Toomas Alatalu: oleme aastast 2001 taas sõjas, millel on tsivilisatsioonide kokkupõrke maik
Reaalsus on aga selles, et traditsioonilised suured on kohe-kohe kaotamas oma liidripositsioone Hiinale-Indiale, kellede edu - mööngem - mõjub uskumatuna, sest sellest pole meile aastakümneid adekvaatset infot jagatud. Aga see tähendab ka seda, et nn. Euroatlandilisel maailmal tuleb siis arvestada ka teisi arusaamu, kui need, milledest meie arvates peavad täna kõik teised malli võtma.
Öelgem siia otsa kohe sedagi, et meile kõigile siin Euroopas ja Põhja-Ameerikas pole viimastel aastatel piisaval määral selgeks tehtud ka elamist sõja olukorras - tegelikult! Mullu tähistati sääraseid sündmuseid nagu 100 aastat esimese (1914-18) ja 65 aastat teise maailmasõja (1939-45) algusest. Ent lisamata seda, et oleme aastast 2001 taas sõjas, millel on tsivilisatsioonide kokkupõrke maik - asi, millest 20 aastat tagasi usinalt räägiti, ent viimasel ajal mitte ja seda arvatavalt ikka nn. poliitkorrektsuse pärast. Karm reaalsus on selles, et 2001.a. algas tänaseni kestev sõda Afganistanis, mille põhjustas asjaolu, et sealne valitsus ei andnud välja nende juures redutavat 9/11 organiseerinud Osama bin Ladenit (kes hiljem tabati ikkagi vaid erioperatsiooni ja mitte kogu riiki haaranud sõja tulemusena), et 2003.a. algas teine sõda Iraagis ja täna sõditakse veel Pakistanis, Süürias, Liibüas, Alzeerias, Jeemenis, Somaalias, Malis, Niigeris, Nigeerias, Chaadis, Kesk-Aafrikas, Keenias, pidevad rahutused on Bahreinis ja Jordaanias, mullu peeti viimaste aastate teine sõda ka Gaza sektoris ja neile tuleb lisada ka Krimm ja Ida-Ukraina, sest arusaadavalt kasutas Kreml asjaolu, et vastasrinna jõud on hõivatud laial rindel selleks, et oma ambitsioone rahuldada. Mööngem sedagi, et kõigi nende sõdimiste lõppu pole näha.
Probleemi teine pool on selles, et iga sõda/relvastatud konflikt vallandab põgenike voolu ja kuna suurem osa 2001-15.a. sõdimistest on peetud Vahemere lõuna- ja idakaldal, siis enamus põgenikest on siirdunud Vahemere põhjakaldale ehk Euroopa Liidu maadesse. Elik - me oleme nende sõdadega otseselt seotud, rääkimata Euroopa ja Ameerika sõduritest seal. Ent neile lisaks on ka siit sinnaläinud vabatahtlikke ja just vastasleeri. Enamasti nende hulgast, kes ise sealt omal ajal siia emigreerusid ja kellede käitumist praegu mõjutavad nii käimasolevad sõjad kui ka sõjapõgenikud. Kohalikel ehk siis põliseurooplastel on viimane aeg mõista, et sõjapõgenike näol järsult mitmekordistunud ja eranditult muslimitest koosnev immigrantide massi „integreerimine" on hetkel ülemõistuse ja ülejõu käiv ülesanne kõigile. See aga omakorda tähendab tulijate vaimse tasemega arvestamist rohkem, kui seda tuli teha näiteks säärasel mittesõdimise aastakümnel nagu seda olid 1990ndad. Euroopas on vahepeal poliitmängude tulemusena dekriminaliseeritud isegi „laim" ja „solvang", ent loota, et seda aktsepteeriks täna ja kohe teistmoodi õigusest arusaavast ruumist tulevad inimesed on selgelt palju loota.
Jääb kahetsusega nentida, et mõnede Prantsuse, aga ka mitme teise riigi ajakirjanikud ja karikaturistid pole neid muutusi - maailm sõdib taas ehk kõigi tunded on hellad ja samas on tohutud massid eri tsivilisatsioonidest kunstlikult kokku viidud - piisavalt märganud ja ka teadvustanud. Nagu teada, on teineteise suhtes negatiivselt häälestatud vaid kristlaste ja muslimite vähemused, ent sõdade kui tormiliste arengute häda ongi selles, et üldpildi toimuvast kujundavad pigem äärmused.
Sõda käib ainult näiliselt meist kaugel, sest tänu tele- ja internetipildile on ta ammu kõikide kodudes ning teeb oma tööd. Eelmisest külmast sõjast (1947-91), kui kuumad sõjad hõlmasid terveid riike (Korea, Vietnma, Afganistan), erineb praegune külm sõda sellega, et reeglina on sõjategevusega hõivatud vaid riigi mõni osa - asjaolu, mis petab paljusid ja on kasulik sõjast kasusaajatele. Nendele n.ö. pool-rasedatele sõdadele lisanduvad ka detailide ületähtsustamised - terrorit jagus, kuid pigem omade suhtes ja eurooplasi on terror seal ohustanud vähem.
Al-Qaeda, An-Nusra jt. järel mullu areenile tulnud Kalifaat pakkus koheselt uut taset eurooplaste peade üle kauplemise ja järgnenud äralõikamistega. Ehkki see toimus seal, tulnuks kohe taibata, et see võib toimuda ka siin - antud märkuse peamõte on juhtida tähelepanu sellele, et vahepeal pole teatavaks saanud ühtegi otsustavat sammu kujunenud olukorra muutmiseks - pealetungijaks on jätkuvalt kalifaat ja ikka vanade loosungite all, kui märkida vaid „Vabadus Palestiinale", mis kõlas ka Prantsusmaal.
Suurriikidel on viimane aeg teha selgeks, millest alustada Lähis- ja Kesk-Ida probleemide lahendamist ning kelledega islamistide ridadest rääkida ja kellega mitte - mitmed viimaste aastate otsustused Liibüas, Süürias ja Palestiinas on olnud selged möödapanekud ja vaid arenguid kahjustavad. Nagu ka pikka aega sunnidega käsikäes aetud shialiku Iraani ja shialiku Süüria surumisepoliitika - võinuks õigel ajal märgata, et märksa tõsisem ja kohene oht on hoopiski sunnilik kalifaat, mille kujunemisele aidati tegelikult ise kaasa.
Prantsusmaa puhul tasub siiski meenutada, et president Chirac ja Saksamaa kantsler Schröder olid pikalt vastu Iraagi ründamisele 2003.a., mõistes hästi, et see toob kaasa sunnide võimu asendamise shiade omadega. Niisugune väljast ettevõetav võimuvahekordade muutmine suures naftarikkas piirkonnas oli tõsine risk. Paraku arvas enamus, milles tooni andsid antud piirkonda selgelt mittetundvad valitsused, teisiti ja nüüd tuleb tervel maailmal kokkukeedetud suppi lürpida kõigil.
Kui nüüd prantslaste õige hoiaku meenutamise järel nende „vabaduse"-teemal lõpetada, siis andis järgmine Prantsuse president selgelt järgi sõja-aegsele paratamatusele - relvade tootmise suurendamisele ja suisa arusaamatul moel - nõustudes sõjalaevu ehitama vastasleeri kuuluvale ja vastselt naabrile kallale läinud Venemaale. Loomulikult oli ka Prantsuse presidendil ja valitsusel vabadus seda otsust teha, ent majanduslik kasu ei pea ikka sündima teiste julgeoleku arvel. Elik - vabadus vajab tõepoolest teinekord põhimõttelist piiramist. Eriti siis, kui on oht eludele.
