Sealjuures on Montenegro (slaavipäraselt Crna Gora ehk Tšernogooria) omaette fenomen Euroopa ajaloos ja tänaseski geopoliitikas. Kui sellest ka üksnes lühinoppeid teha, saab ruttu selgeks, et tegu on vägagi õpetliku looga sellest, mida saab väikeriik korda saata suures poliitikas juhul, kui selleks on soodus hetk, julged riigijuhid ja kui just selle riigi juhte vajatakse suurte geopoliitiliste käikude tarvis.

Mõistagi algab kõik soodsast geograafilisest-geopoliitilisest asendist ning elanike valmisolekust oma iseolemist kaitsta. Fakt on see, et Montenegro suutis säilitada oma iseseisvuse ja säilida ristiusu (õigeusu) riik Balkanil ka siis, kui kõik teised allutati Türgi impeeriumile. Seda tunnustas 1878. aastal toimunud (türklaste Balkanilt väljatõrjumise vahekokkuvõtteid teinud) Berliini kongress, kus Montenegro oli kirjas „27. iseseisva riigina“ tollases maailmas. Kui nüüd etteruttavalt öelda, et 2006. aastal sai Montenegrost alles 192. ÜRO liikmesmaa, siis – mis temaga küll lahti oli? Vastus on lihtne – tegemist on klassikalise näitega suures poliitikast, et mitte öelda suuriikide omavolist, mida – nagu Montenegro näide kinnitab – jääb üle vaid taluda, ent ikkagi leidub ka võimalus sellest kasu lõigata!

Ajaloost vaid seda, et Esimese maailmasõja lõppedes, kui kõigil tulnuks olla tänulik montenegrolastele kristliku riigi säilitamise eest Balkanil, tehti neist hoopiski kiirelt Serbia kuninga alamad – staatus, mis jätkus ka Jugoslaavia punaimpeeriumi päevil. Isepäistele montenegrolastele koha kättenäitamise erivõtteks tuleb pidada nende pealinna Podgorica ümbernimetamist elusa esipunase auks Titogradiks veel 1946. aastal. Tagasinimetamine tehti 1992. aastal ja siis oli Montenegro esipoliitikuks toona 30-aastane Milo Djukanovic. Võiks öelda igavene Montenegro juht – peaministrina 1991-1998, 2003-2006, 20088-2010, uuesti aastast 2012 ja presidendina 1998-2002. Ehk siis tegu on ühe-mehe-riigiga.

Tal pole mingit pistmist kunagise valitseja-dünastiaga, tegu on n-ö keskklassi mehega (isa jurist), ent juba komsomoliliidrina sai Milo hüüdnimeks Britva ehk siis „terav tegija“ ja tõusmine 29-aastaselt rahvuslikuks liidriks annab ikka võimekusest märku küll. Ta on kahel korral ka kogu võimust loobunud, ent on siis ikka tagasi kutsutud, sest tema tarkust peetakse ülimaks. Tema juhtimisel toimus 1992. aastal rahvahääletus, millega otsustati jääda kurikuulsa Milosevici juhitud Jugoslaavia föderatsiooni ehk Serbia- Montenegro liitriigi osaks. Arusaadavalt oli Montenegro osaks selles ka Serbiale väljapääsu tagamine merele (kuulus Kotori merebaas jt.). Ent pea kohe pärast Balkani sõdade lõppu lõi Djukanovic 1996. aastal Milosevicist lahku ja tuli välja, et sellele oli kusagil veel mõeldud – Montenegro võttis hoobilt oma valuutana käibele Saksa marga ja alustas lähenemist Euroopa Liidule.

Kuna liitriigi koosseisu kuulus ka Kosovo, siis peeti Montenegro rolliks Serbia šovinistide vaoshoidmist, millest siiski jäi vajaka ning järgnes NATO sekkumine. Järgnenud keerulistes mängudes läks Montenegro 2002. aastal margalt üle euro kasutamisele ja jätkas elamist nagu määratlemata seisusega kuningakass. Sest investeeringuid ja turiste tuli nii idast kui läänest.

Kui suures poliitikas sai 2006. aastal küpseks idee kahe moslemiriigi tekkeks Kosovos ja Palestiinas, oli see Djukanovicile õige aeg päris-iseseisvumiseks, milleks vajaliku referendumi tulemus täideti vähemuste osas mägilastelikult piinliku täpsusega. Olin toona valimiste vaatlejana Montenegros ja ütlen jätkuvalt, et tänagi podisev Balkani supp (Makedoonias ja mujal) on paljus teatud EL tegelaste asjatundmatute otsuste tulemus. Rääkimata sellest, et Montenegroga toona ühes tsüklis olnud moslemite saatust mõjutas uus tuulepuhang suures poliitikas - Kosovo iseseisvus alles 2008 ja Palestiina riiki pole tänaseni loodud.

Mis puutub NATOsse, siis suund sellega liitumiseks võeti kohe pärast iseseisvumist ehk 2006. aastal. Tasub mäletada Berliini ja Pariisi eestvedamisel tehtud siksakke NATO laienemispoliitikas 2008. aastal toimunud Bucaresti tippkohtumisel, millega avati ka tee Venemaa sõjakäiguks Gruusias.

Pole siis ime, et kui Moskva alustas uut mängu Ukrainas, oli Montenegro kärme reageerima ja ikka läbimõeldult. Detsembris 2013 ehk siis, kui Kiievit oli juba haaranud Euromaidan ja uuesti mais 2014 (pärast Krimmi okupeerimist) teatas Montenegro soovist ühineda NATOga. NATOst anti teada, et see võiks toimuda samaaegselt Makedooniaga, mis oli paras häma. Asi selles, et viimase liitumist (ka Euroopa Liiduga) on algusest peale blokeerinud Kremli Trooja hobusena toimiv Kreeka, kes nõuab Makedoonialt teistsugust riiginime – detail, milles ülejäänud NATO-lased on sisuliselt solidaarsed Kreekaga (milliseid tagajärgi võib seda tüüpi kellegi arvel toimuv solidaarsus sünnitada, on täna hästi näha migrantide kohtlemisel Kreeka-Makedoonia piiril). Sloveenia ja Horvaatia ruttasid nüüd avalikult toetama Montenegro liitumist, ent kui Djukanovic esitas ametliku taotluse saada vastuvõetuks septembris 1994 toimuval NATO tippkohtumisel, kõlasid ka Moskvas lubadused raketid Montenegrole välja sihtida. NATO tollane peasekretär ruttas selgitama, et tippkohtumine pole parim koht vastava otsuse tegemiseks ja ka praegu, aastal 2016 käib liitumise vormistamine toona pakutud stsenaariumi kohaselt – põhidokumendil on allkirjad olemas ja loomulikult räägitakse sellest juunis Varssavis toimuval NATO tippkohtumisel, ent liitumisprotsessile pannakse punkt ilmselt aasta lõpus, kui kõik NATO liikmesmaade parlamendid on vastav otsuse heaks kiitnud.

Selge see, et NATO ladvik on valinud viivitustaktika, ent vähemalt Lääne-Balkanil on see end ka õigustanud. Viimased poolteist aastat on Moskva-meelsed jõud Montenegros korraldanud pidevalt NATO-vastaseid aktsioone, korraldanud isegi väikese anti-NATO-maidani, jaanuaris 2016 tekkis lõhe valitsevas parteis jne. Ent karavan läheb edasi – Djukanovic võitis kindlalt usaldushääletuse ja allkiri sai antud.

Täna, kus peamine on tehtud, jääb üle küsida - miks üldse peaks Kremlit häirima see, mida teeb üks väikeriik temast tuhandete kilomeetrite kaugusel Euroopas? Kas tõesti on tark panna oma prestiiž mängu maailma kõige erinevamates piirkondades üksnes selleks, et end ühel hetkel järjekordselt kaotajaks tunnistada!? Pealegi on montenegrolaste puhul tegu rahvaga, kes on ammu kogu maailmale tõestanud, et nad on head suure poliitika lugejad, on oma otsused teinud alati parema äratundmise põhjal ja ikka säärastena, mis kukuvad paremini välja kui naabritel. NATO saab aga oma teisele Venemaa Ukraina-agressiooni aegsele tippkohtumisele koguneda selgelt positiivsemas meeleolus kui septembris 2014 – ühendus laieneb elik ajab õiget poliitikat.