Toomas Alatalu: Trumpi trumpideks Putiniga suhtlemisel saavad Nipponi-meeste nipid?
Kolm päeva tagasi tuli teade, et Suurbritannia peaminister Theresa May sai telefonijutus kutse tulla Ameerikasse enne 20. jaanuaril toimuvat ametisseastumise tseremooniat. Täna on siis teada Trumpi teine soosik – Jaapani peaminister Shinzo Abe, kes esimese välisriigi juhina sai Trumpiga kokku New Yorgis. Selleks tuli jaapanlasel, keda homme oodatakse Peruu pealinnas toimuvale APECi (Aasia ja Vaikse ookeani) maade 24. tippkohtumisele, teha korralik ring – Tokyost New Yorki ja sealt Limasse, ent kahtlemata tuli pooleteisetunnisest kohtumisest kasu mõlemale ja ka muule maailmale.
Esiteks on Trump andnud märku, et teda huvitab nii Euroopa kui Aasia, ja teiseks - viimasest esimeses järjekorras mitte Hiina, vaid Jaapan. Olgu kohe lisatud, et kõik kolm adressaati – London, Tokyo ja Peking on seotud vabakaubanduslepingute sõlmimisega, millele on andnud heakskiidu USA praegune valitsus, ent veel mitte Trump. Vaikse ookeani vastaskaldaid aga seob muuhulgas ka kaks erinevat riikide gruppi – ühes (APEC) on esindatud ka Venemaa ja Hiina, teises (Transpacific Partnership) on suurtest vaid USA ja Jaapan.
Kolmandaks söandan pakkuda, et Trumpi peamiseks tagamõtteks oli saada Abelt teada õigeid nippe suhtlemiseks oma kõige keerulisema partneriga, kelleks on kohe kindlasti Vladimir Putin. Pole ju saladus, et kahekordne Jaapani peaminister (2006-2007 ja aastast 2012) on pärast Krimmi vallutamist ja Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamist valinud sootuks omapärase taktika Jaapani Venemaa poliitika eesmärgi nr. 1 – (Lõuna-)Kuriilide saarte tagasisaamiseks. Nimelt – rabavalt otsese pealemineku partnerile stiilis – „Vladimir, me oleme peaaegu ühevanused (Abe 62, Putin 64), teeme ära selle, mida meie rahvad ootavad juba 70 aastat ja siis järgneb sellele 70 aastat õitsengut jne.
Kui Abe mullu esimest korda „Vladimir“ ütles ja kohe ka kordas, oli Putin igal juhul rabatud ja ajas vastuseks laia juttu. Järgmisel korral tuli juba läbimõeldud keerutus. Limas toimub Abe ja Putini kolmas kohtumine sel aastal ja neid kõiki on vähemalt Tokyo poolt võetud kui ettevalmistusi otsustavaks läbimurdeks, mis peab sündima 15. detsembril, kui Putin lõpuks ometi teeb teoks oma kümne aasta taguse lubaduse minna visiidile Jaapanisse. Peakõneluste kohaks on Famaguchi prefektuuris asuv Abe’de suguvõsa residents, kus siis Putinilt oodatakse kas nelja või kahe saare tagastamist Jaapanile.
Saarte tagastamist (venelased 1956. aasta kommünikee vaimus „üleandmist“) lubas veel Jeltsin, keda toonased Jaapani peaministrid „püüdsid“ autotehaste ehitamise ja gaasitorude müümisega. Tööle pandi isegi „seitsme vana samurai“ klubi, kus Venemaa poolt esikükitajaks oli kauaaegne Moskva linnapea Lužkov. Venemaa suure piirilepingute tegemise ajal 2004-2005 (korraga Jaapani, Hiina, Kasahstani, Läti, Eestiga) läks teadu nii, et Hiina sai päris korralikud alad tagasi, ent ülejäänud, kaasa arvatud, Jaapan, saadeti pikalt. Venemaa on taas pikalt vastu punninud, kuid Jaapani ajakirjanikud ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et oma valitsuse huvides küsida. Just ajakirjanikud saidki Putinilt kätte retsepti, miks Hiina käsi käis maadega paremini. Putini sõnul oli lihtsalt tekkinud eriliselt kõrge usaldustase Venemaa ja Hiina ning nende liidrite vahel. Sellest ka Abe eriline tekstiline ja kehaline pressing Putinile, mis paistab töötavat. Nagu ka kaasalöömine kõikides Putini ettevõtmistes Kaug-Idas (majandusfoorum septembris 2016 Vladivostokis. Abe praeguse valitsuse koosseisu kuulub ka „Venemaaga peetava koostöö minister“). Samas mõistsid nii Abe kui Trump hästi seda, et esimesel oleks oluline Putinile näidata sedagi, et tal on enne võtmekohtumisel varuks ka USA järgmise presidendi toetus.
Tegu on ju ikkagi teatud punkti panemisega Teisele maailmasõjale, kus USA ja Venemaa olid liitlased. Kreml räägib ju Euroopa suunas lakkamatult, et sõja tulemused ei lähe revideerimisele ning kas nüüd võib minna nii, et Aasias ikkagi lähevad? Sõja aastapäevadega ühenduses on Hiina ja mõlemad Koread kogu aeg hoidnud silma peal sellel, et Jaapan oma osa selle alustamises „ei unustaks“. Teadu erineb USA-Jaapani sõja algus, NSVL-Jaapani sõja algusest. Tulenevalt Jaapani-Venemaa koostöö edenemisest on Moskvas viimasel ajal vähenenud tõmblemised päevadel, kui Jaapani võimud külastavad sõdimise teatud templeid ja mälestuspaiku. Jaapani-poolset soovi panna minevikutaagale punkt seal, kus võimalik, ilmestab detsembris 2015 sõlmitud lepe Lõuna-Koreaga kompensatsiooni maksmiseks „lohutusnaistele“. Aprillis 2013 tähistati Jaapanis esmakordselt sõjajärgse okupatsiooniaja lõppemise aastapäeva. Aprillis 2015 sai Abest esimene Jaapani peaminister, kes esines USA kongressile – kindel märk, et Jaapanit võetakse tõsise partnerina. Selle aasta mais aga läks Barack Obama esimese USA presidendina Hiroshimasse, et mälestada tuumapommirünnakute ohvreid.
Eks detsembri keskpaik näita, kas Putin kasutab võimalust avada uus lehekülg suhetes Jaapaniga. Veelgi huvitavam - Trumpi ja Putini kohtumine jääb aga järgmise aasta kevadesse ning eks siis ole näha – käib see Nipponimaa (edu toonud?) nippidega või ilma.
