Toomas Alatalu: okupatsioonikahjusid löödi kokku juba Lennart Meri ajal ning nende hüvitamise nõudes pole midagi ebanormaalset
Olukorras, kus Venemaa välisminister Lavrov tümitab Eesti sisepoliitikat üle päeva – täpsemalt öeldes kurtis ta 2. novembri Rossiiskaja Gazetas ja 5. novembril ülemaailmsel kongressil Moskvas kaasmaalaste diskrimineerimist ja nende õiguste rikkumist „eeskätt Pribaltikas“, seejuures ühtegi teist riiki lisamata, - võib meie välisminister seda kuuldes ju vaikida, ent ta võiks samas vaikimisi võtta ka seda, kui mõni teine oma valitsuse minister mõnes teises asjas Venemaale tema tehtud kurja meelde tuletab.
Pealegi on tegu tänaseni lõpuni lahendamata probleemiga, mille on värskelt päevakorda kergitanud just Venemaa enda tegevus. Puht formaalselt on kindlasti nii, et viimasel ajal pole Eesti valitsuse istungite päevakorras olnud punkti okupatsiooni tekitatud kahjude väljanõudmise võimalusest. Samas tuletas justiitsministeeriumi pressiteade sellest, et Eesti, Läti ja Leedu on okupatsiooni tekitatud kahjude nõudmise osas ühisrindeks kokku leppinud (ja keegi ei saa sellest omaalgatuslikult lahkuda) meelde, et alles 23. augustil olid Tallinnas koos samade ministeeriumide esindajad Eestist, Lätist, Leedust, Gruusiast, Poolast, Slovakkiast, Tšehhist, Ungarist ja Ukrainast, et kokku leppida kommunismi kuritegude uurimistöö jätkamises ja koordineerimises.
Ühesõnaga – on asju ja protsesse, mis toimivad riikide üleselt ja kus valitsuse tasemele minnakse alles siis, kui hakkab mingi otsus küpsema. Praegu väljalahvatanud loogika põhjal tulnuks sedagi arutelu ja otsust toona taunida!? Nagu ka 11. oktoobril tulnud teadet, et Urmas Reinsalu oli Tallinnas kokkulepitut tutvustanud ka EL ministrite kokkusaamisel ja saanud Bulgaaria ja Rumeenia ministritelt soovi antud ühistegevuses kaasa lüüa.
Kui nüüd ajas tagasi minna, siis 2004. aastal said kaante vahele vastava komisjoni uurimistegevuse tulemused ja see võttis okupatsiooni tekitatud kahjud Eestis hinnanguliselt kokku. Esimeseks kokkurehkenduseks antud valdkonnas tuleb pidada okupatsioonivõimu poolt Eesti keskkonnale tekitatud kahju hindamist Andres Tarandi valitsuse päevil (1994-1995). See oli 4-7 miljardit dollarit ning peatuma jäädi esimese numbri ehk 4 miljardi juures. Loomulikult tehti see töö toonaste teadmiste ja võimaluste juures, mistõttu oli loomulik, et mõni aasta hiljem pandi president Lennart Meri algatusel kokku vastav komisjon ja saadi laiemat teadlaste ja ekspertide ringi kaasates uued tulemused ning see töö läheb edasi tänagi.
Lühidalt – tegu on pikalt käinud ja vajaliku ning rahvusvahelist hinnangut ootava protsessiga, mille jätkuv püsimine poliitikute, seejuures kasvõi ainult ühe ministeeriumi laual oleks ebanormaalne vaid siis, kui süüdlased ja kaasajooksikud oleksid n-ö ajaloost õppinud. Paraku on ju täna uuteks reaalsusteks Krimmi okupeerimine-annekteerimine, Ida-Ukraina purustamine teist poolt piiri toetatute ja tulnute poolt ning rahvusvaheline õigus ütleb selgelt, et tekitatud kahju ja võõra vara omistamise eest tuleb tasuda. On teada, et Ukrainal on Krimmi puudutavad summad kokku loetud (mis esitatakse ametlikult siis, kui Kiiev peaks näiteks nõustuma Krimmi „kaotamisega“) ja kui meenutada, et Putin ise pidi ühel hetkel andma korralduse tsaari-Venemaa teatud võlgade väljamaksmiseks – millest Lenin ja NSVL olid aastakümneid ülbelt keeldunud, - siis peaks kahjude kokkuvõtmise ja teadmise mõte piisavalt selge olema.
Ent ajaloost on teada seegi, et paljudel juhtudel ja just naabrite puhul jäävad säärased arvutamised lõpptulemusena vaid taktikaliseks survemänguks, sest ühel hetkel lepitakse kokku ja kustutatakse vastastikku kõik pretensioonid. Sestap pole üleliigne siingi meenutada, et Eesti nn. interliikumise juhid väitsid 1990-1991 üksteise võidu, et hoopis meie oleme Venemaale võlgu, seejärel rääkisid sama juttu teatud Riigiduuma saadikud, uus väidete hoog saabus okupatsioonikahjude Valge raamatu avaldamisega ja hetkel käivad suurimad „tõestused“ Krimmi ja Ida-Ukraina rinnetel. Aga, nagu viidatud pole täna meidki unustatud. Diplomaatia on aga alati enamat kui üksainus tegevus või hoiak!
