Tasub mäletada, et Läänes ja eriti Venemaa piiririikides tekitas see rõõmsat elevust, mis on selges kontrastis selle meeleoluga, millega täna võetakse Läänes vastu Türgi võimude riigipöördejärgset üleolevat käitumist USA/Lääne suhtes.

Tegelikult seletub asi lihtsalt – detaile kõrvale jättes on ilmne, et nii (varem) Venemaa kui ka (praegu) USA/Lääne suhtes käitub Türgi ühtemoodi ehk regionaalse võimuna. Praegune rahvusvaheline seis, kus Venemaal ja USAl on pealegi ees valimised, lihtsalt lubab klass madalamatel võimuriikidel niisuguseid ulakusi teha. Saab üksnes end lohutada sellega, et aasta lõpul, kui USAs uus president käes, läheb pilt paremaks.

Pärast Türgi võimumeeste hoiakute tagamaa avamist on kergem öelda – nn. rändekriisi ja terroristidega valesti võitlemisest närvis olev Euroopa ladvik reageerib täna Türgi suhtes samamoodi üle nagu Türgigi ladvik Lääne suhtes. Rääkimata meediast, kus iga neljas sõna on „ultimaatum“, viies „ähvardus“ jne. Üldine häiritus ja väljaelamisevalu on nii suur, et unustatakse end vahutama pikalt ja meelega vääralt sellest, mis tegelikult ammu piisavalt selge. Nagu seda on surmanuhtluse rakendamine Türgis.

Erdogan tõepoolest lubas kohe pärast riigipöördekatset selle tegijaid karmilt karistada ja kõik võisid teleekraanidel näha, kuidas presidendi pooldajad nõudsid surma mässajatele. Kuna Euroopa Liidus on surmanuhtlus keelatud, oldi seal kärmed türklastele meenutama, et kui tapad, siis Euroopa Liitu ei näe! Türgi ladvik tegi näo, nagu ei kuulekski, ent jätkuvate ähvarduste keskel selgitas Türgi justiitsminister inglise keeles mingil maailma telekanalil olemasolevad võimalused täpselt ära.

Nimelt keelustati EL-ga liitumise protsessi osana surmanuhtlus Türgis 2004. aastal ja on liitutud ka vastava EN protokolliga. Seega tähendab surmanuhtluse taastamine põhiseaduse muutmist, mis nõuab 2/3 parlamendiliikmete hääli. 550-kohalises Suures Rahvusassamblees tähendab see 367 häält, võimuparteil AKP on 317 mandaati, tema ideelisel liitlasel 40 ja minister ise arvas, et vastava ettepaneku läbiminek on küsitav.

Kui aga hääletamise tulemus jääb vahemikku 330-367 häält, nõuab seadus ettepaneku panemist rahvahääletusele ja kerkib küsimus – kas valitsusel on mõtet riskida?

Esimesel hetkel võib tunduda, et mass on üheselt häälestatud, ent isegi Kölnis toimus eelmise nädala lõpul nii Erdogani pooldajate kui ka tema vastaste miitingud. Ei maksa unustada ka Taksimi väljaku sündmusi 2013. aastal ja asjaolu, et mullu tuli korraldada kahed valimised, sest esimesed ei andnud Erdoganile soovitud tulemust ja kui proua Merkel poleks oma (ainu)plaaniga A enne teist appi rutanud, siis mine tea…

Tõenäoliselt lähevad asjad nii, et näidatakse küll pöidlaga jätkuvalt alla, ent otsuse tegemisega lihtsalt venitatakse - peasüüdlaseks on ju kuulutatud USAs redutav usumees Fethullah Gülen. On selge, et teda välja ei anta, ent türklased ei saa ka samas Washingtonilt kindlat vastust. Mõistagi minnakse sõjaka sõnavahuga edasi, ent püsiv ebamäärasus rahuldab kõiki vähemalt nii kaua, kuni on jõutud taas üles võtta EL-Türgi normaalne suhtlus. Kuna on tegemist idamaaga ja suurriigiga ja nood viimased väärivad ju alati mööndusi, siis ei saa põhimõtteliselt välistada ka „Vene lennuki allatulistamise kordamist“ ehk siis mõni ikkagi hukatakse, et kohe taaskeelustada surmanuhtlus.

Söandan arvata, et Erdoganile meeldib siiski olla „mitte mõni läänesõbralik araabia riik“, kus surmanuhtlused teadu kehtivad.

Güleni isikust on õige rääkida eeskätt Kesk-Ida kontekstis ja mõelda end 27 aastat ajas tagasi, kui 1. veebruaril 1979 saabus Teherani Pariisist ja koguni Prantsuse presidendi poolt antud lennuki pardal ajatolla Homeini, et teha lõpp ameeriklaste domineerimisele Iraani poliitikas ja kehtestada teokraatlik riigikord.

Tegemist on ju Türgi naaberriigiga ja kui Läänes kiputakse unustama, mida on korda saadetud ja kuidas Kesk-Idas, siis kohapeal mäletatakse seda hästi. Ja pole just suurt fantaasiat vaja selleks, et mõelda, kuidas veel üks usumees tuuakse välismaalt kohalikke juhtima. (Tasub mäletada, et Afganistani sündmuste ajal pandi 2002.a. lennukisse isegi 1973.a. kukutatud raukmonarh, kellest afgaanid loobusid).

Järgnevalt on tark meenutada, et aastani 2002 olid Türgis võimul Euroopa Liidule orienteeruvad valitsused. Sealtpeale islamistlik AKP partei, kusjuures Erdogan (sünd. 1954) ise istus 2002.a. valimiste ajal vangis „usuvaenu õhutamise“ süüdistusega. Kaasparteilased muutsid seadust, Erdogan vabanes, talle vabastati saadikukoht ja nii pääseski ta 2003.a. parlamenti ja sealt kohe peaministri tooli. Türgi presidendi koht oli aga aastani 2007 veendunud ilmaliku korra pooldaja Necdet Sezeri käes, kes näiteks ei lubanud avalikule tseremooniale peakatteis Erdogani jt.AKP liidrite naisi. Rätikute äravõtmise asemel lahkuti.

Teisisõnu, islamistidel tuli kõvasti ponnistada ja solvanguid alla neelata, kuid lääneriikide jätkuv sekkumine Iraagis ja uus sekkumine Süürias soodustasid kogu võimutäiuse minekut AKPle. Parlamendivalimiste tulemusi arvestades on ilmalike parteide toetus kahanenud kolmandikule valijaskonnast. Autoritaarset valitsemiskorda arvestades on seda, s.t. kodanikujulgust isegi palju, mis selgitab juba mainitud Taksimi sündmusi. Paraku on jõudude vahekord ja õhkkond riigis säärane, et Erdogan saab, nagu Putingi Venemaal, kõike seaduste abil enda kasuks pöörata.
Kaks kolmandikku Türgi ametlikust valijaskonnast toetavad seega islamistlikke parteisid. Praegu 75-aastase Güleni usuliikumise teket dateeritakse 1970ndate aastatega ja tegu olla vastureaktsioonina toonasele nende arvates liigsele euroopastumisele hariduselus ja kultuuris.

Loogiliselt võttes midagi sarnast, mis toimus toona ka Iraanis. Güleni usuliikumist on algusest peale saatnud suur müstika, sest usklikkuse süvendamise kõrval peeti oluliseks oma inimeste imbumist armee-, poliitika-, haridusstruktuuridesse, et ühel hetkel kõik enda kätte võtta.
Türgi viimase 20 aasta ajalugu selgelt ootab alles lahtikirjutamist, sest lisaks ilmalike ja islamistide vahelisele mõõduvõtmisele käis ka mõõduvõtmine Güleni salajaste pooldajate ja Erdogani/AKP liikmete vahel.

On teada, et nende tüli tipnes ja muutus põhimõtteliseks 2013. aastal seotult suurte korruptsiooni paljastustega. Eelnevalt oli Gülen avaldanud rahulolematust Erdogani leppimispoliitikaga kurdide suhtes, mis on üks Türgi sise- ja välispoliitika üks peamisi valupunkte ja milles Erdoganil tuli mullu oma hoiakut muuta.

Türgi kahe islamistide seltskonna vahekorra klaarijaks sai ettearvatult armee, mille struktuuri eesseisvast kaasajastamisest andis märku uue kaitseministri nimetamine k.a. 24. mail. Arvata võib, et riigipöörajad üritasid vältida otsuseid, mis pidi tehtama augustis. Mis ka polnud, Güleni liikumise tegelaste saatus tuletab meelde 30. septembri 1965.a. sündmusi Indoneesias.

Ka seal toimus kummaline sõjaline riigipööre, mis kiirelt seostati Indoneesia kommunistliku parteiga. Kuna viimase kaadripoliitika oli enam kui hiilgav – kõik parteisse võetud või sinna tagaselja arvatud olid kantud keskusse saadetud nimekirjadesse ja nii polnud raske 3-miljonilisest parteist paari nädalaga üle poole hävitada.

Aeg on mõistagi teine ja Türgi riigipöördekatse ajal hukkunute arv on tegelikult väike. Järgneb
Toomas alatalu