatud seegi, et ta kogus esimeses voorus 24,01 ja Le Pen 21,3% häältest.

Teisisõnu – tulenevalt esimeses voorus ilmnenud Prantsusmaa poliitilisest killustatusest („tänu“ klassikaliste võimuparteide ja nende juhtide põrumisele), kirjutatakse Le Peni uued ehk 2. vooru tulemused kaks korda suuremate numbritega ja propagandas teevad säärased võrdlused oma töö kauaks.

Kellega koos tulevane Prantsuse president oma võimu teostab, selgub 11. ja 18. juuni Rahvusassamblee valimistel. Ka seal ootab suurt osa valijaid ees kohtumine tundmatuga. Macron on tänaseks küll omaks võetud (koos tehtu ja tegematajätmistega presidendi majandusnõuniku, majandus ja digitaalministri ametikohal 2012-16), ent see ei käi kohe kindlasti mitte kõigi tema (veel loomisel oleva) liikumise kandidaatide kohta Rahvusassamblee kõigile 577le kohale.

Nende hulgas on küll tänaseid sotsialiste ja tsentriste, ent suur osa neist on poliitikas uustulnukad ning keegi ei tea, kui paljud neist suudavad olla ka tulin-lõin-läbi tegelased.!?

Tänu pigem ajalisele kokkulangemisele seisab homme ja juunis Prantsusmaal neljandat korda ees olukord, kus esmalt valitakse president ja siis n.ö. tema soojuses ka uus parlament. Seniste tulemuste põhjal võib väita, et see on andnud võitnud presidendi parteile juurde kuni 100 kohta. Sedapuhku lähevad aga võitlustulle mitte vanad parteid, vaid uus liikumine elik – ülekantavat soojushulka on raske ennustada. Ülejäänud traditsioonilistel parteidel, kes– vastavalt ka parteide ladvikute kokkulepetele – toetavad homme Macroni, tuleb kuu hiljem juba uus valik teha. Sestap on oht, et valimisaktiivsus langeb juunis veelgi (meeldetuletuseks – juunis 2012 olid need vastavalt 57,2 ja 55,4%). Öeldut arvestades pole juhus, et antud nädala algul lubas Macron ka kiiret proportsionaalse valimissüsteemi kehtestamist. Nagu neljakuulist reformidesadugi – ju siis jõuti äratundmisele, et on isegi Prantsusmaa vaja reformida ja tõsiselt (ent mitte pikalt!!!)

Tooks viimase faktina ära veel tingliku alampiiri, milleni prantslaste valimispassiivsus võiks küündida. Mais 2014 toimunud Euroopa parlamendi valimistel oli Prantsusmaal osalus 42,43% ja kohalikuks võitjaks osutuski Marine Le Peni juhitud rahvarinne, mis kogus 3,9 miljonit ehk 25% häältest.

Sealt tema tähelend algaski ja kohe-kohe saame teada milliste uute numbritega saab nüüd edasi anda tema kolm aastat kestnud kriitikat EL aadressil. Veel hiljem sellest, kas see ka praktikas mõjutas Prantsusmaal elluviidud ümberkorraldusi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare