Toomas Alatalu: Odessa veresaun - ootamatu vahepala Ukraina kodusõjas
Kodusõja kulgu Ukrainas on tulenevalt riigi mastaapidest ja toimuva hõlmamisest suure poliitikaga reakodanikul suhteliselt raske mõista, ent ootamatuks vahepalaks tulnud Odessa veresaun, täpsemalt suhtumine sellesse, loob vajalikku lisaselgust.
Peamine – see ei toonud kaasa mingeid muutusi peatoimijate (inglise keeles main actors) käitumises: Moskva räägib ja süüdistab raevukalt, aga sellega asi piirdub, Obama ja Merkel kinnitasid pressikonverentsil, et kui Venemaa jätkab 25. maile kavandatud Ukraina presidendivalimiste nurjamist, vallanduvad uued sanktsioonid. Tõsi, see põhimõttelise tähtsusega pressikonverents toimus enne Odessa veresauna, ent vaatamata toimunu erakordsusele ohvrite mõttes ja tundide möödumisele pole keegi juba öeldule midagi ei lisanud. Kui, siis vaid Venemaa, kes hakkas nõudma teavet – kas hukkunute hulgas polnud Venemaa kodanikke!
Põhimõtteliselt tähendab see seda, et Läänel on kindel ettekujutus sellest, mis Ukrainas toimub ja Moskva on sunnitud seda arvesse võtma. Aga see tähendab üksmeelset tunnistamist, et ka Odessa sündmustele panid käed külge sinna saadetud igorstrelkovid.
Eesmärgiks oli mõistagi 25. maile määratud presidendivalimiste – milleks saavutati kokkulepe 17.04 toimuinud Genfi konverentsil - nurjamine, milles Lõuna-Ukraina pidi lisasammudega toetama Ida-Ukraina separatiste. Odessas kukkus see küll kummaliselt välja. Veel 21. aprillil kuulutati sealne „Kulikovskoje pole“ (1380.a. andsid Vene väed sellenimelises kohas otsustava löögi mongoli-tatri Kuldhordi vägedele) väljak kohalikuks anti-Maidaniks (nii nimetatigi), millel toimunud showl kuulutati välja „Odessa Novorossiiski vabariik.“
Raske on toimunut teisiti nimetada, sest selle isehakanud president Kaurov julgustas oma alamaid ekraanil näidatud videoläkituse teel Moskvast. Teine väljakutse võimudele oli selles, et Katariina II vallutuste perioodil tõepoolest eksisteeris Novorossiiski kubermang (1764-83, 1796-1802), millesse kuulus ka Odessa ja kuhu, nagu vallutuspoliitika puhul ikka, toodi kiirelt juurde asukaid impeeriumi muust paigust, kellede suhtluskeeleks kujunes vene keel.
Mis puutub kogu selle müütilise Novorossiiski (Ida-Ukrainast Odessani) elanike meelsusesse, siis tasub meenutada, et Eesti ülemnõukogu kuulutas meid iseseisvaks 20. augustil 1991 ja maailm seda tunnustas, Ukraina ülemnõukogu tegi sama 24. augustil ja maailm, täpsemalt USA jt. seda ei tunnistanud!? Peamine kartus (tuumarelva omamine oli teisejärguline asi) oli selles, et läheb rahvaste vaheliseks sõjaks nagu Jugoslaavias. Sestap nõuti Ukrainalt rahvahääletust iseseisvuse asjus ja selle tulemused 1. detsembril 1991 ehk kolm kuud pärast augustiputši ja kaks aastat kestnud sisepoliitilist möllu – näitasid,et üle 80% Donetski, Luhanski, Odessa, Mykolajevi jt. suhteliselt suure vene rahvusest isikute osakaaluga piirkonnad (Donetskis ja Luhanskis on neid tänagi üle 50%) – pooldasid jäämist Ukraina riigi koosseisu. Tõsi, ameeriklased lasid veel luua SRÜ ja alles pärast seda ehk 26.12. 1991 tunnustasid Ukraina iseseisvust.
Rohkem kui 20 aastat ei rääkinud keegi (üksikuid marginaalseid gruppe kõrvale jättes) Ukrainast lahkulöömisest või mingitest eritingimustest suhtlemisel Venemaaga. See jutt vallandus alles pärast euromeelste võimuletulekut Kiievis, millele järgnes Krimmi vallutamine ja katse riigi kõigi Venemaa-meelsete ühendamiseks Ukraina keskvõimu vastu, et Moskva ei jääks kaotajaks Ukraina kuulumise pärast alanud suures geopoliitilises mängus.
Ukraina poliitika üldpildi mõistmiseks tasub teada, et võimuvahetus keskuses pole saanud vajalikku järge kohtadel – paljudel oblastitel on tänagi puudu kubernerid ja linnapead esindavad n-ö eelmist koalitsiooni. Just selle võimuvaakumiga seletub ka Odessa anti-Maidani omapärane tekkimine ja kuna ta jäi püsima, oli ka oht, et niipea kui Ida-Ukrainas läheb tuliseks, reageeeritakse ka seal. Täna öeldakse, et seda teati ette ja ometi vaatas miilits järjekordselt pealt, kui just anti-Maidani seltskond läks kallale Ukraina lippude alla toimuvale üritusele. Kui sellest üldse midagi loota, siis ukrainlaste mahajahtumist – 43 laipa korraga ja juhmilt: seal pekstakse meie-omasid, peksame meie siin neid – on ikka liiast mis liiast.
Ukraina võimude tegematajätmised 1991-2004, pettumine oranžis revolutsioonis 2004-2010, poliitiline kohaltammumine 2010-2013 ja rahvale lubatu uus reetmine 21.11.2013 on võõrandanud ukrainlasi oma võimudest põhjalikult. Sestap polnud suur kunst rahvast võimu vastu ärgitada, kui too tegi põhimõttelise vea (ebaselgus vene keele õigustes). Paraku pandi Ida-Ukraina liikuma valesid lootusi üles küttes, kui meenutada Venemaa lippudega väljatulemisi ja Venemaa koosseisu ülemineku nõudmisi märtsi algul. Selle nimel algasid ka valitsushoonete ülevõtmised ja barrikaadide ehitamised Ida-Ukrainas. Kuu hiljem räägib täpselt sama seltskond – muu maailma suhtumist adudes – et tegelikult tahetakse edasi jääda Ukraina koosseisu, ent teistel tingimustel. Kuna on aga pikalt suudetud keskvõimule ära teha, on kemplemisvaim jätkuvalt püsti ja enda rolli kellegi tööriistana suures poliitikas ei suudeta kuidagi taibata. Sest sealt, kus vaja – vastavaid sõnu ei tule. Isegi mitte Obama ja Merkeli meeldetuletamisete peale.
Tegelikult ja see on peamine – ühtteist siiski juba tuleb. Teatud võtmeisikutele. Nagu näiteks Slovjanski isehakanud meerile Ponomarjovile, kes võttis algul kinni „OSCE ja NATO spioonid“, kaks päeva hiljem aga kuulutas nood „oma külalisteks“. Või teinegi detail – Krimmi tatarlaste liider Cemiljev sai 10 päeva tagasi 5-aastase sissesõidu keelu Venemaale ja 1. mail selgus, et vaid selle aasta lõpuni. Just samas vaimus – peaotsused on tehtud, käib nende samm-sammuline sisseviimine - tuleb vaadata ka peategijate suhtumist Odessa tragöödiasse.
