Toomas Alatalu: prantslased võtsid sisse oma juhtiva koha revolutsioonist tiines Euroopas 2
Heameel on sellestki, et kõrvutasin siis tänast Prantsusmaad 1969-89.aasta Tsehhoslovakkiaga – Ida-Euroopa üks julgemaid rahvaid oli tanki-okupatsiooni all nagu kaotanud usu muutustesse, sest isegi Berliini müür pidi langema enne, kui tudengid Prahas taas revolutsioonilipu tõstsid. Tänu sellele viidi nelja nädalaga võidukale lõpule teiste rahvaste alustatud sotsialismi kukutamise kogu Ida-Euroopas.
Aastal 2018 vajas Prantsusmaa samuti nelja nädalat, et oma loomulik ja mõistagi juhtiv koht revolutsioonist tiines Euroopas sisse võtta. Nüüd, kus viies nädal on lõppemas, jääb vaid korrata, et nii see on. Kollased vestid on täna väljas ka Belgias, Itaalias, Hispaanias ja on aeg ka mujal toimuv mitmesugune sootuks teise pilguga ümber hinnata.
Kogu juba pikalt toimuva taipamiseks meenutaks esmalt seda, et Prantsusmaa ja Saksamaa on vaieldamatud Euroopa juhtriigid ja et umbe jooksnud poliitikaga korruptiivse ladviku/establishmenti vastane protsess algas 2015.a. Mullused valimised juhtriikides pärssisid mainitud protsessi loomupärast kulgu, sest Prantsusmaal löödi aprillis-juunis 2017 toimunud valimistel teadlikult sassi senine poliitmaastik, presidendiks tehti kõiki-esindav-kandidaat Macron, kes pidi ka kõik kogunenud probleemid lahendama, ent täna on ilmne, et ta sellega toime ei tule.
Saksamaal, mis oma ootamatu lubadusega oli kogu Euroopa tõmmanud migrantide laine alla ja solidaarsuse sildi all ka osavalt Saksa panku toitnud, toimusid valimised septembris 2017 ehk siis juba Macroni kui Euroopa uue päästja fenomeni mõju all. Sestap võinuksid nende tulemused olla veelgi rohkem uute jõudude kasuks kui nad olid. Nii või teisiti, see, et Saksamaa vanad parteid suutsid uue valitsuse kokku panna alles 6 kuud hiljem ja jätkasid kohtade loovutamist kõigil järgnenud kohalikel valimistel, üksnes kinnitas võimukriisi olemasolu ja süvenemist Saksamaal. Nüüd on kõigil selge, et Prantsusmaagi on hõivatud võimukriisist – valitsus ja president räägivad erinevat juttu. President palub kollavestidel lõpetada, nood aga nõuavad tema enda tagasiastumist jne.
Küsigem lihtsalt – mille poolest erinevad näiteks praegune Rootsi ja Läti, kus pole uusi valitsusi alates vastavalt septembri ja oktoobri algusest, sellest, mida juba elas üle Saksamaa ja elab üle Prantsusmaa. Võib rahulikult sama teemat jätkata Hispaania, Itaaliaga, Belgiaga. Tegelikult saab küsida ka Eesti kohta ja seda koguni ajaliselt n.ö. vastupidises järjekorras – kas kollavestide protest ei meenuta tuhandete eestlaste osturetke Lätti 24. veebruaril? Põhjus oli ju sama – valitsuse ebaõnnestunud poliitika. Meil pole küll prantslaste tempot, ent Lätis käimisel oli ka järg 20. augustil.
Eesti meedia on küll juba rohkem kui aasta kinnitanud, et valimistel tekib vastasseis kõik EKRE vastu, ent äsja piisas ka EKREst väljaheidetud Maria Kaljustest, kes korraldas vaat et suurema ametliku poliitika vastase miitingu kui seda on teinud EKRE!? Eesti poliitkartelli erakonnad on sedapuhku olnud eriti kärmed oma riigikogu valimisnimekirjade kokkupanekuga, kust võib leida jätkuvalt ühtesid ja samu nägusid. Kust võetakse see kindlus, et Eesti on muud kui muu Euroopa elik siin hääletatakse ikka ühtede ja samade nägude ja vaid vaevu muudetud poliitika poolt!? Ehk ootaks siiski ära, millega vastasseis Prantsusmaal lõppeb ja otsustaks alles pärast seda, mis on Eesti ja suures poliitikas oluline.
Pea kõik viimasel kolmel aastal Euroopas toimunud valimised on näidanud, on käärid meedias enne valimisi väidetu ja valijate tehtud valiku vahel üksnes suurenenud ehk siis tuleb valetajaks pidada kas esimest või teist!? Teisisõnu – sule- ja jutumehed teevad oma tööd, ent seda puhta kullana võtta on liiast – aeg on säärane. Pealegi pole tegu üksnes Riigikogu valimistega - mais 2019.a. valib kogu Euroopa Europarlamenti ehk siis meie riigikogu valimised on osa kogu kontinendist ja maailmast üle käivas laines.
Seni on Eestis katsed mõni uus ladvikuvastane seltskond jalule saada nurjunud, ent usaldamatus seniste parteide suhtes püsib ja püsib ka võimalus saada sama kirev poliitsaak nagu see sündis Lätis. Oma osa selles kuulub loosungitele, millega kõnetatakse rahvast kogu Euroopas. Paraku pole näha, et praegu selgelt kiirustades oma valimisprogramme kokku löövad Eesti poliitikud püüaks ka suurt pilti saada ehk siis Euroopas toimuvas selgusele jõuda ja sellega ka kohalikus jutus arvestada. See aga ennustab üksnes probleeme nagu sündis rändepaktiga – rahvas reageeris sellele enne kui poliitikud! Ehk siis – meil on eriline rahvas!
