Toomas Alatalu: milline Lääne poliitik tuletab Kremliga suheldes esimesena meelde Reaganile edu taganud käitumismalli "usalda, aga kontrolli"?
Üks pool koalitsioonivalitsusest ajab ja isegi Lääne ühispoliitikat Moskva suhtes – sanktsioonid kehtivad kuniks Kreml ise või tema tööriistad taastavad konfliktieelse olukorra, teine pool koalitsioonist aga ei salgagi, et on nõus Venemaa jõupoliitika tagajärgede tunnustamisega ja soovivad gaasijuhtme Nord Stream 2 ehitamist.
Igal juhul paneb mõtlema, et see koalitsiooni teine pool rääkis avalikult ka Vladimir Putini kutsumisest esinema Müncheni julgeolekukonverentsile, kõmu, mis lahenes Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi saabumise ja esinemisega Münchenis. Tegemist oli täieliku pealetulemisega – Medvedevit saatis suur äridelegatsioon ja kahe riigi ärimehed jõudsid sanktsioonide tühistamist ja gaasijuhtme ehitamist arutada veel enne, kui Medvedev kõnepulti astus.
Kui Medvedev veel kohe oma kõne alguses mainis, et kohtus enne teeleasumist Putiniga, arutamaks viimase kurikuulsat esinemist („USA-l tuleb Venemaa huve arvestada ja kohelda teda kui võrdset“) samal konverentsil 2007. aastal, siis oli ette selge, et mingit vastutulelikkust ja valmisolekut midagi lahendada Kremli peaesineja suust ei kõla. Nii ka läks, ehkki oma kõne lõpus tsiteeris Medvedev ootamatult USA president John Kennedyt. Too tõdes omaaegse külma sõja haripunktil, milleks oli Kariibi mere kriis (1962), et „sisepoliitika võib viia valimiste kaotamisele. Välispoliitika võib meid kõiki tappa“. Kuldsed sõnad ja hea, et need ka Venemaa võimukandjal nr. 2 on meeles. Samas - vahetult enne neid sõnu jõudis Medvedev väita, et ükski tänast Euroopat puudutav probleem „pole tekkinud või välja mõeldud Kremlis“. Elik ehtputinlik jutt – meie ei läinud kallale Gruusiale, Krimmile, Ida-Ukrainale jne. jne. Kremli geopoliitilist vaatenurka kinnistas konfliktipaikade loetelu – „Ukraina, jätkuvalt rahutu Balkan ja rahvuskriisi lävel olev Moldova“, millele teises loetelus liitusid Lähis-Ida, Põhja-Aafrika, Liibüa ja Süüria.
Retoorikast olulisemad on praktilised sammud ja ööl vastu reedet ikkagi sündis sealsamas Münchenis kokkulepe sõjategevuse lõpetamiseks Süürias „umbes ühe nädala jooksul“. Kui siiani kõlas Süüria rahuprotsessis ka ÜRO esindaja nimi, siis sedapuhku leidsid tegijatena mainimist vaid kaks - USA riigisekretär Kerry (kes sai president Obamalt koheselt erivolitused Süüria kriisi lahendamiseks) ja Venemaa välisminister Lavrov. Tuleb lisada, et äsjaöeldu ei puuduta sõjategevust „Daeshi, An-Nusra ja teiste terroriorganisatsioonide vastu“ – see jätkub ja arusaadavalt annab sõna „teiste“ vähemalt esialgu kõigile võimalusi paigutada selle alla „kõiki, keda vaja“.
Kuna on ka kokkulepe seitsme humanitaartsooni loomiseks, siis on see teine võimalus, et teada saada – kes on kes. Peamine - on tekkinud uus lootus ja kohe-kohe peaks selguma, mida andis Moskva n-ö võrdsustamine Washingtoniga. Saksamaa kaitseminister ruttas teatama, et Moskval on võimalus konkreetsete sammudega taas võita Lääne usaldus, ent raske uskuda, et Kreml loobuks Assadi toetamisest, mida Lääs ennekõike ootab.
Tuleb lisada, et Moskvat usaldati enamgi, sest NATO peasekretär Stoltenberg sõnas välisminister Lavrovile, et NATO-Venemaa nõukogu kokkutulek suursaadikute tasemel on otsustatud. Kuna „usaldamisi“ on juba mitu, tuli mulle kohe meelde USA presidendi Ronald Reagani kuulus, vene keeles ära õpitud lausung „Doverjai, no poverjai“ („Usalda, aga kontrolli“). Põhimõte, mida ta olla Kremli suhtes kogu aeg järginud – asi, mida Nõukogude liider Mihhail Gorbatšov tunnistas avalikult. Sestap lõpetaks nii – kes on see esimene Lääne poliitik, kes tuletab nüüd meelde Reaganile edu taganud käitumismalli ja hakkab seda avalikult järgima!?
