Toomas Alatalu: Niinistö hoiab Putiniga sooje suhteid, et hankida endale Kekkoneni roll – Lääne ja Kremli vahendaja
Viimati, sel esmaspäeval tegi sama Austria parlament, mille peale Türgi – kes küll armeenlaste hukkumist tunnistab, ent pole mõistega „genotsiid“ päri, oma saadiku Viinist ära kutsus. Neljapäeval nimetas toimunut „genotsiidiks“ ka Saksamaa president Joachim Gauck, kes ühtlasi kinnitas, et Saksamaa kui Türgi liitlane esimeses maailmasõjas kannab selle eest kaasvastutust.
Samas - armeenlastele nii olulisel päeval olid Jerevanis nendega solidaarsust avaldamas 60 riigi esindajad, kuid tipptasemel ehk presidentidega tegid seda (vaid) Venemaa, Serbia, Küpros ja Prantsusmaa.
Venemaa ja Prantsusmaa kuulusid esimeses maailmasõjas vastasleeri ja sõdisid Türgiga ning just traagilistele sündmustele eelnenud Vene vägede toonast pealetungi, mida teatud osa armeenlastest toetas ja tervitas, peetaksegi peapõhjuseks, miks Türgi võimud otsustasid armeenlased Lõuna-Kaukaasiast Lähis-Itta ümber asustada. Protsess, mida viidi väga toorelt ellu ja millega kaasnes ka armeenlaste represseerimine mujal Osmani impeeriumis, eeskätt selle pealinnas.
Ent see kõik on minevik ja tänases pingelises rahvusvahelises olukorras – nagu see on saanud kombeks kõikide viimaste kriiside puhul – käib minevikugi meenutamine vastavalt sellele, kes millisesse leeri parasjagu kuulub.
Täna jagunetakse Ukrainasse suhtumise põhjal ning Venemaa, Armeenia, Serbia ja Küpros on ühes leeris, Prantsusmaa aga selgelt teises ja sestap võetakse Francois Hollande`i ette reklaamitud sõitu kui teatud vahendusmissiooni, mida ta kindlasti ka on. Teadupoolest on Prantsusmaa püüdnud seda rolli suurriikide leeris täita Ukraina kriisi algusest peale, millest küündib eriti esile Putini kutsumine D-Day pidustustele Normandiasse mullu juunis – käik, mis pani aluse „Normandia formaadile“, mis omakorda sünnitas kahed Minski kokkulepped. Vaherahu küll tehti, ent poliitilise lahenduse saabumine on täna sama hämar kui pool aastat tagasi. Raske uskuda, et Hollande’il mingi trumpkaart taskus oli, ent eks loota või ikka.
Teise 100. juubeli tähistamisel on paras iluviga küljes, sest nn Gallipoli lahing, mis kujutas endast Inglismaa-Prantsusmaa ja ka (toonaste dominioonide) Austraalia ja Uus-Meremaa vägede dessanti Lääne-Türgis, algas tegelikult 25. aprillil. Aga kuna Türgi president Erdogan kutsus külalised 24. aprilliks ja seda aktsepteerisid Suurbritannia kroonprints Charles ja tema poeg prints Harry, samuti Austraalia ja Uus-Meremaa peaministrid ja Iiri president ning tulidki kohale, siis jääb üle ainult 70 riigi esindajate osalusel toimuvat mälestustseremooniat respekteerida. Teades, et Prantsusmaa president, kes pidanuks ka siin olema, võtab samal ajal osa tseremooniast, mille hindamisega pole nõus Türgi. Tasub teada sedagi, et noore Winston Churchilli algatatud operatsioon lõppes hiljem tänase Türgi rajanud Mustafa Kemal-pasha (Kemal Atatürk) juhitud vägede võiduga (detsembris 1915) ja Entente’il tuli oma väed evakueerida.
Vahetult enne Putini väljalendu Jerevani toimus veel üks kontakt, mis äratas tähelepanu oma ebatavalisusega. Nimelt Putini ja Soome presidendi Sauli Niinistö telefonikõne 23. aprillil, mille toimumist sel korral päev varem TASSi vahendusel ette reklaamiti. Mullu pidasid Niinistö ja Putin 5 telefonikõnet ilma eelreklaamita pluss Niinstö käis augustis ka Putini juures Sotšis ja kohtus seejärel Kiievis ka Ukraina presidendi Porošenkoga.
Kuigi Niinistö astus ametisse 1. märtsil 2012 ja Putin taasvaliti presidendi ametisse 5. märtsil 2012, siis ikkagi kukkus nii välja, et Niinistö kiirustas teatama - Putin on oodatud visiidile Soome. Neid käimisi ja vastukäimisi on olnud mitu ja küllalt värvikaid. Küllap mäletavad paljud televaatajad ja seda, kuidas nii Niinistö kui Putin Venemaa koondise särkides Soome koondise vastu jäähokit mängisid (22.06.2012) ja Putini lillekimpu kolleegi emale Kultasaaris (25.06.2013). Pärast niivõrd soojade suhete loomist üritas Niinistö Ukraina konflikti puhkedes hankida endale samasugust rolli, mida omal ajal täitis tema kuulus eelkäija Urho Kaleva Kekkonen – olla Kremli poolt aktsepteeritud vahendaja Ida ja Lääne konfliktis.
Just selles kontekstis tuli võtta tema suurelt reklaamitud sõitu Sotši mullu 15. augustil ehk 20 päeva enne Obama Tallinnas käiku. Eks me kõik mäleta, milline Eesti ja Soome välispoliitika vastandamine siis lahti läks ning toona siin ja seal pool lahte üles võetud tuurid ja tehtud valikud, sealhulgas ka ajakirjanduses, püsivad tänaseni. Äsjase telefonikõne ebatavaline sissejuhatus viib paratamatult mõtted sellele, et ilmselt eeldati ikkagi kohtumist, mis viimasel hetkel asendus telefonikõnega. Selle variandi vastu räägib teadmine, et 25. märtsil teatati Helsingist ametlikult – Niinistö ei lähe Moskvasse 9. mail, ent arvatavalt kaasnes sellega ka mitteavalikustatud kinnitus kontaktide jätkumisest – liin, mida Niinistö on Venemaa suhtes algusest peale järginud. Arvata on, et Kreml pole Soome presidenti võimaliku vahendajana siiski maha kandnud, sest n-ö teise ešeloni riikide juhtidest on ta üks vähestest, kes regulaarselt räägib telefonitsi Putiniga.
