Toomas Alatalu: Trumpil rinne kodus ja Putin pani uued pirrud põlema
Tema kodune vastasleer seda aga ei tee – kümned tuhanded Trumpi veendunud vastased, et mitte öelda presidendivalimistel allajäänud Clintoni pooldajad, pole matnud mõtet Trumpi kõrvaldamisest (varem mittelubamisest) ametisse, nähes temas ohtu inimõigustele. Kui meenutada Vietnami sõja vastaseid väljaastumisi ja kodanikuõiguste eest väljaastumisi, siis – protestiv mass on varemgi tänavail olnud. Sedapuhku protestitakse siiski veel võimu mitteteostanud presidendi vastu lähtuvalt tema senistest mõtteavaldustest. Selles mõttes on olukord USAs pretsedenditu ja arusaadavalt kuulub säärase seisu tekkimises võtmeroll meediale kui avaliku arvamuse kujundajale. Ja siin on, mille üle mõtiskleda.
Trumpi vahekord koduste ajakirjanikega ei lähe kunagi paremaks
On enam kui kindel, et Donald Trumpi vahekorrad koduste ajakirjanikega ei lähe kunagi paremaks, sest mees võitis ju valmiskampaania kõige selle kiuste, mida tema kohta kirjutati, öeldi, näidati, kohati teadlikult valetades. Nii suurt peale-allajäämist ei kingita kellelegi, seltsimees Trump, nagu suvatsesid äsja olukorra kokku võtta džentelmenid Suurbritanniast. Mis teha, kui vastaseks on end ilmeksimatuks pidav ja võitma harjunud seltskond. Pealegi läks luhta ka USA meedia n-ö paralleelne ponnistus teha presidendiks Hillary Clinton. Esmakordselt panid paljuski kahasse toimetanud seltskonnad – nii Trumpi mahategijad kui ka Hillary promojad suurelt puusse, sest ilmnes, et suur osa valijatest ei lase end juba mõnda aega meediast mõjutada. Isegi karjetel – aga tema valetab teisest mitu korda rohkem - polnud enam mõju, sest üks kandidaat esindas (pärilikku) võimu ja ammu läbi nämmutatud poliitikat, teine oli uus, kes lubas kõik ümber teha. Senises poliitikas pettunuid ja reedetuid oli palju ning ka õnn oli lihtsalt Trumpi poolel.
USA valimiskampaania keskpunkti jäi Brexit, mis nii või teisiti näitas võimuritele ja meediale kätte kõik möödapanekud, ehk siis tegelikult oli kõigil aega muuta taktikat jmt. Sündis vaid see, et kampaania läks veelgi räpasemaks ja Trumpi vastased tõid mängu kõik tõestamaks – niisugust meest ei tohi USA 45. presidendiks valida. Ometi valiti ja just meedia eestvedamisel üles aetud Trumpi-vastane hüsteeria on tänagi püsti mis püsti.
Koos kõigi sellest tulenevaga - küsitluste põhjal toetab Trumpi presidendina vaid 40 protsenti ameeriklastest. Võrdluseks – Obama alustas 79-protsendilise (ja lõpetas 58%) toetusega, Trumpi kombel vastasest väiksema häältearvuga Valgesse Majja pääsenud George W. Bush startis 62 toetusprotsendiga.
Kui juurelda selle üle, mis on see vägi, mis sunnib suured massid ennetavalt protestima, siis Trumpi vastaliste seltskonna ühe poole – poliitilise võimu kaotajate motiiv on selge ja igal pool ühesugune. Ajakirjanduse tipud on aga kõikjal osa eliidist, pealegi „neljanda võimuna“. Samas - põhimõtted põhimõteteks, ent selgelt lööb läbi ka suur kiusatus/lootus teha uustulnukast, kes pealegi tuli poliitikasse kõrvalt ja alles presidendiks valituna hakkab nuusutama suurt poliitikat, samasugune poliitik nagu teisedki. Rikkurina pole Trump siiani kuulanud kedagi, nüüd aga tahetakse, et ta kedagi kuulaks, võtaks üle selles seltskonnas kehtivad kõnemaneerid ja omaks tipus valitseva poliitkorrektsuse. Selle saavutamiseks toimubki ajakirjanduse abil Trumpi lihtlabane kõikidest torudest läbilaskmine ja igast august kõlab üks ja sama - mees ei tunne poliitikat, pakub välja rumalaid ideid jne.
Trumpi ründamine on kasuks Venemaale ja teistele USA konkurentidele
Raske öelda, kas Trumpi ründajad seda ise aduvad või mitte, ent nad on juba destabiliseerivad USA riigivõimu legitiimsust ja usaldusväärsust. Kolmandat aastat käib suur poliitsõda ja ka propagandasõda USA ja Venemaa vahel ning see tähendab lihtsat asja - Trumpi ründamine on kasuks Venemaale ja teistelegi USA konkurentidele maailmas (Hiina, India). Valimispäevajärgselt alanud Trumpi mahatrampimine polnud aga enam Ameerika siseasi, vaid osa rahvusvahelisest võimuvõitlusest, kus USA – tulenevalt sellest, et Trump polnud veel president, - kandis mitu nädalat kaotusi tänu võimalusele vastandada Trumpi ja Obamat. Asi, mida kohe mitte kuidagi ei taheta tunnistada ei Kapitooliumil ega ka USA meedia toimetustes.
Pole ju olnud raske märgata, kui enesekindlalt on viimastel nädalatel toimetanud Venemaa ja Hiina. Kui Peking piirdub veel protestidega – sõjalaevad on niigi seal, kus vaja - , siis Kreml avab ühe uue võitlusvälja teise järel. Ainuüksi viimase nädalaga kolm. Esimene seotult Süüriasse viidud vägede osalise äratoomisega – lennukikandja Admiral Kuznetsov tegi 12. jaanuaril koduteel peatuse Liibüa rannavetes, et kõigi riiklike austusavaldustega pardal vastu võtta kopteriga kohalesaabunud kindral Haftari, endise diktaatori Ghaddafi lähikondlast, kelle väesalgad kontrollivad kogu Ida-Liibüat, ka naftasadamaid, ja ei allu lääneriikide vahendusel Lääne-Liibüas moodustatud võimuorganitele. Väljakutse läänele missugune, pealegi korraliku ajaloolise taustaga – 1945. aastal küsis Stalin fašistliku Itaalia (Mussolini) pärandi jagamisel Potsdamis NSV Liidule osa Liibüast (a la Ida-Preisimaa!).
Ega’s muud, kui ootame esmaspäeva
Kaks päeva hiljem ootas Läänt uus ehmatus, kui Balkanil tekkis sõjaseis. Serbia lihtsalt võttis kätte ja saatis oma lipuvärvides rongi demonstratiivselt Kosovosse, kus seda sealses Mitrovica jaamas ootasid kohalikud serblased. Kosovo armee pidas rongi kohe pärast piiri jõuga kinni ja olidki kõigil rusikad püsti, relvad käes ja käis jutt alanud sõjast. Selge see, et Serbia valitsus, mille koosseiski avaldati alles pärast peaministri Kremlis käiku, ei võta midagi omapäitsi ette selles, mis puudutab Lääne-vastaste pingete õhutamist ja olukorra destabiliseerimist Lääne-Balkanil, kuhu Euroopa Liit ametlikult parasjagu laieneb. Veel kolm päeva hiljem oli aga Kremlis vastvalitud Moldova president Igor Dodon, kes – parlamendi ja valitsuse volituseta - teatas rahulikult, et Moldova tühistab Euroopa Liiduga sõlmitud assotsiatsioonilepingu ja teeb lepingu hoopiski Euraasia Majandusliiduga. Elik – väljakutsed missugused ja kell käib. Ega’s muud, kui ootame esmaspäeva, mil Trump tööle hakkab.
