Toomas Alatalu: Lähis-ja Kesk-Ida tohuvabohu on selgus ise
Kõnealuse kriisi vallandas 2003. aastal USA juhitud interventsioon Iraaki, millega kukutati Saddam Husseini sunniitide režiim ja asendati šiiade omaga. Islami kahe peavoolu säärane teineteise vastu mängimine oli selgelt kurjast, ent USA president George W. Bush oli jätkuvalt kättemaksuväge 9/11 eest täis, ja kuna NATO laienemine oli otsustatud, lootis ta „kahe ja poole suure sõja pidamise võime“ jutu varjus võita ka juba tegelikult kaotatud sõja Afganistanis. Adumata seda, et kuigi USA on ja jääb üliriigiks, oli just alanud võimas liiderriikide esilekerkimine regioonides, mida tulnuks arvestada. Võtmeriigiks antud piirkonnas oli Türgi, kelle ilmalike valitsuste pürgimist Euroopasse hakkasid takistama Pariis ja Berliin, mille tagajärjeks sai islamistide võimuletulek 2002.aastal. Nagu järgnev sündmuste tulv näitas, tegi Lääs USA eestvedamisel ühe vea teise järel islamiäärmuslaste osas – šiiasid (Iraan, Süüria, Jeemen, Hezbollah Liibanonis) hoiti mustas nimekirjas Iraani ajatollade revolutsioonist (1979.aastal) kuni Iraani tuumalepinguni (suvi 2015), seejärel ponnistati nagu jõuti Araabia kevadega esilekerkinud sunnidest moslemivendade tõrjumiseks võimult (2012-14), sest tegu oli Türgi ja ka Palestiina organisatsiooni Hamas liitlastega. Samas pole (peale Venemaa) kogu selle aja vältel midagi ette võetud viimastest radikaalsemate vahhabiitide ja salafistide vastu – kui Egiptuses keelati muslimivennad, siis neist äärmuslikumaid salafistid osalevad seal praegu toimuvatel parlamendivalimistel!?
Lisagem nüüd see, et kõigi mainitud äärmuslaste kõrval toimetas kõnealuses piirkonnas ka kurikuulus ISIL, keda täna teavad kõik, täpselt aasta tagasi vaid poliitikahuvilised. Tegelikult formeerus see kooslus veel 1999.aastal Iraagis, võttis 13.10.2006 endale nimeks „Islami riik“ ja 29.06.2014 - juba suurt osa Süüriast ja Iraagist kontrollides - ülendas end „Islami kalifaadiks“, mis pidas end sõjas olevaks läänega, kelle käest tuli esimese sammuna vabastada kogu islamimaailm. ISILi löögijõud moodustusid kukutatud Saddam Husseini jõustruktuuridest, kes langesid ei-kellekski šiiade režiimis. Sama motiiv – kannatab täna puudust ja puudub tulevik – tegi oma töö kogu kalifaadi kireva seltskonna kokkusaamisel. Tuldi kõikjalt, kus elavad moslemid või kuhu oli mindud parema elu lootuses ja selles pettunud. Osavale värbamispropagandale lisandus kalifaadi ladviku oskus suurt poliitikat lugeda.
Suur poliitika aga tähendab seda, et kui 2003. aastast käis sõda Iraagis ja 2008-2009 pidas Iisrael ka järjekordse sõja Gazas, siis detsembris 2010 lahvatasid rahutused, revolutsioonid ja kodusõjad kogu Põhja-Aafrikas, Lähis- ja Kesk-Idas kuni lõunas Jeemenini välja. Järgmistel aastatel on sündmused poliitlahendusteni viidud vaid Egiptuses ja Tuneeisas, mujal jätkuvad võitlused ja äärmussunnid on oma tegevuse geograafiat laiendanud. Liibüast lõunasuunas liikudes lõid nad esmalt Mali territooriumil Azawadi riigi (2012-2013) ja kehtestasid oma võimu mitmetes Tšaadi, Kameruni, Nigeri, Nigeeria ja Kesk-Aafrika provintsides.
„Araabia kevade“ idaserval aga toimus kalifaadi kiire esiletõus Iraagis-Süürias, mida kinnitas USA juhitud kümne riigi koalitsiooni loomine 15. juunil 2014 võitluseks just ISILiga. Seda Iraagi pinnal ja Iraagi valitsuse palvel, sest ISIL oli just vallutanud Iraagi suurima linna põhjas – Mosuli. Kuna eelnevalt oli nende kätte langenud Raqqa Süürias, siis oli äärmuslaste käes Suurbritannia suurune territoorium, kus toimis oma administratsioon, shariaadi kohus, koguti makse, tegutsesid koolid jne. Kuuldus müstilisest ei-tea-kust-tulnud islamiriigist levis kiiresti, nagu ka rahadest, mis maksti kalifaadi sõduritele ja nii tema vägevus kasvas.
Augustis-septembris 2014 lõikasid kalifaadi mehed pead otsast Guantanamo vangide vormi riietatud kahel ameeriklasel ja ühel britil, mille järel USA ja viie Araabia riigi lennukid alustasid 22.septembril ISILi jt. äärmuslaste tugipunktide pommitamist Süürias. Paraku toimus see piiratud ulatuses ja ilmnes, et sunnidest lendurid pommitasid omadest „mööda“, ühel hetkel Ühendemiraatide lendurid koguni keeldusid operatsioonest. Ilmnes muudki. Kõnealusel alal elasid ka kurdid, kes on vaenujalal Türgi ja Saddam Husseini meestega ISIList ning keda samas toetavad Ühendriigid. Läks nii, et kui Iraagi valitsusväed ja kurdid panid ISILi Iraagis taganema, hõivasid nood uued alad Süürias ja muutusid seal peamiseks Assadiga sõdivaks jõuks. Araabia Maade Liiga oli veel märtsis 2014 lõpetanud saamatuks osutunud nn. Vaba Süüria Armee volitused Süüria esindajana ja nii tuligi mängu suur poliitika. Ehk siis tasuks meelde tuletada seike teisest maailmasõjast, näiteks „teise rinde“ avamist. Koht ja aeg sõltusid ju sellest, kes kasu sai. Või veel selgem lugu – Punaarmee jõudis Varssavi alla, ent jäi Stalini käsul seisma, sest vabastatud linnas võinuks võimule saada sõja-eelne valitsus! Just sarnane kalkuleerimine käis ISILiga, kelles järsku nähti (ainu)ressurssi Assadi kukutajana ja sealtpeale rünnati teda vaid teatud piirini. Nii juhtuski, et kõigile näha olev naftatootmine ISILi aladel ja sellega kaasnev relvade ja meeste saamine hakkas toimima kui kellavärk. Sama lugu oli kurdidega, kes said küll toetust, ent just niipalju, et Türgi ei pahandaks jne.
Assadi peatoetajad Venemaa ja Iraan olid pikalt kaasatud Iraani tuumaprogrammi kõnelustesse, mis alates märtsist 2013 käis seitsme suure välisministri tasemel, pidi andma tulemuse juunis 2014, siis novembris ja lõpuks kirjutati alla juulis 2015. Huvitav protseduur, sest lepingu peavastased olid kõneluste välised jõud – Iisrael ja USA kongressi kontrolliv vabariiklik partei, kes jäid vastu ka lepingu alla kirjutamise hetkel ja pärast sedagi (17. septembrini 2015!). Fakt on see, et kalifaadi juhid kasutasid enda huvides ära kogu selle aja, mil Iraani kõnelused lihtsalt venisid ja kalifaat jõudis selle varjus välja Damaskuse eeslinnadesse!
Iraani tuumakõnelused viimase kellani kaasa teinud Moskva aga üllatas kõiki kohaletulekuga Süürias 18. septembril. See viis kõige enam närvi Pariisi, kes algusest peale oli dirigeerinud Assadi vastast võitlust ja keda nüüd ähvardas loorberitest ilma jäämine. 27. septembril ehk kaks päeva enne Obama ja Putini kohtumist New Yorgis pommitasid Prantsuse lennukid esimest korda ISILi positsioone Süürias ja andsid sellega ka ettekäände enda ründamiseks Pariisis 13. novembril. Tegelikult tuli verepulma karta, sest Prantsusmaa (=EL) ja Venemaa alustatud pommirünnakud tähendasid kõigi suurjõudude avalikku liitumist ISILi hävitamiseks ja Vene lennukid olid samm-sammult asunud kõige selle ISILile kuuluva pommitamist, millest siiani oli hoidutud.
Venemaa välisminister Lavrov lubas endale ironiseerimist mõnede kohalolijate üle 14. novembri Viini konverentsil, kui ta mainis: „Kõik teavad, kus need naftaväljad asuvad, kes nafta pumpamist juhivad ja kellele nafta müüakse Süürias ja välismaal“. Kaks päeva hiljem näitas Putin G20 nõupidamise kuluaarides pilte naftavooridest. Kuna kinnitus, et reisilennuki õhkis ISIL, järgnes Venemaa kättemaksu-pommitamine ja pole raske ette kujutada, millist pilti kujutavad täna endast tohutud alad Süürias. Kalifaadi ladvik alustas pagemist Süüriast veel venelaste esimeste pommirünnakute järel, kohalejäänutest pole pärast pommirahet ilmselt elulooma kauaks, pealegi oli suur osa võitlejaist kohale tulnud mujalt.
20. novembril kõlanud Putini kinnitus, et Venemaa mingil juhul ei saada oma maavägesid Süüriasse, tähendab seda, et antakse abi Assadi vägedele, kes tagavad Assadi püsimise lahendusprotsessis selle 18 kuu jooksul, millest praegu räägitakse. Lõpplahendus sõltub sellest, kuivõrd tõsiseltvõetavaks suudetakse muuta Süüria nn. mõõdukas opositsioon ja milliseks kujunevad USA ja Venemaa vahekorrad. Obamale muutusid Putini valed vastuvõtmatuiks Krimmi vallutamisest peale ja raske on eeldada millegi säärase sündi, et Obama võiks muuta oma suhtumist Kremli selle 14 kuu jooksul, mis tal on jäänud ametis olla.
