Toomas Alatalu: Obama üllatas
Pärast külma sõja lõppu saavutati Oslos 1993.aastal isegi kokkulepe, mille täitmine taganuks riigi sünni, ent ikka ja jälle jooksis suur poliitika vahele ning viimased kümme aastat Iisraelis võimul olnud tegelased on selgelt Palestiina riigi loomise vastu sõdinud ja tegutsenud, kui silmas pidada väljakutsuvat elamuehitust Palestiina riigile minema pidavatel aladel.
Tasub meenutada, et 2009.aastal USAs presidendikohale asunud Obama üheks prioriteediks oli just edasiminek Palestiina riigi loomisega (aasta pärast on ta siin ÜROs kohal, lubas Obama septembris 2009). Seda osana olukorra maharahustamiseks piirkonnas, kus pingeid kütsid sõjad Afganistanis, Iraagis ja Iraani võimalus saada tuumarelv. Paraku tabas Obamat läbikukkumine Iisraeli võimsa lobby vastutöö tulemusena, ent koheselt halvenes ka lääne olukord kogu piirkonnas tänu Araabia kevade puhkemisele. Raske öelda, mida toonuks Palestiina riigi loomine tollal endaga kaasa, ent nüüd tuli hakata ühekorraga tegelema kümnete veriste revolutsioonidega, kodusõdade ja jätkusõdadega Liibüas, Süürias, musta Aafrika riikides, Iraagis. Vastasleer aga jätkab tõusujoones, kui mainida islami kalifaadi väljakuulutamist suvel.
Kuna Iisrael oli suutnud nullida või minimiseeerida kõik viimastel aastatel ette võetud ponnistused (Islandi algatus jt.) Palestiina riigi loomiseks, siis küpses selle aasta sügiseks ühisrinde idee – polnud ju raske märgata, et Palestiina riigi idee toetamine pandi Euroopa parlamendis hääletusele just samale päevale kui oli ette nähtud Araabia Liiga ja Islami Konverentsi organisatsiooni ühistööna valminud Palestiina loomist toetava resolutsiooni esitamine ja hääletamine ÜRO Julgeolekunõukogus. Euroopa parlamendi toetusotsus on juba teada. Obama puhul vaieldi selle üle, kas USA paneb resolutsioonile veto – nagu siiani on tehtud – või...
Just sel hetkel tuligi uudis, et Obama liigub edasi hoopiski teisel rindel - suhetes Kuubaga. On lubatud, et põhiavaldused selle kohta kõlavad homme nii Washingtonis kui Havannas ning homme peaks ka kogu maailm kommenteerima Palestiina hääletamist ÜRO Julgeolekunõukogus. Kui seda muidugi mingi protseduurilise võttega edasi ei lükatud – tasub sellega arvestada, sest võib ju minna nii, et Obama aktsioon Kuubaga kompenseerib selle, mis tal Palestiina suhtes jääb tegemata.
Mis aga puutub USA-Kuuba suhetesse, siis oli Fidel Castro eelne diktaator Batista suur sõber Eisenhoweri-Nixoni vabariikliku administratsiooniga ja ehkki Fidel ootas aprillis 1959 New Yorgis ja Washingtonis barett käes sissepääsu Valgesse Majja, kutset ei tulnud ja kuna algasid kohesed katsed habemikud võimult kukutada, tehti kiire valik USA vastandjõu toetuse saamiseks.
Vabariiklik administratsioon valmistas ka ette palgasõdurite sissetungi Kuubale, milleks andis loa 1961.a. jaanuaris Valgesse Majja asunud demokraat Kennedy. Nagu teada, lõppes see üritus täieliku katastroofiga ja kuna Nõukogude Liit oli parasjagu saatnud kosmosesse Gagarini, läks Castro lõplikult Moskva tuumarakettide kaitse alla.
Kariibi mere kriisi päevil andis USA lubaduse loobuda jõust Kuuba režiimi muutmiseks, ent käiku läks Kuuba majandusblokaad, mis on püsinud tänaseni. Kuubalased sattusid nälja äärele, ent rahva enamuse võitlusvaim ja valmisolek suure naabri kiuste omal kursil jätkata, püsis ja püsib tänaseni. Olukorraga rahulolematuid on nii riigist lahkuda lubatud kui ka kinni pandud.
Külma sõja ajal kehtisid maailmas mõistagi teistsugused reeglid, ent kui Kuuba tuli veel 1990ndatel välja poliitilisest blokaadist ja suhtleb praktiliselt kõigi teiste läänepoolkera riikidega, siis mõjub USA jätkuv klammerdumnine kord välja kuulutatud Kuuba-vastastesse sanktsioonidesse anakronismina. Demokraatide tagaasipöördumisega Valgesse Majja hakati ka sellest avalikult rääkima ja ausalt öeldes ei olnudki erilist sensatsiooni selles, kui Obama mullu 11. detsembril astus ise Lõuna-Aafrikas (Nelson Mandela mälestustseremoonial) ligi Raul Castrole ja mehed tervitasid. Pärast seda läks lahti intensiivne infovahetus ja kontaktsõidud, mille üheks teemaks on Kuubal kuus aastat tagasi vahistatud ja spiooniks kuulutatud ameeriklase Alan Grossi vabastamine.
Sestap ollakse kindlad, et homne teave sisaldab ka midagi Grossist, ent peauudiseks võib saada suhete täielik taastamine USA ja Kuuba vahel. Öelgem otse – paljus muu Ladina-Ameerika survel, kes just sel suvel teatasid, et boikoteerivad kõiki läänepoolkera 2015.aasta tippkohtumisi, kui neil ei osale Kuuba. Kuuba aga ei saa osaleda, kuna tema mitteosalemise otsuste algatajaks oli USA.
Seega paistab hetkel nii, et loodetud selguse kohta Palestiina asjus saab asi selgeks hoopis USA-Kuuba suhetes.
