Paljus taas end värskelt teada-andnud kambafilosoofia ajendil – kui üks teeb asjad liiga selgeks, siis tuleb ta maha võtta, et vähemvõimekamad saaksid ka selgitada või siis vähemalt vastavat muljet jätta. Veel enam on sellest seisust huvitatud võimulolijad, sest muu maailmaga koostoimetamine – nagu praktika on näidanud - ei saa läbi vigadeta, mis mõjuvad eriti tundlikult just piiririikides.

Sestap – mida vähem rahvas mujal tegelikult toimuvast teab, seda kergemini suured muutused üle elatakse. Pikka aega võis ka säärase lähenemisega leppida, kuniks – ja see pöördepunkt saabus Euroopas mullu – sai selgeks, et võimud, k.a. nende kontrolli all olev meedia on tegeliku olukorra ilustamisega ehk sõna otseses mõttes valetamisega liiga kaugele läinud. Just see on ka põhjustanud võimulolijate poliitika enneolematu taunimise laine, mille vastu ei aita ei kiirelt käiku läinud sildistamine ega paragrahvidega ähvardamine, vaid ikka ja ainult tekkinud olukorrast tõe rääkimine. Ehk kui soovitakse – siis avatus ja eeskätt võimulolijate endi avatus.

Putini amatöörlik pusimine

Mis aga puutub NATO eesseisvasse tippkohtumisse, siis olgu esmalt meenutatud NATO selle aastatuhande tippkohtumiste geograafia ja mõned neil juhtunud seigad, mis paljuski selgitavad Ida-Lääne suhete tänast seisu.

Juunis 2001 sai NATO kokku Brüsselis ja kuna järgnes 9/11, siis läks kõik uude rütmi ja uuenes. Esmalt korraldati mais 2002 Roomas erakorraline NATO ja Venemaa tippkohtumine ning alles novembris 2002 tuli n.ö. tavapärane NATO tippkohtumine Prahas.

Edasi – 2004 Istanbul (arusaadavalt seotud Afganistani ja Iraagi sõjaga). Summit 2006 pidi toimuma Lissabonis, ent asendati Riiaga (loogiline muutus - Putin viis 2003-5 läbi oma esimese „Venemaa oma võidu“ kampaania ja NATO püüdis samas igati läheneda Venemaale, ent kõik NATO korraldatud (massi)üritused Venemaal muutusid käigult anti-NATO üritusteks), 2008 – Bukarest, 2009 Kõln-Strassbourg (NATO 60. aastapäeva üritus), 2010 – Lissabon, 2012 Chicago, 2014 Wales.

Toodud rida saab paremini selgeks, kui lisada sellele Putini veebruaris 2007 Münchenis peetud kõne, kus ta avalikult nõudis Venemaa võrdväärset taset ja tema huvidega arvestamist. Kiiremini, kui keegi oskas arvestada, peeti maha amatöörlik pusimine aprillis 2007, mis lõppes Kremlile kaotusega. Ent see kompenseeriti Putinile kutsega Bukaresti tippkohtumisele, kus NATO Euroopa suurriigid näitasid (söandasid näidata!?) punast tuld Gruusiale ja Ukrainale ning tegid lisaks järjekordselt ära veel ka Makedooniale.

Nagu teada, vallandas NATO tippkohtumisel nähtu-kogetu ja Bushilt lisaks kuuldu (viimane sõitis Bukarestist edasi Putini residentsi Sotši) Putinil tegevuskire (raudteeväed, Steinmeieri Abhaasia plaan jmt.), mis kulmineerus Gruusia sõjaga.

Kreml jätkab samal lainel

Sealtpeale on Kreml NATO tippkohtumistega distantsil ja nende otsuseid on viimasel kahel korral raamistanud Venemaa uus ja jätkuv agressioon Ukrainas. Pluss seda saatev propagandasõda, milles Moskva raiub algusest peale ühte – tema ei ole Euroopas piire muutnud ehk siis vene sõdureid ei olnud ei Krimmis ega ka Ida-Ukrainas, kus väljaõppinud ja ühtlaselt rohelises riides mehed ronisid telekaamerate ees teise korruse akendest sisse, et linnades uus võim paika panna.

Ka täna, kus Walesis kavandatud vastumeetmed on ellu viidud või viimisel, jätkab Kreml samal lainel – meie pole midagi teinud ega põhjustanud, seda tegi hoopis NATO ja meie oleme sunnitud rakendama vastumeetmeid.

Sellise ja juba pikalt käinud moonutatud propagandasõja tingimustes tuli algusest peale oodata, et suure sõnade mängu ja sõna otseses mõttes diskrediteerimise objektiks saab ka NATO tippkohtumise paik ja seda n.ö. haldav valitsus. Nagu teada, ei möödu praegu päevagi, kui kusagilt ei kostuks, mida tänane Poola valitsus on jälle valesti teinud.

Ajaloolise tõe huvides olgu meenutatud, et tegelikult sai Poola valitsuse tänasele seisule küllalt sarnase meedia-sauna 2008. a. ka Rumeenia. Ehkki oldi juba nii NATOs kui Euroopa Liidus (1. jaanuarist 2007), pigistas Lääne-Euroopa rumeenlasi veel kaua mitmete konventsioonidega ja töölubadega, Schengeni ruumist rääkimata. Lühidalt – kõik, kes nii idas kui läänes olid vastu NATO laienemisele, kasutasid toona ära võimalused Rumeenia ja rumeenlaste arvustamiseks, sest mõelge ise – kuidas küll sihukesed pääsevad NATOsse ja mida nad küll seal teevad!?

Poolast on meil mõistagi rohkem informatsiooni ja aeg teine – Ida-Euroopa on Euroopa Liidus olnud 12 aastat. Poola näol on tegemist ka sõna otseses mõttes regionaalse liidriga, kes veel 2002.-03.a. võttis enda peale kõigi Ida-Euroopa põllumeeste eest seismise ja saavutas võimatuna tunduva – Lääne-Euroopa suurtootjatel tuli järgi anda ja dotatsiooni Ida-Euroopa põllumeestele suurendati.

Paraku ruttasid kõik Ida-Euroopa valitsused sellega rahulduma, kehtima hakanud ebavõrdus lubati likvideerida aastate jooksul. On aga läinud nii, et viimasel kahel aastal ei taha keegi seda väiksema võileiva teemat puudutadagi, ehkki solidaarsuse nurgakiviks peaks ju tõepoolest olema kõigi võrdne kohtlemine. Poolakate kui Ida-Euroopa liidri roll leidis tunnustamist ka nende kauaaegse valitsusjuhi Donald Tuski valimisega Euroopa ülemkogu eesistujaks.

Poola poliitkriisi ja Eesti

Paraku tõmbas lootustele korraldada NATO tippkohtumine Varssavis rahumeelses õhkkonnas kriipsu peale mullu oktoobris toimunud parlamendivalimise tulemused ja hetkel on olukord Poolas täiesti kõrvutatav olukorraga Prantsusmaal, kus tänu enneolematule streikide lainele on küsimärgi alla Euroopa jalgpalli meistrivõistluste normaalne toimumine.

Selge see, et NATO tippkohtumise toimumises Varssavis kahtlust pole, ent kas sel hetkel nõutakse tänavatel ka tippkohtumisel oleva Poola presidendi ja valitsuse tagasiastumist, on veel lahtine.

Loogika ütleb, et Poola tänane opositsioon, kelle Euroopa ja NATO lojaalsuses pole kahtlust, ei organiseeri neiks tipp-päevadeks midagi. Ent kas seda teevad ka senistest väljaastumistest maigu suhu saanud radikaalid, on lahtine. Elik – senist sündmuste dünaamikat ja selle kodu- ja välismaiste kujundajate tegevust jälgides pole välistatud võimalus, et NATO antud tippkohtumine võib ajalukku minna ka mitmesuguse „lisaga“, mida NATO-vastased jõud kasutavad aastakümneid.

Lühidalt öeldes on Poola tänase poliitkriisi võti kummalises, ka Eestis kasutusel olevas valimissüsteemis, milles juhul, kui rahvas hääletab teisiti, kui teooria seda eeldab (!), võib tekkida seis, kus 37% hääli kogunud erakond saab parlamendis 52% kohtadest või teisiti öeldes – 5,7 miljonit häält saanu võtab kogu võimu samas kui 6,9 miljonit valijat parlamendis esindavad jõud ei saa otsustamises praktiliselt kaasa rääkida.

Siin, nagu öeldakse – polegi vaja midagi lisada ja kui võimulolijate ja opositsioonis olijate seisukohad on kardinaalselt erinevad, ongi kuri karjas.

Pealegi, kui eksijaid on rohkem kui üks - etteheited, mida praegusele valitsusele tehakse, said ju ikkagi alguse eelmise valitsuse otsustest, kes pärast valimistulemuste selgumist püüdsid päästa, mis päästa annab. Loogiline on eeldada, et lahendus sünnib ikka nii, et kumbki pool tunnistab vigu ja siis leitakse kõiki rahuldav lahendus. Mõistagi tuleb muuta ka kontrollimatuid arenguid võimaldavat valimisseadust.