Toomas Alatalu: sõda Euroopa vastu saab lõpetada vaid kalifaadi kadumine
Solidaarsuse kuulutamine ja kollektiivsed kogunemised näitamaks, et veretööde korraldajaid ei kardeta, veel töötavad. Tänane kaamerapilt Londonist, kus inimesed tänavail tormates ikka ja jälle selja taha vaatavad, aga ütleb, et varsti enam ei tööta. Londoni linnapea Sadiq Khani eelmise rünnaku ajal väidetu, et linnades polegi terrorismist pääsu elik harjuge sellega elama, mõjub praegu halva õigustusena. Euroopa kultuuriruumis peaks olukord olema ikkagi teine.
Briti politsei auks peab ütlema, et vahepeal on üksteise järel kinni nabitud tervelt 18 eelmise, Manchesteri enesetapja rünnakuga seotud isikut. Seejuures arreteeriti esimesed isikud kohe, n-ö värskete jälgede põhjal, mis kinnitab, et politseil siiski on ettekujutus ja info sellest, mis n-ö pahas maailmas toimub. Ent miks siis midagi ette ei võeta halvimat ennetamaks?
Vastus on ette teada – seadused. Kuidas nende toimimisega lood on, näitab paari päeva tagune sõnum Brüsseli terroriakti kohtuprotsessilt, kus mõisteti süüdi Pariisi terroriakti korraldajate peamees. Miks peab tema üle kohut pidama Brüsselis ja mitte Pariisis? Selle mehe seiklustest, õigemini vabast liikumisest üle piiride, kirjutati pikalt pärast mõlemat veretööd, kui ilmnes, et kahe riigi vahel ei toimugi infovahetust ja Belgia politsei ei või kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul läbiotsimisi korraldada. Seadusandjad laiutavad käsi ja ikkagi ei muuda seadusi, valitsused tunnevad kaasa ja väljendavad solidaarsust, kodanikud aga hukkuvad.
Olukorra lahendamise, õigemini paremustamise võti seisneb tegeliku seisu ausas tunnistamises ja sellest järelduste tegemises. Nn poliitkorrektsuse edendajad ja lihtsalt valetajad suures poliitikas on viimasel kolmel aastal püüdnud meeleheitlikult luua ekslikku pilti kahest fenomenist: enneolematust terrorismilainest ja enneolematust põgenike lainest. Neid teadlikult, samas põhjendamatult laiendades, sest mida suurem on nähtus, protsess, seda raskemalt on ta reakodanikule hoomatav ja nii saab rääkida ükskõik mida.
Terrorism algas kalifaadi väljakuulutamisega
Esimesel juhul on see praktikas tähendanud praeguste terroristide liitmist kõigi Euroopas aeg-ajalt tegutsenud tüüpidega alates Vene tsaari tapjatest, Iiri ja baski separatistidest Itaalia punabrigaadide ja Saksa punaarmeeni välja. Tegelikult on praegusel terrorismil küllalt kindel oma algus ja põhjus. Kui jätta eelnev emiraat välja, sest – pühasõja mõistet džihaadi kasutades – end sõdijaks lugev mees ei pea igale emiirile kuuletuma, siis muutus kõik kalifaadi väljakuulutamisega 29. juunil 2014 Iraagi territooriumil. Kalifaadi uus ja kõrgem tase seisnes aga selles, et temale said ja pidid ustavusvande andma kõik usu nimel „ristisõdijate“ vastu võitlevad grupid, mis olid selleks ajaks loodud kümnetes Aasia ja Aafrika moslemi- või osaliselt moslemiriikides.
Seda uut ohtu, mis tugines Iraagi laialisaadetud ja hea väljaõppega jõustruktuuridel ning kogu maailmast kokkuvalgunud palgasõduritel, tulnuks õigel ajal teadvustada. USA, Euroopa ja muude teenistuste mahamagamisi või teadlikke mahasalgamisi Lähis-Idas näitab seegi, et äsja hakati Daeshi, kalifaadi, ISIL-i, IGIL-i ja muude nimede all esitatava seltskonna loomise ajaks märkima hoopiski 8. aprilli 2013! Ehk vaenlane on veel vanem, kui siiani räägiti. On teinegi, veel olulisem moment – teatud suurriigid ei soovinud endile teadvustada, et maailm tervikuna on muutunud, et veel keegi võib nende harjumuspärast mängu muuta ja jätkasid n-ö vanas vaimus ehk „ainult meie“ määrame sündmuste kulgu ja tähtsust.
Tuletan veel kord meelde, et sel ajal, täpsemalt 2013-2015 tegelesid kuue suurriigi välisministrid nädalate kaupa Iraani tuumarelvaohuga ja šiiitliku ohuga (Süüria režiim, Hezbollah Liibanonis, pool Jeemenit) laiemalt, samas kui kalifaat oli selgelt sunnide ettevõtmine. Julmalt öeldes – kalifaadi mehed lõikasid kättesaadud eurooplaste päid, ajal mil samas kõrval vaieldi detailide ja rakettide lendamise üle, mis lõpuks sai teoks hoopiski Korea poolsaarel.
Noaga ründamine on kolmanda intifada erijoon
Oli veel üks detail, mida pikalt ignoreeriti – Londonis läksid eile juba teist korda käiku noad. Külmrelvaga ründamine on aga olnud Palestiina aladel oktoobris 2015 puhkenud nn kolmanda intifada erijooneks – mitte pomm, vaid külmrelv. Sealkandis on kõik omavahel ühel või teisel moel seotud.
Lähis-Idas kuulutati kolm aastat tagasi välja riik, keda n-ö normaalsed riigid selleks ei pea, ent kes leidis endale võitlejate näol alamaid kümnetes riikides ja kes alustas ka erioperatsioone, väikerünnakuid vastasteks kuulutatute, s.t. Euroopa riikide tagalas ehk siis meie tänavatel. Nende sisuks on olnud võimalikult suure valu ja hirmu tekitamine. Võitluse, sealjuures ehtsate (sõja)rinnetega võitluse – ka see eristab kalifaati ükskõik millistest varasematest terroristide gruppidest, – peaareeniks on jäänud Süüria ja Iraak. Kuigi esimest toetab juba mitmendat aastat supervõim Venemaa ja omamoodi ka suurvõim Türgi, Iraagis on suur-abistajaid veelgi rohkem, pole võitluste lõppu näha ehk siis Euroopa peab olema omamoodi rahul sellega, et sõja raskuskese on seal.
Seadustes peab kehtima karmim pool
Veel on aega võtta piirid kontrolli alla ja teha selgeks, kes on märkamatult Euroopasse asunud. Siin ei tohiks olla seadusest väljaspool asuvaid piirkondi, kuhu politsei ei julge siseneda. Nn radikaliseerunud inimeste väljaselgitamine on muidugi oluline tegevus, ent nendega tehtav profülaktika peaks siiski sootuks teistsuguseid tulemusi andma. Vabaduseks ei saa kohe kuidagi pidada Euroopa endi kodanike mujal sõdimas käimist. Rääkimata sellest, et sõditakse Euroopa vastu. Kuniks meile on sõda kuulutatud ja meid rünnatakse – aga selle lõppu saab tähistada vaid kalifaadi kadumine – peab kehtivates seadustes (uute tegemine on möödapääsmatu, ent nõuab aega) toimima nende karmim pool, mitte minimaalseim ettenähtud võimalustest.
Kalifaadile lõpu tegemine aga eeldab tema toiteallika sulgemist ehk kõigi teiste antud piirkonna konfliktide kiiret lahendamist ja sealsete sõdade lõpetamist. USA omapäitsi tegutseva presidendi äsjaselt ringreisilt sellesse kanti oli kuulda vaid vanadest skeemidest kinnipidamist, konkreetseid lubadusi relvade jagamises ja ei midagi konkreetset rahu tegemise asjus. Seesugune poliitika ei tõota millegi lõpetamist. Ei seal ega Euroopas.
