Toomas Alatalu: Trumpiga mitteleppinud ja tema kriitikud lubavad Putinil laiutada
Riikide prestiiži rõhutades on USA-NSVL/Venemaa liidrite esimesed kokkusaamised toimunud n-ö keskel, võrdsel kaugusel kummastki riigist (Austrias, Šveitsis, Islandil). Hetkel on seis säärane, et Putin tegi esimesena konkreetse ettepaneku kohtumispaiga osas, mida koheselt toetas ka Moskva teade, et meeskonnad on alustanud konkreetseid ettevalmistusi. Kremli initsiatiiv ei tulnud üllatusena, sest 10. veebruaril saabus Moskvasse Sloveenia president Borut Pahor, Putini ja George W. Bushi esmakohtumine oli toimunud samuti Sloveenias ja sealt on pärit ka Trumpi praegune abikaasa Melania. Ajakirjanikult vastavat küsimust saades oli Putinil lihtne kinnitada – jah, Pahor tegi vastava ametliku ettepaneku, Sloveenia on „suurepärane koht dialoogiks“ ja isegi tänas ette juhuks, kui see kohtumine peaks seal toimuma.
Poliitikatundjatele kõlas see viimane paraja irooniana, sest 16. juunil 2001 ühes lossis (Brdo pri Kranji) toimunud kohtumise lõppedes tõdes Bush ühisel pressikonverentsil heldinult, et olla vaadanud „Putinile silmadesse. Ma leidsin ta olevat väga sihikindla ja usaldusväärse (straight-forward and trustworthy). Ma suutsin tabada tema hinge (I was able to get a sense of his soul).“ Bushi abilistel jäi üle vaid kätega peast kinni hoida ja see pimesi-usun-lause jälitas Bushi tema ametiaja lõpuni, k.a. viimane läbikukkumine Putiniga silmast-silma kohtumisel Sotšis aprillis 2008.
Bushi parteikaaslane John McCain oli aga kiire väitma, et tema näeb Putini silmis vaid kolme tähte – KGB.
Kuigi on väheusutav, et Trumpi-Putini kohtumispaigaks saab Sloveenia, on tark lisada, et Bush saabus sinna pärast osalemist NATO ja USA-Euroopa Liidu tippkohtumistel. Ehk siis esines kogu Lääne nimel. Praegu on teada, et Trump osaleb 25. mail Brüsselis toimuval NATO ja 26.-27. mail Sitsiilias toimuval G7 kohtumisel, samuti 7.-8. juulil Hamburgis toimuval G20 kohtumisel, kuhu tuleb ka Putin. Seega võib arvata, et Trumpi ja Putini esmakohtumine toimub juunis-juulis. Võrdluseks sedagi, et president Obama osales aprillis 2009 NATO tippkohtumisel, tegeles siis oma Lähis-Ida rahuplaaniga ja viibis koos perega Moskvas 6.-8. juulil 2009, kus õhtustas ja lõunatas president Medvedeviga ja sõi hommikusööki koos peaminister Putiniga. Ent teesillutaja rollis toimetas toona, Gruusia sõja järgses olukorras, riigisekretär Hillary Clinton, kes 6. märtsil 2009 Genfis kinkis Lavrovile vene keeles valesõnalise – peregruzka asemel perezagruzka (tõlkes ülekoormus ümbermängimise asemel) punase nupu. Jääb loota, et USA uus välisminister Tillerson ei hakka järgmisel nädalal Lavrovile kahemõttelisi lelusid kinkima.
Nagu toodust johtub, on hetke peamiinus selles, et Putin tegutseb ja annab meediale kõneainet. Seda teeb ka Trump, ent see on selge kaitsetegevus ja USA suurlinnade tänavad jätkuvalt täis inimesi, kes ei tunnista Trumpi valimisvõitu või kes protestivad tema ajutise sissesõidupiirangute otsuse pärast kuuele kodusõjas oleva (pluss Iraan) moslemiriigi kodanikele. Kuigi antud riikide (ilma Iraanita) nimekirja koostas veel Obama administratsioon ja seal on kirjas konkreetne aeg, mida silmas peetakse – märts 2011 ehk siis araabia kevade algus, näeb USA meedia ja demokraatlik partei selles kõigi muslimite vastast sammu. Sama meelt on olnud mitmed suurkorporatsioonid, kelledel mõistagi on oma kartused ühenduses veel mitte alanud siseriiklike reformidega.
Teatavasti on Trumpi valitsus alustanud kohtuteed kohtunikega, kes tema otsuse tühistasid, mis tähendab antud konflikti päev-päevalist ja pikaaegset jätkumist. Samas on sama seltskond ehk siis meedia ja demokraadid, ent ka osa vabariiklastest üles võtnud Trumpi meeskonna kunagised ja ka ametisseastumise-eelsed kontaktid Vene ametivõimudega, mille käigus olla Moskvale lubatud mittelubatut! Seegi on positsioonisõda, mille Trump peaks võitma, sest vabariiklastel lihtsalt on ülekaal kongressis ja ka otsustavates kohtuasutustes, ent see kõik nõuab aega ja vabu käsi.
Samas pole raske märgata, kuidas kodune surve on kiirendanud ja laiendanud USA-Venemaa koostööd Süürias võitluses ISILi vastu. Parimaks kinnituseks selles on Jordaania kuninga Abdulla ootamatu kohtumine Trumpiga – asi, mida ükski päevaplaan eelnevalt ei tõotanud. Abdulla oli aga just kokku saanud Putiniga ja dirigeerinud Lääne-poolset osavõttu Astana kohtumisest. Viimane kui protsess käib osaliselt edasi, ent samas on otsustatud uuesti tagasi pöörduda Genfi ja sealset formaati jätkata. Teisisõnu – Trumpi administratsioon jõudis reageerida. Osaliselt, sest USA-s valimiste järel alanud virrvarrist tulenevalt suutis Moskva kokku panna võimsa trio – Venemaa-Türgi-Iraan Süüria konflikti lahendamiseks, mis on seal noppinud ühe taktikalise võidu teise järel. Ehk siis – Moskva dikteerib ka siin tempot.
USA-l tuleks nagu kolmikuga liituda, ent see tähendab näo kaotamist tulenevalt Trumpi Iraani-vastasest hoiakust ja tema Iisraelile antud lubadustest.. Lähis-Ida on aga koht, kus suurvõimud on varemgi komistanud ja isegi päevapealt ukse taha sattunud. Ärist poliitikasse marssinud Trumpil on küll suures poliitikas mõtteid, ent kohe kindlasti puuduvad säärased visioonid Venemaa ja Lähis-Ida suhtes, nagu seda oli Obamal ametisse astudes. Nüüd tuleb need kiirelt sünnitada, ent surve all toimetamine tähendab alati ka eksimise võimalust. Hea seegi, et seda tunnistatakse, kui pidada silmas Trumpi lubadust ümber sõnastada sissesõidu osalise ja ajutise piiramise keelustamise korraldus. Tema põhimõttelisi vastaseid see muidugi ei rahulda, ent – president ju ikkagi võtab õppust. Kolmandal võimuloleku nädalal!
