Toomas Alatalu: põgenikud on suurte poliitmängude ohvrid ja täna päästaks neid väikeste tarmukas tegutsemine
Poliitikas on juba kord nii, et reakodanik hakkab aduma võimulolijate suurt prahmakat ja selle tagajärjena nende hättasattumist siis, kui ülemised omad tulevad alumistele omadele kallale. Mitte füüsiliselt, kuid kõik hääletorud pannakse järsku hüürgama sellest, kui mahajäänud ja rumal see sinane rahvas on, ei mõista kohe kuidagi maailmas tegelikult toimuvat jmt.
Appitulek n.ö. hädasolijaile algab koheselt vallandatud mõistete suurpesust: see sõna tähendavat täpsemalt öeldes vaid seda ja too hoopiski toda, need olla üldse nood jne. ehk siis häda olevatki selles, et inimesed mõistvat õigeid asju valede nimedega ja vastupidi! Olles alamatele uued tõed ja mõisted välja pakkunud ja seadustanud, jääb võim ootama, et tehtu aktsepteeritakse.
Rahulikemate asjadega nii ka läheb, tõeliste kriiside puhul aga ei oska keegi ennustada, milline saab olema ettevõetud pöörde/uuenduse lõpplahendus. See kehtib nii üksikute riikdie kui ka liitmoodustiste puhul nagu seda on Euroopa Liit. Viimase senises juhtimises on tehtud piisavalt vigu, mis on muutnud valvsaks nii liiikmesmaade valitsused kui ka kodanikud. Pealegi on lisaks mitmele üheaegsele kriisile käes järjekordne sundseis suures poliitikas – teatud poliitikaid ei saa korrigeerida enne, kui teatud teised suurtega seotud protsessid on lõpetatud.
Kui nüüd targa jutu tasemelt reaalsesse maailma sukelduda, siis teame kõik, et enamus Euroopasse lõunast ja kagust illegaalselt siseneda püüdjaid on sõjapõgenikud. Lihtne loogika ütleb, et lõpetame sõjad ja põgenike vool lakkab!? Selgi nädalal toimus mitu põgenikega seotud tippkohtumist, kuid ühelgi neist ei rääkinud keegi sõja lõpetamisest Süürias, Liibüas, Iraagis, Afganistanis!? Ainuüksi see nimistu tuletab meelde, et Euroopa on sõdimistega seotud 2001. a. peale ehk siis 14 aastat. Tõsi, täna võib optimistlikumalt tulevikku vaadata, sest Ukrainas on nagu suure sõja oht möödas ja Venemaa majandust räsivad sanktsioonid peaksid peatselt ikkagi tooma seisu, kus Venemaa taas tunnustab sama rahvusvahelist õigust, mida teisedki. Moskva käitumisest märksa olulisem on aga 14. juulil sõlmitud kuue suurriigi, Euroopa Liidu ja Iraani vahelise lepingu jõustumine, millest sõltub peamiste sõjakollete kustutamine, ühtaegu ka põgenike masstootmise lõpetamine. .
Tasub teada, et ÜRO põgenikega tegelevad asutused UNRWA ja UNHCR loodi 1950-51 selleks, et tegeleda esimese Araabia-Iisraeli sõja tagajärgedega ehk oma kodupaikadest põgenenud palestiinlastega. Kuna neid sõdu on olnud hiljemgi, siis on just lähiriikidesse rajatud palestiinlaste laagrid, nende asukate abistamine, koolitamine jmt. olnud aluseks ja mudeliks ÜRO tänasele põgenikepoliitikale. Elik – otsida tänases päevas seost teise maailmasõja ja selleaegse ja -järgse Euroopast Euroopasse kulgenud ja eranditult eurooplastega seotud põgeniketulevaga pole suurt mõtet. Samas on esimestest Palestiina põgenikest elus ehk siis jätkuvalt põgenikud 30000, mis ka korralik arv palestiinlastest põgenike (täpsemalt esimeste järeltulijate) tänase koguarvu 4,8 miljonit juures. Nende laagrites on toimunud muutusi näiteks Liibanoni 1982.a. kodusõja tulemusena, ent suurim pildi muutus toimus 2003.a. alanud Iraagi sõja tulemusena, mis paiskas veel ligi 2 miljonit inimest Türgi ja Süüria laagritesse ehk siis valmistas ette pinda neiks põgenikevooludeks, millised vallandas 2011.a. alanud uus avantüür – kodusõda Süürias.
Kuna Süürias on võimul shiiad ehk sama usuvool, mis Iraanis ja samas on eranditult kõigi ühisvastaseks saanud äärmussunnide Islami kalifaat (ISIL), siis ootab kogu maailm pikisilmi Iraani asumist ühise laua taha, milleks ta on valmis ja seda ka ISIL-iga võideldes kinnitanud. Paraku on Iraani lepingu vastu Iisrael ja tema ladviku vaateid jagav USA vabariiklik partei, kel on praegu enamus USA Kongressi mõlemas kojas. Kuniks seal vaidlused ja vastav protseduur ei lõpe – Obama on kinnitanud, et paneb vastasleeri otsusele veto ja jõudude vahekord tagab selle kehtima hakkamise, seisab muu maailma poliitika n.ö. ootereziimil. Midagi pole teha, sest USA on tegija nr. 1 ja tema kongresmenide valimisteeelseid mänge tuleb kõigil taluda.
Ent ega`s nemad üksi - pole raske olnud märgata, et siiani (2013-suvi 15) tulid peamised põgenikevood Euroopasse Liibüast, mille rannikualal on tänagi kaks konkureerivat valitsust, keda Euroopa Liit ei suuda kuidagi lepitada saamaks partnerit, kes lubaks Läänel toimetada ka Liibüa rannikul – ja mitte alles neutraalsetes vetes - põgenike peatamisega!? Tehtud täpsustus annab võimaluse lisada - põgenike kriisiga on saanud selgeks, et paljud rahvusvaheliseks suhtlemiseks kirjutatud seadused hoopiski takistavad tekkinud probleemide lahendamis!. See, et juunist-juulist on Euroopa peavaluks saanud hoopiski Türgi ja Kreeka kaudu sisenevad sõjapõgenikud seletub selgelt nende valitsuste ja Brüsseli vahekordadega ning mõistagi, sisepoliitikaga.
Tasub mäletada, et kui Kreeka alustas oma väljapressimisi Brüsselis ja kerkis oht väljaarvamiseks eurotsoonist, viitas Kreeka kaitseminister ja paremäärmuspartei juht Panos Kammenos otse, et kui vaja, siis „uputavad nad Euroopa üle migrantidega ja annavad kõigile soovijaile paberid, et nood saaksid Berliini minna“ (9. märts). Kuu hiljem pidas Kammenos relvaostu kõnelusi Moskvas ja on olnud teisigi Ida-Lääne suhtlemisi, ent fakt on ka see, et hetke peamine põgenikevool Euroopasse läheb läbi riikide, kus Venemaa mõju on tugev (Kreeka, Makedoonia, Serbia) ja ka Putin ise on hakanud sellest massirändest rääkima – vaadake, ei saa hakkama!
Selle nädala vapustavad paljastused põgenike saatusest ja äsjatoodud seigad toimuva tausta mõistmiseks peaksid juba ise ütlema, et need arvud põgenikke, mida EL valitsused kaks kuud tagasi nõustusid vastu võtma, lähevad korrigeerimisele. Seda kinnitavad ka EL juhttegelaste värskete sõnavõttude uus laine Eesti ajakirjanduses. Toimetused peaksid neid siiski kommenteerima, sest 27.08 EPLis ilmunud kahe Saksa ministri 10 ettepanekut on vaid ühe poliitilise jõu – Saksa Sotsiaaldemokraatliku partei vaatevinkel ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri artikkel 26.08 Postimehes esindab selgelt konservatiivide lähenemist. Kui Juncker kutsub üles julge olema ja näeb trumpi „jagatud julguses“, siis sotside klassikaks on solidaarsuse ülesnäitamine.
Paraku mindi 1-2 valitsuse valearvestuste ja valede saatel ju samasuguse solidaarsusega sõtta Iraaki, mida isegi täna ei suudeta lõpetada!? Tegelikult sai Iraak meelde tuletatud selle pärast, et toona oli Euroopas selle osas mitmeid vastandlikke arvamusi, ka Eesti erakondade seisukohad läksid kardinaalselt lahku kuni jäi peale üks ja kahjuks hoopiski uusi probleeme sünnitanud arvestus.
Teisisõnu – ka täna peaks erinevate arvamuste esitamine olema tervitatav. Seda enam, et põgenikega seotud konventsioonid ja seadused pärinevad aastakümnete tagant ning kohe kuidagi ei kajasta tänast, erakorralist ja paljus netiajastu mõjul kujunenud olukorda. Seda mõistab ka meedia ja on vaid kosutav näha, kuidas kümned telejaamad näitavad ühtesi ja samu kaadreid Süüria põgenikest, kes karjuvad Kreekasse jõudnult „Ma ei taha Kreekasse, tahan Euroopasse, tahan Saksamaale, sest seal saan rikkaks.“ Igal juhul kõneleb see sellestki, et lubaduste jagamisega on liiale mindud.
Arvatavasti veel mäletatakse, et 2003.a. Eesti lausa tormas (vale) valiku tegemisega, mis kutsus esile Prantsuse toonase presidendi Chiraci kuulsa repliigi „Väikeriikidel tasuks teinekord lihtsalt vait olla.“ Nagu toona, nii ka täna torkab jällegi silma see, et Vysegradi kesk-ja väikeriigid (Poola Tsehhi, Slovaki, Ungari) toimetavad nagu alati koordineeritult ja nende kohtumist kvootide arutamiseks väisas 19.06 Prantsuse president Hollande. Ehk siis suheldakse kõigi otsuseid tegevate suurrliidritega. Balti valitsused aga toimetavad jätkuvalt omapäitsi ja suudavad isegi üksteist üllatada. Ehk teeks siiski ühisponnistuse Vysegradi nelikuga koos mõne suurotsustajaga!? Selge see, et just väikeriikide huvides on EL teatud aluskokkulepete muutmine.
Kui lõpetuseks vaadata ettepoole, siis tuleb tõesti loota Iraani lepingu kehtima hakkamist, mis avaks tee sõdade lõpetamisele Lähis-Idas ja lubaks rahulikult mõelda võimalusele ühe osa Euroopasse saabunute tagasipöördumisele kodupaikadesse. Kunstlik üle jõu elamine ja kunstlik pingutamine sundvõõraste suhtes pole kusagil ega kellelegi kasulik lahendus. Rahvaränne kui säärane on paratamatu, ent tema sobvaim vorm on ikkagi selle loomulik, mitte kunstlik, jõuga läbiviidav kulgemine.
