Toomas Alatalu: Niinistö kaal rahvusvahelises poliitikas on säärane, millest enamus Euroopa liidreid võivad vaid unistada
Soome on erilise asukohaga riik ja soomlastel tuli hinnata oma presidendi senist tegevust aastail 2012-18, mille peasisuks on olnud üksnes rahvusvahelise olukorra halvenemine ja selle tagajärjed piiririigi majandusele. Seda tulenevalt Soome suurima naabri agressiivsest käitumisest. Nii põhja kui lõuna suunas, ent ka Soome suunas (Arktika militariseerimine, Alakurti baasi taasavamine). Kogu selle keerulise aja on Niinistö olnud rahvusvahelises pildis hinnatud arvaja ja vestluspartnerina, sealjuures korduvalt koos Venemaa presidendi Putiniga.
Kuna rahvusvahelise elu vanad ja Moskva loodud uued probleemid on jätkuvalt lahendamata, siis saab pidada seaduspäraseks arutelu selle üle, et järsku saab ka Niinistöst samasugune vahendaja-lahendaja kuju suures poliitikas nagu seda oli tema kuulus eelkäija (riigipea aastail 1956-1982) Urho Kaleva Kekkonen.
Fakt on see, et just need kaks meest (ja mitte varasemad ega ka vahepealsed Soome presidendid) on evinud oskust lävida Kremli agressiivsete peremeestega lävida. Kõigiga, kes seal istusid – Hrustšov, Mikojan, Brežnev, Medvedev, Putin. Tänases eriti ärevas maailmas on aga iga president, kellega Venemaa valitseja Putin rahumeeli ja isegi meeleldi ning pidevalt (telefonitsi!) lävib, tehtud mees ülejäänud presidentide ja riigi juhtide silmis.
Soome eelmisel presidendil (2000-2012) Tarja Halonenil seesugune empaatia puudus ja tema läbilöök ka mujal maailmas oli sellele vastav (Gruusia sõja järgset aega silmas pidades). Ehk siis võib isegi väita nii, et Venemaa naabrid peavad oskama endale presidente valida – mõistagi on protsess alati kahepoolne, ent kui valitul tekib kriisi aegadel eriline kontakt Kremli peremehega, on tagatud ka suurem läbilöök maailmas. Kui seda erilist kontakti ei teki – tuleb suhteid võtta nii nagu need on.
Samas on Niinistö võimalikul tõusmisel Kekkoneni tasemele veel üks väheräägitud tegur . Oma võimeid kõrgelt hindav ja võimuahne Kekkonen valiti presidendiks teatavasti neli korda (1956, 1962, 1968, 1978) ning kolmanda ja neljanda valimise vahe on ootamatult pikk. Asi selles, et ühel olulisel ajahetkel jooksid mitmed Soome kodused ja rahvusvahelised protsessid (sõda Vietnamis, Tsehhoslovakkia okupeerimise järgne Euroopa, „Hiina kaardi“ mängimine ja USA-NSVL lähenemine) niivõrd soodsalt kokku, et kõigil Kekkose poliitilistel rivaalidel tuli tunnistada – praegu on Soomele kõige parem ja targem jätta UKK ametisse.
Kekkoneni tee suurde ajalukku avanes täpselt 45 aastat tagasi - 18. jaanuaril 1973 võttis Eduskunta viie kuuendiku häältega vastu erakorralise seaduse, millega presidendi volitusi pikendati (esmalt) veel neljaks aastaks. See parlamendisaadikute riigimehelik otsus lubas Soomel sõlmida lepingu nii Euroopa majandusühenduse kui ka Moskvale alluva sotsleeri-vastega, Vastastikuse majandusabi nõukoguga, peale selle võõrustada üle-euroopalist rahu- ja julgeolekukonverentsi Helsingis 1973-75, mis kuulub läinud sajandi suurimate rahvusvaheliste sündmuste hulka. Selge see, et kõik kolm sammu sõltusid eeskätt Moskvast.
Kokkuvõtvalt jääb tõdeda, et Kekkonenist sai suure poliitika Kekkonen tänu Soome enda parlamendiliikmete riigimehelikkuse puhangule. Rahva poolt otsevalitud Niinistö säärast lisatoetust ei vaja ehk siis tema kaal suures poliitikas jääb pigem esimese võimuperioodi tasemele. Ent see on säärane, millest enamikul Euroopa juhtidel jääb üle vaid unistada.
