Mõlemad presidendid rääkisid USA - Eesti koostööst, kaasa arvatud USA sõjaväelaste viibimisest Eesti pinnal kui millestki iseenesestmõistetavast ja just see annabki hetkel kõigile kindlusetunnet.
Nagu võis eeldada, huvitas ajakirjanikke presidentide Obama ja Ilvese hinnangud NATO - Vene suhetele, arengutele Ida-Ukrainas ja Valge Maja vastukäigud „islamiriigi“ värskele julmusele – teise USA ajakirjaniku elajalikule mõrvale.

Kuna Obama käsitles viimatimainitud uudist esimest korda avalikult, siis pidas ta vajalikuks pikalt ja Al Qaeda tänaseni kestvale tegevusele viidates selgitada, et uuest äärmusterroristide seltskonnast jagu saamine pole lihtne ülesanne ning et selles peavad suurt osa etendavad ka islamiriigid ise, sest „kalifaadi“ terrori ohvriteks pole mitte ainult muulased, sealhulgas ameeriklased, vaid eeskätt islamiusulised ise.

Tasus märgata sedagi, et Obama rääkis kahel korral soovist saada oma poliitikale USA kongressi toetust, mis ühelt poolt näitab kuidas USA välispoliitikat tehakse ja teiselt poolt annab märku, miks president Obama kõik kavatsused pole täitunud.

Mis puutub Obama hinnangutesse Venemaa asjus, siis tõstaks esile tema kinnitust - sanktsioonid töötavad ja nendega jätkatakse. Huvitavaks nüansiks võib pidada Putini „natsionalistliku mõtteviisi“ mainimist, mis säärasena mõjub tabava ja õiglase vastukaaluna viimase pidevatele süüdistustele selles, nagu oleksid Kiievis võimule tulnud natsionalistid ja fašistid. Ukraina suhtes kinnitasid mõlemad presidendid vajadust jätkata igakülgse poliitilise ja majandusliku toetamise jätkamist, mis antud olukorras on peamine.