Toomas Alatalu: Lähis-Ida: kas nüüd hakkab midagi lahenema?
Tänasele kavandatud ÜRO julgeolekunõukogu istungil üritatakse juba viiendat korda võtta vastu resolutsiooni, mis parandaks olukorda Süürias. Võimalusi on kaks: Moskva koostatud, kus pakutakse Kofi Annani vahendusmissiooni jätkamist, või lääneriikide oma, mis lubaks Süüria asjadesse väljastpoolt sekkuda. Nagu varemgi, toimus ka sel korral vahetult enne resolutsiooni vastuvõttu Süürias veresaun, mille mõju kasutades üritatakse Moskvat ja sedapuhku kõige kõrgemal tasemel ka Pekingit meelt muutma panna. Teisisõnu, loodetakse, et nad on nõus vetoõiguse kasutamisest loobuma.
Kui see korduv seis midagi tõestab, on selleks suure poliitika umbejooksmine, õnn seegi, et vaid ühes kohas – Süürias –, ehkki kõik välisjõud mõtlevad kaheti: pärast Süüriat Iraan. Lahendamist/lahenemist takistavad lääneriikide senine kõrbemine Lähis-Idas ja kodused probleemid (võla- ja muud kriisid). Sealjuures USA-d ka ees seisvad presidendivalimised, mis ei luba võimulolijal vigu teha. Seda enam, et Lähis-Idas tähendab iga samm tohutut riski ja kindlam on olla toetajate leeris kui ise areenile asuda.
Alustuseks meenutan, et Sarkozy esimene kava oli Tuneesia revolutsiooni lämmatamine oma langevarjuritega. Mubaraki telefon oli nii läänest kui ka idast tulnud kõnedest tuline, kusjuures kõik õpetasid, kuidas võimule jääda ja poleks Egiptuse armee ise sekkunud, oleks...
Kõlab karmilt, ent vaatamata pikale peremehetsemisele ja poolperemehetsemisele Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas tuleb tunnistada, et nii Euroopa kui ka Euraasia ja USA esindajaid tabab seal praegugi üks üllatus teise järel. Neist värskeim on liberaalideks kuulutatud seltskonna võit kahe nädala tagustel Liibüa parlamendivalimistel ja seda muslimivendade ees. Liibüas kehtis 60 aastat autoritaarne režiim, millele järgnes totalitaarne. Kuigi valimised toimusid eriolukorra tingimustes (enamikul meestest niigi relvad käes või kodus), näib, et ollakse liberaalide võiduga leppinud.
Seevastu Tuneesias ja Egiptuses, kus võimuparteisid haris aastaid Sotsialistlik Internatsionaal, kus mitmed väikeparteid, haridussüsteem ja linnaelu tervikuna olid selgelt mõjustatud lääne tsivilisatsiooni demokraatiast ja ideoloogiatest, võitsid valimised ülekaalukalt kõigele mainitule vastu olevad muslimivennad.
See on tulemus, mida Tuneesia ja Egiptuse ilmalikud ning Euroopa ja USA poole vaatavad jõud rängalt üle elasid. Teha pole midagi – häälte kokkulugemine näitas, et nad on vähemuses, kuigi nii kohapeal kui ka Brüsselis ja Washingtonis arvati aasta(kümneid?), et nad on juba enamuses.
Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida poliitiline stabiilsus oli väärtus, ent millegipärast ei tahetud lääne pealinnades näha, et neis Euroopa Liidu naabruspoliitika ja selle rahaga hõlmatud riikides 30 ja isegi 40 aastat võimul püsinud vältisid suurt reformide tegemist. Ühel hetkel maksis see aga end valusalt kätte ja veel kuidas: ei osatud ette näha, kuidas ühes riigis puhkenud sädemest võib vallanduda võimas regionaalne revolutsiooniline möll.
Süüria pole Liibüa
Kolmas ja kõigi praeguste probleemide võti on Süüria ümber tekkinud patiseis. Kõik algas kergekäelisest lootusest, et Süürias suudetakse Liibüa revolutsiooni edu korrata, ehkki esimene avalik vastuhakk ilmutas selgelt, et rahva enamus ei ole võimuvahetuseks valmis. Pealegi oli tegu teistmoodi kujunenud ja teistsuguses geopoliitilises situatsioonis asuva riigiga, kus toimisid ka hoopis teistsugused välistegurid.
On raske mõista, miks ja kuidas loodeti Liibüa ekstravagantse diktaatori suhtes saavutatud lääne ja ida suurriikide konsensust kasutada Süüria režiimi puhul. Viimasena öeldu tugevust näitab ülestõusnutele vastupanu osutamise aeg (alates märtsis 2011) ning rahvahääletuse ja parlamendivalimiste korraldamine (veebruaris ja mais 2012).
Pealegi on kõigil osapooltel silmade ees Liibüa, kus Gaddafi kaotus tähendas kogu tema klanni kaotust ja tõi kaasa anarhia, kus võitjad on priid kodusõja käigus toimepandu eest vastutamisest (EL üritab seda uue võimu vastuvõetud otsust tühistada). Ka Süüria opositsioon üritab vaid sõjalist võitu ning selleks aidatakse neid väljastpoolt: juuni lõpus kuulutas Assad, et sõjas on vaid üks võimalus – võita, ja vaevalt ka Kreml kolme sõjalaevade gruppi Süüriasse saates kaotama läks.
Jääb üle oodata, kumma Süüria osapoole ramm esimesena raugeb või vaim kriitiliselt mõtlema hakkab.Kronoloogia
9.–11. juulil külastas Pariisis peetud „Süüria sõprade” (üle 100 riigi) 3. kohtumisel osalenud ÜRO peasekretäri ja Araabia Liiga eriesindaja Kofi Annan uuesti Damaskust ja esimest korda Teherani. Annan ja Süüria president Assad leidsid uue „lähenemise” kodusõja lõpetamiseks.
9. ja 11. juulil käisid Süüria läänemeelse opositsiooni kahe rühmituse juhid Moskvas ja pidasid läbirääkimisi välisminister Lavroviga.
10. juulil asusid Barentsi, Balti ja Musta mere sadamatest teele kolm Vene sõjalaevade gruppi suunaga Ida-Vahemeri ja randumisega Süüria sadamas Tartus. Analoogiline retk toimus detsembris 2011.
10. juulil tuli president Mohammed Morsi algatusel korraks kokku Egiptuse parlament, mille valimise ja ka kokkukutsumise oli tühistanud konstitutsioonikohus. Parlamendi laialimineku järel teatas Morsi allumisest kohtu otsusele – mida oli toetanud Egiptuse relvajõudude kõrgem nõukogu – ja külastas 12. juulil Saudi Araabia kuningakoda.
13.–14. juulil oli Kairos USA riigisekretär Hillary Clinton, kes kohtus presidendi ja ministrite, kopti kiriku ja opositsiooni esindajatega ning teisel päeval ka armee juhtkonnaga. Clinton tänas armeed alanud demokraatiale ülemineku tagamise eest ja kutsus kõiki tsiviiljõude koostööle. Clinton täpsustas nii Morsi kui ka välimarssal Tantawiga USA 1,25 miljardi dollarise toetuse kasutamist.
15.–16. juulil viibis riigisekretär Clinton Jeruusalemmas (oli seal viimati septembris 2010), kus kohtus Iisraeli juhtide ja Palestiina valitsusjuhi Fayyadiga. Clinton kohtus Palestiina juhi Abbasiga 7. juulil Pariisis.
15. juulil tegi Iraan ametliku ettepaneku Süüria vaenupoolte esindajate kohtumiseks Teheranis.
16. juuli õhtul alustas Süüria Vaba Armee operatsiooni „Damaskuse vulkaan” ehk sissisõda pealinnas, andmaks otsustavat hoopi režiimi kukutamiseks.
17. juulil pidas Kofi Annan kõnelusi Moskvas Lavrovi ja Putiniga, ÜRO peasekretär Ban Kimoon aga Pekingis Hu Jintao ja teiste Hiina juhtidega.
17. juuli õhtul lagunes mais moodustatud Iisraeli rahvuslik ühtsusevalitsus.
18. juulil hukkus pommirünnakus Süüria jõuorganite ladvik. Obama helistas Putinile, tõdeti USA-Venemaa erimeelsuste püsimist Süüria lahenduse asjus.
