Link kopeeritud!

Toomas Alatalu: Putin hirmutab maailma ja pakub valimistsirkust venemaalastele

 (234)
Toomas Alatalu ja Vladimir Putin
Toomas Alatalu ja Vladimir PutinKollaaž / Delfi foto

Putini äsjane esinemine 14. Valdai foorumil tuletas meelde tema puudumist New Yorgis ÜRO peaassambleel septembris, kus kõik teised maailma liidrid olid kohal. Ignoreeris teisi ja sedapuhku istusid Sochis tema kõrval vaid Afganistani ekspresident Karzai ja Alibaba Group rajaja Jack Ma, sest ülejäänud paneelist osavõtjad mahuvad kategooriasse „ja teised“.

Nagu ikka, oli Putin tasemel – rääkis vabalt paljudel teemadel, teadis kõike, viskas nalja, ent ürituse ülesehitus oli silmatorkavalt paremini kontrolli all kui varem : Putin oli teatud küsimuseks juhuslikult valmis (ja selle esitas Eesti professor Rein Müllerson) ning vastav pabergi kaasas. Putin ise aitas Karzaid kaasata vajalikul teemal, uute rõhuasetuste rõhutamine käis õlitatult, teatud riik sai mainitud kõigil vajalikel kordadel ja nii edasi.

Ootamatuseks peaesinejale oli kindlasti see, et lõpus tuli niiöelda loterii korras kaks ebamugavat küsimust naistelt. Berliini teadusfondi esindaja Sabina Fischer küsis: kas Venemaa on ise ka vigu teinud viimase 15 aasta jooksul. Vastuseks kõlas (korratuna), et liialt usaldati Läänt ja Lääs omakorda olla seda võtnud Venemaa nõrkusena ning asunud tekkinud seisu kuritarvitama. Eelnevalt tegi ta Lääne liigsest usaldamisest juttu seotult 1990. aastate algusega, mil USA ekspertidel olla lastud saada ülevaade Venemaa tuumarelvastusest, majandusest, sõjaväest ja „rahvusvahelist õigust polnud enam vajagi“.

Samal teemal:

Kuna Müllerson järgnevalt pidas oma Kosovo-Kataloonia iseseisvumise-teemalises küsimuses vajalikuks ka Kozõrevi mainida, siis viis Putini teine tiraad usaldusest selgelt Venemaa esimese välisministri juba harjumuspärase, ent eriti toore nahutamise radadele. Seda jätkas teleekraanil Kremli suurimaid suuvoodreid Vladimir Solovjov.

Eelviimasena küsida saanud USA riigidepartemangu ekstöötaja Toby Gati aga hindas esmalt Putini kogu esinemise USA-vastaste negatiivsete stereotüüpide esitamiseks. Ta küsis, kas USA poliitikas midagi positiivset ka on, et saada koos edasi minna. Selle teema raames jõudis Putin tõdeda sedagi, et juttudel Trumpi „ettearvamatusest“ pole alust, sest USA sisepoliitiline olukord on säärane, et tal lihtsalt ei lasta oma poliitikat teha. Tasub märgata sedagi, et USA lahtiütlemine tuumarelvastuse kokkulepetest, keemiarelva ja plutooniumi likvideerimisest – sammud, millest Putin pikalt ja sarkastiliselt rääkis, tehti USA eelmiste presidentide ajal.

Kõlas ka teada-tuntud ajaline määratlus – alates 2014. aastast, mis tähendas nüüdki vaid seda, et Putin luges üles kõik vastaspoole eksimused (loetelu ei saanudki pikk – relvatarned Põhja-Kaukaasia separatistidele, 1999.a. Belgradi pommitamine, ÜRO mandaadita sissetung Iraaki 2003, keemiarelva mittekaotamine) ja ei sõnagi sõjast Gruusias, Krimmi okupeerimisest, sõjast Ida-Ukrainas kui rahvusvahelise õiguskorra rikkumisest ja pea peale pööramisest Euroopas, mida nüüd püütakse sanktsioonide abil tagasi pöörata. Ehk siis – nemad, mitte meie!

Kuna Putinit ei olnud seekordses Valdai paneelis (oma kohalolekuga) maha jahutamas ükski endine tipp-poliitik, läks ta selgelt hoogu „peegelvastuste“ lubamisega. Küll uute relvade mõttes, küll ajakirjandust piirates. Russian Today ja Sputniku piiramisele Läänes lubab ta vastata analoogiliste sammudega CNNi ja Vabaduse raadio suhtes (nagu näha, langevad Putini ja Trumpi vaated huvitaval kombel CNNi (vale)-uudiste suhtes kokku?). Küsiti ka NATO manöövrite kohta Poolas ja Baltikumis, millele kõlas vastuseks irooniline – me kontrollime olukorda, las harjutavad. Hea seegi.

Täiesti üle ääre läks aga Putini jutt siis, kui ta rääkis talle endalegi valusast seisust Ukrainas, kus ta jõudis väita sedagi, et Venemaa-Ukraina piiri sulgemine ÜRO vägedega võiks kaasa tuua Srebrenica veresauna kordamise Donbassis.

Tegemist on kohaga tänases Bosnia-Herzegovinas, kust ÜRO rahupataljon 1995. aastal millegipärast lahkus ja serblased tapsid 8000 moslemi meest ja noorukit. Järgnesid küll rahumeelsed kinnitused, ent uus tont oli alustanud oma elu.

Jätkakem heade ja halbade separatistide teemaga, milleks Putin oli valmistunud ja isegi rahvusvahelise kohtu materjalid kaasa võtnud. Fakt on mõistagi see, et on olemas kohtu otsus 22. juulist 2010 ja Kosovo iseseisvumise kasuks, mida Venemaa üritab enda kasuks tõlgendada ja milles kaasalaulikuid jätkub.

Loe veel

Täpsustagem vahepeal seda, et Kataloonia osas peab Venemaa vajalikuks lahendada see „dialoogi teel“. Hispaania ühtsuse raames elik viimasel ajal meedias levitatud jutt, et sealse „vandenõu“ taga on Kreml, on selge ülepakkumine. Samas harrastab Kreml ise ikkagi ka topeltmängu, sest tänase separatismi nullpunktiks tuleb lugeda Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat, Transnistriat (jättes Magi-Karabahhi kõrvale), kust Venemaa ju lubas detsembris 1999 (ehk siis ka pärast Belgradi pommitamist!) oma väed välja tuua. Saanuks see teoks, oleks olukord seal kindlasti midagi muud kui täna. Paraku oli Putin ise see, kes konserveeris 2002-2003. aastal sealsed seisud. Kosovot vaadati aga 2003-2004 (EL laienemispaberid) koos Palestiinaga ja ajagraafik oli säärane: jaanuar 2006 valimised Palestiinas ja veebruar 2006 Kosovo iseseisvumiskõnelused ÜRO 1999. aasta mandaadi alusel. Olin ise jaanuaris 2006 EN PA vaatlejana Palestiinas ja ühtaegu ka selle tunnistajaks, kuidas kahe piirkonna omavahel seotud protsess murti ning mitme suure ja ühe väikse geopoliitilised mängud läksid nagu läksid.

Nagu teada, oli Putin aasta hiljem – veebruaris 2007 juba väge täis, esitas oma tingimused – võrdne koht otsustajate laua taga, pani oma geopoliitilised mängud käima ja pärast Gruusia sõjakäiku hakkas ka oma teoreetilisi kontseptsioone esitama. Kõike erineva eduga, ent pigem just temaga kui teiste keerutamisega arvestatakse mitmes Euroopa suures pealinnas ja Balkanil. Lähis-Idas on Putin aga tõusnud peategijaks. Süüria sõja osas tõdes ta siiski „ettevaatlikult öeldes – oleme sõjalisele võidule lähedal“, mööndes samas, et sealgi võivad tekkida Assadi valitsusele mittealluvad piirkonnad. Ehk siis separatism läheb edasi, ent väljaspool Euroopat?

Muidugi ei saadud väliskülalised mööda 2018. aasta presidendivalimistest Venemaal. Putini esinemiskindlus ja Venemaa tulevaste arengutega kursisolemine ei jäta kahtlust tema soovist jätkata võimul. Konkurentsitult, sest Venemaal kehtiv süsteem välistab praegusele poliitikale alternatiivi pakkuva poliitiku esilekerkimise. Viis aastat tagasi tuli sääraseks tegelaseks tingimisi pidada Kremliga kokkumänginud oligarh Mihhail Prohhorovi, ent temagi kogus kõigest 8 protsenti häältest. Paistab, et sedapuhku pole ükski rikas valmis poliitmänguks ja samas on vastaskandidaati vaja. Nagu tellitult, ajal, mil Putin jätkas Sochis rahvusvahelise seltskonna ees keerutamist oma võimaliku kandideerimise üle, nörritas Lääne uudistetootjaid küll kohalikuks Paris Hiltoniks, küll Venemaa Jane Fondaks tituleeritud Ksenia Sobchak teatega, et kandideerib Venemaa presidendiks.

35-aastane Leningradi ekslinnapea tütar pääses viimati uudiste tippu 13. oktoobril, kui ta oma isale pühendatud filmi võtetel pärast intervjuud Putiniga (kes oli ju Anatoli Sobchaki asetäitja) eraldus viimase saatel mõneks ajaks teistest. Üks esimesi kommentaare sellele oligi, et küllap arutasid presidendivalimisi. Nii läkski – Sobchak, kelle varasemad ihupaljastused ringlevad nüüd uue hooga interneti avarustes, teatas, et loodab ühendada kõiki neid, kes on „kõikide vastu“. Elik – protestikandidaat missugune. Teleekraanil kohe kindlasti, ent mitte reaalses poliitikas.

Putini reaalsetest järglastest rääkides torkab paratamatult silma see, et ta on hakanud tihedalt (ka Valdai Foorumi järgselt) kohtuma majandusarengu ministri

Maksim Stanislavovits Oreshkiniga, ka diskuteerimiseks – nagu Kremlin.ru's kirjas. See 35-aastane uus autoriteet pääses ministri ametisse siis, kui tema eelkäija Uljukajev suure altkäemaksunõudmisega Rosnefti (Putini lähikondlaselt) Setchinilt vahele võeti. Enne Oreskinit tuli sama nurga alt jälgida mullu Tuula kuberneriks tehtud eriüksuslaste komandöri Aleksei Djuminit (45 aastat vana). Ent tasub mäletada – ka Jeltsini puhul räägiti enne Putinit vähemalt neljast tema järglasest ja kõik nad kõrbesid. Elik – tegu on väga ebakindla ametiga Venemaal. Telekangelastest jääb vähemalt pilt meelde.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare