Toomas Alatalu: Sõda on sõda ja sõjaga ei mängita ehk mida Venemaa ning USA kalifaadivastases võitluses kokku leppisid
Viimane oli selgelt uus kvaliteet selles, mida Osama bin Ladeni, Al Qaeda jne. tegevusele viidates juba nimetati terrorismivastaseks sõjaks ja mida võimuringkondades nimetatakse praegugi terrorismivastaseks sõjaks, kuid n.ö. üldiselt, s.t. vastast mainimata, sest antud islami riik ei vasta riigi tunnustele!? Ehk siis tegu on juba harjumuspärase koha kätte näitamisega kolmandale maailmale, kus näete – isegi ei teata, millised tunnused peavad riigil olema!? Aga vastase alahindamine - mida kalifaat on tänu kirjule ja vastandlikke huve esindavale vastasleerile tervelt kaks aastat kasutanud - pole kunagi kellelegi head toonud.
Käes on tagumine aeg lõpetamaks lähtumist aegunud või kasututest definitsioonidest ja vaadata lõpuks ometi reaalsusele näkku.
Kuna ei ole näinud Euroopa Liidu kuu aja tagust uut välispoliitika kontseptsiooni, väidan, et kõige värskem ja juba piisavalt ka reaalse olukorra lähedane määratlus on kirjas NATO Varssavi tippkohtumise kommünikees (9. juuli 2016). Selle 5. punktis räägitakse nii idast kui lõunast, riigi ja mitte-riigist tegija (non-state actor), relvajõudude ja terroristide poolt tulenevatest ohtudest.
Järgneb täpsustus - erakordse intensiivsuse tasemele tõusnud terrorismi „esindab nn. riik“ – eks ole, siiski riik, mida kinnitatakse ka tema nime täieliku esitamisega – ja „see on jõudnud kõigi liikmesmaade territooriumile“ ja kujutab meile kõigile otsest ohtu. (Terrorism, particularly as perpetrated by the so-called Islamic state of Iraq and the Levant (ISIL)/Da’esh, has risen to an unprecedented level of intensity, reaches into all of Allied territory, and now represents an immediate and direct threat to our nations and the international community.)
Oht küll fikseeriti peaaegu täpselt, ent midagi ette ei võetud ja nii jõudis kuri vaenlane jälle esimesena rünnata. Vaatamata sellele, et veel kümmekond päeva tagasi lipsas läbi sõnum võimalikust uuest rünnakust Prantsusmaa vastu. Tasub mäletada, et kui pärast Iraani lepingu kehtima jäämist (17.09.2015) viis Venemaa oma sõjalennukid Süüriasse, oli Pariis see, kes n.ö. hilinenult ruttas ka oma panust andma ja pommitas kalifaadi positsioone veel enne, kui seda jõudsid teha Venemaa lennukid. Just sellega - ehk kättemaksuaktsioonina - seletuski järgnenud Pariisi terrorirünnaku alla sattumine novembris 2015.
Hetkel ei ole sünnis kõiki järgnenud möödalaske meelde tuletada, ent eks seleta paljut jätkuvalt võimalikuks saavas seegi detail, kuidas Belgia võimud ei andnud Prantsusmaa võimudele kuude kaupa (!) välja terroristi, kes osales Pariisi veretöös. Sest seesugust käitumist lubas seadusandlus ja inimõiguste liberaalne tõlgendus ning Euroopa riigid jätkasid üksmeelselt käitumist, nagu nad polekski sõjas või siis vähemalt – sõtta tõmmatud. Prantsusmaal teatavasti üritati ka erakorralist seadusandlust jõustada, ent jällegi vallandusid protestid ja valitsus taandus. Nende silmaklappidega inimõiguslaste surve tipuks sai mõistagi president Hollande’i 14. juulil antud lubadus, et 27. juulil lõppevat erakorralist seisukorda enam ei pikendata. Pomme täis veoauto lasi selle lubaduse veel sama päeva õhtul Nice’i promenaadil õhku.
Vähemalt nüüd peaks olema ilmne, et tsiviliseeritud maailmal tervikuna tuleks islamikalifaadi „võtmist“ kardinaalselt muuta. Pole mõtet kõlksutada globaalsest koalitsioonist (Global coalition – ka NATO kommunikees), kui seda tegelikult pole ja kui see ka ei toimi. Mõistagi oli see juhus, et USA riigisekretär Kerry läks Prantsuse iseseisvuspäeva paraadilt eile otse Kremlisse, et Putiniga kokku leppida USA ja Venemaa tegevuse koordineerimises Süürias. Detailina juurde seda, et eelmisel korral Moskvas arutas Kerry asju enne välisminister Lavroviga ja siis mindi koos Putini juurde. Nüüd siis oli tegu otseminekuga.
Samas oli Kreml veel sama päeva hommikul jõudnud kinnitada oma käekirja võitluses kalifaadiga. Mäletatavasti läks nii, et 8. juulil tulistati Palmyra piirkonnas alla Vene kopter ja kaks lendurit hukkusid. 12. ja 14. juulil pommitasid Venemaa enda territooriumilt startinud raskepommitajad kõnealust piirkonda ja mõistagi „korralikult.“ Venemaa välisministeerium eitas, et tegu oli kättemaksuga, ent Moskva käitus samamoodi ka kasvõi pärast oma lennuki allatulistamist Süüria kohal ja Venemaa telediktorid annavad neid rünnakuid edastades kõik, et oleks arusaadav – meie sõdides endiselt nalja ei tee.
Eks lähimad tunnid näita, milles USA ja Venemaa kalifaadivastases võitluses kokku leppisid, samas ei saa asi piirduda Süüriaga – Euroopa valitsustel on kohustus tagada oma alamate elu ja julgeolek ning kuna koletisel lasti suureks kasvada, siis on teatud seaduste muutmine möödapääsmatu. Ka propaganda peab lõpetama olukorra ilustamise.
