Toomas Alatalu: nüüd on seis säärane, et Moskval tuleb Eestit mainides mitte unustada, et seal on kohal USA ja Briti üksused
Selgitamisest rääkimata. Küsigem lihtsalt – kas see, et enamus NATO riike, sealhulgas väiksed, olid ühtäkki ja riburada viimastel kuudel valmis meie julgeolekut turvama ja tegidki seda, - oli juhus, (sund)kohusetäitmine või arusaamine, et kui nüüd ka antakse agressorile järele, siis on protsess pöördumatu!? Ja seda jõukasutajate, autoritaarsuse jmt kasuks!
Väiksel piiririigil pole lõhestunud maailmas ja seisus, kus su naabriks ongi kurja juur ehk siis pikalt püsinud reeglite rikkuja, tegelikult mingeid valikuid. Täpsemalt öeldes – pole valikut pärast tehtud valikut, sest 2004. aastal astusime NATOsse ja Euroopa Liitu. Siis olid need küll teistsugused, ehkki kummagi mainitu ladvikusse tõusnud tegelased olid just jõudnud kergekäeliselt minna end kehtestama kolmandasse maailma, andes sellega Kremli uuele ambitsioonikale liidrile võimaluse alustada kaotsiläinu tagasivõtmist Euroopas.
Mõistagi oli koha valimise puhul tegu erakordse jultumusega – kus siis veel, kui mitte Euroopas peaksid kehtima kõikvõimalikel foorumitel kokkulepitud rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelise suhtluse reeglid. Paraku sai selgeks, et julge hundi (karu) rind on tõesti rasvane, sest 2008. aasta sõda pani eurohärrad kõigest õhku ahmima. Tasub mäletada, mida Putin 9. augustil 2008 esimese asjana küsis – „Kas viskate välja G8st?“ Toonane maailmavõimurite seltskond seda võimalust isegi ei arutanud. Kuus aastat hiljem oli USAs võimul establishmenti kõrvalt tulnud, teistsuguse päritolu ja taustaga mees ning kui Kreml tegi teise ja veelgi jultunuma käigu, oli reageering teine. Venemaa lendas G8st, tulid sanktsioonid ja igati soft poweri vaimus, ent kuna rahurikkuja ei kavatsenudki taanduda ja vallandas positsioonisõja, oli uus valik (seisu ümberhindamine) paratamatu.
Seda ka Eesti seisukohalt. Loomulik, et otsustajad olid suurriigid ja eeskätt USA. Ent oli ka vaja, et me ise muretseksime, et seda teeksid Portugal, Itaalia jt. siia sõjalennukeid saates jne. Geopoliitilistes mõõduvõtmistes, kus osaliseks Eesti-tüüpi piiririigid (erilisuseks see, et üks vastalistest on pealegi naaber, kel lisaks võimalus mõjutada kohapealset kaasmaalaskonda), on oluline, et ka teinepool tuleks kohale suurriikide näol. Just säärane otsus Varssavis tehtigi – NATO kohaloleku Eestis tagavad Suurbritannia, Lätis Kanada, Leedus Saksamaa ja Poolas USA üksused. Pluss toetajad mujalt. Elik – välditud on see, mis läks omal ajal lahti OSCE missiooniga Eestis, mida juhtisid Soome, Austria, Šveitsi jne. diplomaadid – kenad ja püüdlikud inimesed, ent Venemaa propagandamüra ja diplomaatia käisid üle kõige. Kuni Jeltsini võimu viimasel aastal lihtsalt lepiti kokku missioonid Eestis ja Lätis sulgeda.
Nüüd on seis säärane, et Moskval tuleb Eestit mainides mitte unustada, et seal on kohal USA ja Suurbritannia üksused. Elik - see ongi meie olemine suure poliitika lauas. Kui kaua see antud kujul kestab, ei ütle praegu keegi. Ent arvestades vastastikususe põhimõtet, siis ega hetkel muud orienteeri ei paistagi, kui Venemaa sõjalise esindatuse kadumine Ida-Ukrainast ehk siis Minski kokkulepete täitmine, millest ka Varssavis oli korduvalt juttu.
Suurriikide otsuseid toetades ei saa kunagi ära unustada nende erihuvisid ja söandan veelkord rõhutada, et Eestil vedas. Kuna just oli toimunud Brexit, sai n-ö suurriikide voorus (aga muid tegelikult polnudki elik taanlaste ja teiste tulemisega tehti vaid suitsukatet) arvatavalt esimesena oma üksusele kohta valida London ja see oli igati kõiki rahuldav loogiline samm. Võrdluseks - tulnuks Eestisse näiteks Saksamaa üksus, karanuks kõigile kohe meelde Nord Stream 1 ja sealsete sotsiaaldemokraatide sebimine Nord Stream 2-ga.
Inglaste puhul aga meenub kõigile kooliõpikust teada olev Briti laevastiku saabumine Tallinna 1919. aastal. Tasuks siiski teada sedagi, et brittide peamureks toona oli Tallinnas loodud Loode-Venemaa valitsuse (Lianozov, Judenits jt.) toetamine, ent tänu brittidele tunnustas too ka Eesti Vabariiki! Ka lähiminevikust saab mainida mõnda brittide n-ö topelttoimetamist, ent need situatsioonid mujal Euroopas pole kõrvutatavad tänase seisuga Balti mere ääres. Küll aga tasub mäletada, et just Suurbritannia lõi ainsa suurriigina kaasa Baltpati ehk Balti rahuvalvepataljoni asutamises 1994. aastal, mil Vene väed olid jätkuvalt Eestis-Lätis kohal. Baltpati mehed suutsid Lääne-Euroopale kiirelt selgeks teha oma n-ö eurokõlblikkuse, mis tol hetkel oli kõva sõnum uusi liikmeid ootavale Euroopa Liidule ja NATOle. Oluline on meenutada sedagi, et 1995-1996 arutleti Londonis aktiivselt Läänemere julgeoleku tagamise võimalusi ja vormistust, milles lõpp-punktiks sai jaanuaris 1998. allakirjutatud USA-Balti harta, unikaalne dokument rahvusvahelistes suhetes.
