Toomas Alatalu: Mida räägiti G20 kuluaarides ehk kuidas Putin ja Venemaa pilgu Aasiasse pööravad
Mida lubati kaks aastat tagasi, kui pärast Krimmi jõuga hõivamist sattuti USA ja Euroopa sanktsioonide alla. President Putin, Jaapani peaminister Abe ja Lõuna-Korea president Park moodustasid tõesti vaadatava kolmiku ja jutt kolme riigi ühtse energiasüsteemi loomisest oli suur sõnum. Samas said kõik aru, et asi olnuks veel kõvem neljanda kohal olles.
Too neljas ehk siis Hiina president Xi Jinping poseeris aga päev hiljem koos USA presidendi Barack Obama ja ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooniga Hangzhous, et jäädvustada hetke, mil nii Hiina kui ka USA kinnitasid oma ühinemist Pariisi kokkuleppega, mis tõotab võitlust kliima halvenemise vältimiseks. Sama päeva õhtul oli ka Vladivostokis kogunenud kolmik kohal Hangzhous, kus peeti traditsiooniline suurriikide aastakonverents G20.
Kui veelkord meenutada, et 2 aastat tagasi Austraalias toimunud G20 kogunemisel tuli Putinil õhtustada üksi, siis sedapuhku oli ta ilmselt üks hõivatumaid osavõtjaid. Mis teha, kui äsjase G20 eripärade loetelu saab alustada sellest, et ühe rahvusvahelise korra ja õiguse rikkuja asemel oli neid kohal koguni kolm. Elik lisaks Venemaale Türgi, kes just oli viinud oma väed Süüriasse ja hõivanud seal 95x15 km tsooni ja ka Saudi Araabia, kelle väed olid Jeemeni õhust pommitamise kõrval ka sinna sisse tunginud.
Ülejäänud 24 kohalolnud riigi ja 7 rahvusvahelise organisatsiooni juhid ei lasknud end kuidagi häirida agressorite viibimisest endi keskel. Antud seisuga siiski ei lepitud ja USA, Saksamaa, Prantsuse juhid arutasid Putiniga nii rahu saavutamist Ukrainas kui ka Süürias. Ukraina kohta niipalju, et kuigi augusti algul oli kõne all võimalus, et Ukraina president saabub ka Hangzhousse ja tuleb nelikarutelu, siis – ametliku info põhjal – tegid Merkel ja Hollande Putinile ettepaneku arutada Ukrainat vaid kahepoolselt. Nende kohtumiste lõppedes oli Hollande see, kes kinnitas nelikkohtumise toimumist lähimatel nädalatel, mida Putin kommenteeris ohkega „Tuleb Poroshenkoga rääkida.“
Edasiminekust ei saa rääkida ka Süüria osas, sest kui augusti keskel õnnestus USA toetatud koalitsioonil hõivata suur ala Aleppos (et selles suurlinnas nn. vastuvalitsus paika panna!?), siis septembri algul vallutasid Assadi väed selle tagasi. Siit ka suured kõikumised USA-Venemaa ehk siis Kerry-Lavrovi läbirääkimistel. Mis aga puutub Türgi vägede sissetungi Süüriasse, siis on ka Putin andnud märku, et see oli Moskvale ootamatus ja „rahvusvahelise õiguse rikkumine, mida ei saa heaks kiita.“
Putin ütles seda isegi kaks korda, mis iseenesest ei üllatanud – Kreml ruttab alati fikseerima seda, kui mõni teine rikub rahvusvahelist õigust, sest nii on hea tähelepanu kõrvale juhtida Kremli enda rikkumistelt. Vahepeal reklaamiti küll Putini-Erdogani kokkusaamist Venemaa-Türgi sõpruskohtumisel jalgpallis Anatalyas, ent kaks päeva enne kohtumist ei räägitud antud võimalusest enam kummaski pealinnas.
Igal juhul kergendas Türgi sissetung Süüriasse Venemaa olukorda Ukrainas. Kuigi Putin kinnitas taas (Bloombergile, 1. septembril) bravuurikalt, et Krimmi staatus on lõplikult lahendatud ja soovitas Teise maailmasõja tulemusi mitte torkida, tegi ta seda ise päev hiljem, andes Jaapani peaministrile põhimõttelise nõusoleku Kuriili saarte küsimuse lahendamiseks. Aga see ju on teise maailmasõja pärand!
Jättes Kuriilid eraldi kommentaari teemaks, tõdeks siinkohal vaid seda, et tegelikult on Krimmgi teise maailmasõja pärand selles mõttes, et Stalin saatis sealt sõja käigus välja selle kõik põlisasukad, eeskätt Krimmi tatarlased. Nende tagasipöördumisega Krimmi jõudis oma lõpupäevil nõustuda NSV Liit – juulis 1990 moodustas NSVL valitsus komisjoni tegelemaks tatarlaste tagasipöördumisega.
Nagu teada, loeb Venemaa end NSVL mantlipärijaks, ent pole kuulda ega näha, et tatarlaste probleemidega oleks keegi viimasel kahel aastal tegelenud. Kuniks Krimm oli Ukraina koosseisus, arutati sedagi, et pärast liitumist Euroopa Liiduga tuleb Yalta, Yevpatoria, Alushta jt. linnade mereäärsed majad tagastada nende endistel omanikele. Aga see oli tegur, mis mõjutas paljude uusasukate käitumist nn. referendumil.
Tegelikult kergendas Türgi sissetung ka venelaste olukorda Süürias. Kuna Putin isiklikult puhus pärast Venemaa lennuki allatulistamist mullu novembris üles suure tüli Türgiga, siis tekitab kahe riigi juhtide pika vimma ootamatu asendumine kiire leppimisega tänaseni küsimusi. Globaalsete ja rahvuslike protsesside seisukohalt pole selles midagi üllatavat – kuna oleme jõudnud multipolaarsesse maailma, siis võivad Türgi sugused regionaalsed liidrid teha, mida tahavad – lasevad alla tuumariigi lennuki, tungivad teise riigi territooriumile, rääkimata kolmanda (Iraak) pidevast pommitamisest jne.
Mis puutub rahvuslikku elementi, siis idamaades lepitakse ära teisiti kui Euroopas. Vaja on lihtsalt rituaalset sõnumit – milleks sai Nazarbajevi (Kazakhstani president) vahendatud Erdogani vabanduskiri Putinile (mille sisust kõik selleks värvatud autoriteedid ka sõna „vabandan“ leidsid).
Vaja on välja selgitada ka konkreetsed süüdlased.
Need leiti - Vene lennuki allatulistanud Türgi lendur ja türklasest palgasõdur Süürias, kes tappis langevarjuga maandunud vene lenduri. Idamaad idamaadeks, ent huvitav on seegi, et neidsamu rituaalseid detaile – vabanduskiri pluss kaks kinnipeetut – on juba kolm korda maininud Putin ise.
Jääb mulje, et toetades Türgi jagatud selgitusi oodatakse viimaselt enamat ja see paistab ka tulema. Nimelt jõudis Türgi peaminister Yildirim teatada, et kui suudeti kiirelt muuta poliitikat Venemaa ja Iisraeli suhtes (viimasega 2010.a. intsidendi klaarimine ja katkenud suhtlemise taastamine), siis suudetakse seda teha ka Süüriaga!?
Teisisõnu – siiani Assadi võimult lahkumist nõudnud Ankara võib hakata hoopiski teda ja Venemaad Süürias toetama. Kuna Süüriasse tunginud Türgi väed sõdivad nii kurdidega, - kes on Assadi liitlased - kui ka kalifaadiga ehk Assadi vastasega, siis on pool antud eesmärgist juba täidetud.
Raske öelda, kas ka teine pool saab täidetud, sest kuigi Türgi käskis kurdidel kaduda Eufrati jõe idakaldale, jäid nood USA õhutoetuse abil paigale seal, kus võimalik. Arvata on, et just see vastasseis kurdidega, keda algusest peale on toetanud ka Venemaa, saab määravaks Türgi lõplikule otsusele – mida üritada ja millega rahulduda Süüria konfliktis. Hetkel on seis säärane, et lisaks uudistele USA-Venemaa läbirääkimistest tuleb oodata sedagi, mida ütleb Ankara.
Elik – maailm läheb järjest keerukamaks.
