Toomas Alatalu: Panama kaabu on võlts, "Panama paberid" ehtsad
Läks nii, et käisin enne Ecuadoris ja pärast Panamas ning esimeses olid „kõiki keeli kõnelevad“ nn Panama kaabu müüjad täis õhinat selgitamaks, et tegelikult tuleb seda nimetada Ecuadori ja mitte Panama kaabuks.
Ajaloolased on nende poolel – „Panama kaabud“ ilmusid Panamasse alles seoses kanali ehitamisega, mil kogu maailmast kohale toodud ehitajate ajusid tuli kaitsta päikese eest ja kompanii ostis selle tarvis kokku Ecuadori indiaanlaste käsitöö. „Panama kaabu“ silt jäi antud peakattele lõplikult külge 1906. aastal, mil Panama kanali ehitamist väisanud USA president Theodore Roosevelt poseeris üht säärast pähe pannes fotograafidele ja tänu ajalehtedele jõudis see pilt kogu maailma.
Ladinaameeriklaste silmis tähendas ja tähendab see pettust ning mõistagi, et seotult USA valitsusega. Väisasin Panamat 35 aastat hiljem uuesti ja leidsin eest täiesti uue linna, uued teemad ja kaabu päritolu küsimine võttis enamuse õlgu kehitama.
Panama vahepealsest ajaloost tasub siiski üht episoodi ikkagi mäletada – kui USA president Bush-vanem detsembris 1989 väed Panamasse saatis, et pikalt Luure Keskagentuuriga koostööd teinud, ent ülekäte läinud narkokaubanduse suurkuju Manuel Noriega presidendikohalt kõrvaldada, siis kulges operatsioon üle kivide ja kändude ning inimohvritega USAle.
Nimelt asus sõjaväe kõrval ka mõjukas osa Panama äriladvikust diktaatorit kaitsma ja katma ning võttis aega, enne kui ta Vatikani esindusest kätte saadi. Noriega viidi „sõjavangina“ kohtupidamiseks USAsse, ent see otsus, mis baseerus USA-Panama 1977. aastal kanali lepingu tõlgendamisel, tekitas küsitavusi. Igal juhul käitus USA president Bush-noorem Afganistanis võetud vangide suhtes teisiti – need toimetati Guantanamo merebaasi, mis nagu on – teistsuguse lepingu alusel - USA territoorium ja ei ole ka! Peaiva on muus – Panama ladvik näitas toona võimet nii oma huvide eest seista kui ka kokkuleppimise oskust USA samasuguste seltskondadega. Ilmselt just tänu sellele USA-poolsele varjule algaski Panama kiire tõus juhtivaks maksuparadiisiks ehk täpsemalt öeldes maksudest ärahiilimise keskuseks.
Sedasama varju tuleb ilmselt arvestada ka infolekke puhul – korraga liiga palju ja selge see, millise riigi tegelasi see kõige rohkem puudutab. Ehkki pea kõikjalt ilmub ka neid nimesid, keda on vaja. Nagu juhtumisi märgitakse sedagi, et advokaadibüroo asutaja Jürgen Mossacki isa teenis sõja ajal Waffen-SSis ja sai andestust tänu sellele, et luuras Kuuba järele. Mossacki partneriks on kohalik Ramon Fonseca, kes on ka tuntud kirjanik. Ladina-Ameerikas kirjutatakse siin-seal ka salapärasest naisest, kes oli kas Mossacki või Fonseca armuke ja „aitas“ andmete lekkele kaasa.
Kui „Panama paberid“ teevad juba teistes riikides oma tööd ja Islandi peaminister on tagasi astunud, siis Eesti vindub jätkuvalt uudiselõhkemise eelses staadiumis. Ehkki seni teada oleva põhjal on kohalikke Kaval-Antsusid üldnimekirjades rohkemgi kui näiteks meist rahvarikkamates Soomes, Rootsis ja Leedus. Huvitav on jälgida teatud asjahuviliste avalikkust rahustavaid avaldusi a la on loomulik hoida tulusid kokku ja kaitsta privaatsust, ent on ikkagi seaduspärane ja loomulik küsida - miks peab seda tegema kaaskodanike arvelt? Vastupidi mõtlejaid meil siiski jagub, mida kinnitab üks äsjastest allkirjade kogumistest ja selle kajastamine meedias.
Jääb vaid oodata, milline seis tekib siis, kui saavad avalikuks esimesed Eestiga seotud nimed.
Ootus on seda põnevam, et lekkinud dokumente olla uurinud 370 ajakirjanikku ja jääb küsida – miks nende hulka ei kutsutud Eesti ajakirjanikke? Meie kõikvõimalikud näitajad ajakirjandusvabaduse ja võimekuse osas on ju super… või tegelikult ei ole!? Mõtlema paneb seegi, et aktsioonis oli ajaleht Süddeutsche Zeitung ja meil suhted Saksamaaga teadagi alles gut. Või jällegi päriselt mitte!?
