Ega see kerge pole, sest Donald Trump on sissetungija valdkonda, millest oli ammu ja nagu igaveseks saanud poliitikute ja diplomaatide pärusmaa. Võõrad - ajaloolased ja arstid (kaks kõige populaarsemat eelmist elukutset poliitikute juures), juristid ja insenerid jne - pidid kõik oma varasematest oskustest loobuma ja omandama uued. Mõistagi saadi sellega hakkama.

Ent Donald Trump on esimene elukutsevahetaja maailma kõige võimsama suurvõimu tipus. Alles nüüd hakkab ärimees Trump asenduma poliitik Trumpiga. Mõistagi on see midagi erakordset. Samas on kohandumine uue ametiga ja ümberkasvamine täiesti võimalik.

Hetkel häirib Trump kõige rohkem ajakirjanikke, sest igasugune möödapanek on valus ja toimib ka suur surve oma mõtlemise värskendamiseks. Kuidas keegi, aga vähemalt ma ise jälgin mõnuga New Yorgis asuva Trump Toweri (kus asub tema üleminekumeeskonna staap) liftide ees jalutavaid telenägusid, kelle jaoks on kõik uus - siiani tulid poliitikud ise ja nö vabatahtlikult nende stuudiotesse, nüüd tuleb neid käia selleks lunimas seal, kus nad parasjagu on.

Musta kassi läbijooks USA meedia ja poliitikute vahelt annab end ilmselt pikalt tunda. Mis teha, kui kõik suured telekanalid ja ajalehed (viimastest oli erandiks Las Vegas Review) olid äsjases kampaanias mitte üksnes Hillary Clintoni poolt, vaid ka Donald Trumpi vastu. Viimase taktikat võib nimetada ka „keelatud võtete kasutamiseks", ent seda tehti ikkagi nii, et oleks JOKK ja seejuures piisavalt läbinähtav JOKK, mille mõtteks tuletada kõigile meelde, et täpselt samasuguste pettustega on hakkama saanud ka senine võimueliit. Sestap sai otsustavaks ühe kandidaadi värskus ja valmisolek toetada neid, keda senine võim oli ühel või teisel põhjusel kõrvale tõrjunud.

Suures poliitikas võetakse seda kõike tegelikult rahulikult. Heaks näiteks selles oli Venemaa presidendi Putini kohtumine ajakirjanikega Limas (Peruu), kus viimaste hädaldamisele - kuidas te pärast Brexitit, Trumpi jne üldse midagi arutada saate, kui keeruline see on, järgnes lihtne vastus: „Meil seal (riigijuhtide keskel - T.A.) ei käi mingit tõmblemist. Võtame asju, nagu nad on."

Sama võib öelda ka näiteks USA vabariiklaste ladviku kohta, kes veel valimiskampaania käigus leppisid mehega, keda nad algul tahtsid sealt välja tõrjuda! Teisisõnu - kui keegi praegu pingeid üles kütab ja selleks ka tegelikkust moonutab, siis on need ajakirjanikud. Täpsemalt see osa nendest, kes ei suuda leppida uue reaalsusega ja sellega kaasnevate uute mängureeglitega.

Lepitamatute hetketunnuseks on lakkamatud teabenõuded Trumpile - millal keegi ametisse nimetatakse ja millal mida teha kavatsetakse? Tasub teada, et kõik senised uued presidendid (viimati Barack Obama) hakkasid oma kaarte avama detsembris. Mis on ka loomulik, sest ametisse astutakse alles 20. jaanuaril.

Enneolematu surve all olev Trump tuli siiski nn avalikkusele vastu ja avaldas oma 100 päeva plaani. Tegemist oli videoläkitusega ja kuna ajakirjanikud ei saanud kasutada oma püha õigust ise küsida ja suunata vestlust, siis olid pea kõik Trumpi plaani kajastused saadetud kommentaaridest stiilis „Ei olegi müüri Mehhiko piiril" ja „Ei kuulutata kadu Obama tervishoiuprogrammile". Lühidalt - Trumpi mittetoetamise ja lauskriitikaga hiilanud ajakirjandus jätkab Trumpis vaid vigade ja puuduste otsimist, samas kui Trump trumpab nad osava sõnakasutuse ja oskuslike käikudega üle.

Seda viimast lubavad väita enamike ajakirjanike kommentaarid Trumpi plaanis olevale lubadusele teha kõva välispoliitiline käik juba esimesel tööpäeval - USA lahkub TPPst ehk Transpacific Partnershipist. Loomulikult arvestasid Trumpi plaani kirjutajad seda, et ameeriklased ja teisedki teavad rohkem teist Vaikse ookeaniülest organisatsiooni - APEC, kuna too just pidas oma tippkohtumist Limas Obama, Putini, Xi Jinpingi, Abe jt osalusel (ühtekokku 21 riiki).

APEC-ist noorem TTP on 12-liikmeline, loodi 2005. aastal Kagu-Aasias, sinna ei kuulu ei Hiina ega Venemaa ja jaanuaris 2008 otsustas sellega ühineda (NB!) George Bushi vabariiklaste valitsus. Obamal oli TTPd vaja pigem vabariiklaste toetuse saamiseks kasvõi Euroopa Liiduga sõlmitavale TTIP lepingule, mida Trump samuti nahutas valimiskampaania käigus.

Kui aga tuli tegude aeg, sai matsu hoopis vabariiklaste endi algatatud TTP, mille viga on siis selles, et demokraadid said läbirääkimistel kehva tulemuse?! Küsigem - kui Trump esimesel päeval tõesti selle otsuse teeb, siis keda see karistab rohkem - demokraate või vabariiklasi? Tegu on küll välispoliitilise sammuga, ent pole raske märgata, et see ei puuduta ei Euroopat, Venemaad ega Hiinat!?

Mis puutub Trumpi esimestesse kaadrikäikudesse, siis pole raske märgata kui paljud teatavaks tehtuist olid valimiskampaanias tema vastased. Rääkimata vastasleeri ehk demokraatide kutsumisest valitsusse. Viimastega ühenduses olgu mainitud, et konkureeriva partei poliitikuid (sõjaväelased on alati olnud nö ühiskasutuses) kaasas viimati Ronald Reagan.

Trumpi 100 päeva plaan sisaldab ka lubadust võidelda bürokraatiaga (uuele seadusele peab kaasnema kahe vana tühistamine). Plaani kõige kõvemaks ja samas vähekajastatud sõnumiks tuleb pidada lubadust keelata ametist ilma jäänud riigiteenistujatel tegeleda järgmisel viiel aastal lobitööga ehk siis äri- ja muude mõjugruppide huvide esindamisega. Selge see, et eluaeg äri ajanud Trump teab, mida ta üritab. Kui tuua mängu meile rohkem tuntud sõna „korruptsioon", tuleb kohe meelde kasvõi see, kuidas Saksamaa ekskantsler Schröderist sai kiiresti Nord Streami nõukogu esimees või kuidas Euroopa Komisjoni eksesimees Barroso maandus Goldman Sachsis.