Link kopeeritud!

Toomas Alatalu: Ukrainas vallandub omapärane positsioonisõda, mis on propagandistlikult kasulik vaid Kremlile ja Ida-Ukraina separatistidele

 (68)
GEORGIA-DEMO-POLICE-OPPOSITION
GEORGIA-DEMO-POLICE-OPPOSITIONFoto: IRAKLI GEDENIDZE, AFP

Teisipäeval toimus Kiievis ja just kuulsal Maidanil sündmus, mis oma mastaabi ja muljega – umbes 3000 sõjaväevormis ja võimu vastustavat meest – jõudis telepilti kõikjal.

Toimunuga olid eeskätt rahul Vene telekanalid, kes kogunenud seltskonnast rääkides püüdlikult kasutasid stampväljendit „Venemaal keelatud organisatsioon“, kuid peamiseks tehti ikkagi väljakul jagatud lubadus – „algab Ukraina revolutsiooni uus etapp.“ Moskva soov on mõistetav, ent kui lahti rääkida mõiste „revolutsioon“, siis see tõepoolest jaguneb etappideks, milliseid jagub nii võimuvahetuse eelsesse kui järgsesse perioodi ja kui praegu midagi algab, siis on see revolutsiooni edasiminekut takistanud seltskonna põhimassi areenilt lahkumise algus.

Tal on küll kõlav nimi – „Paremsektor“, ent tegu on suhteliselt väikesearvulise toetajaskonnaga (mais 2014 toimunud presidendivalimistel sai selle liider Dmitrõ Jarosh 128 000 häält ehk 0,7% häältest ja on liikumise ainuke esindaja Ülemraadas), kuid oma sõjaväega organisatsioon. Ja tänases Ukrainas maksab jõud!

Kui tõmmata paralleele, siis käis Ukraina iseseisvumine samamoodi kui Eestis – oli rahvarinne ja interrinne ja kui korrakaitse struktuurid läksid üle esimese poole, tekkisid kohe vastukaaluks töölismiilitsad jne. Nagu teada, nii ühel kui teisel poolel lõid kaasa sõjaväelist või koguni sõjalist kogemust omanud mehed.

Samal teemal:

„Paremsektori“ (seda nime kantakse aastast 2013) eelkäijad olidki need, kes panid otsustaval ajal ehk 1989-91 vajadusel ka jõuga paika Moskva-meelsed Ida-Ukrainas, Taga-Karpaatias, Musta mere ääres ja Krimmis (Musta mere laevastiku ülem ei tunnistanud veel 1992. aastal Ukraina olemasolu).

Seejärel tõmbusid nad tahaplaanile (mõned jätkasid noorte patriootilise kasvatamisega suvelaagrites). Pärast seda, kui suurriigid olid kõik Ukrainat puudutavad kokkulepped teinud (1994-97), võim aga oli läinud täielikult nõuka-aegse nomenklatuuri kätte, kes lõivu saades talus riigivara kokkuvarastamist ja ülevõtmist, tuli areenil täiesti uus jõustruktuur – oligarhide isiklikud julgeolekustruktuurid, milliseid tulnuks juba toona tituleerida armeedeks.

Paremsektori taolised struktuurid hakkasid taastekkima Oranži revolutsiooni puhkemisega 2004. aastal, sest tänavate hõivamine ja hoidmine protestide korraldamiseks nõudis struktuure, ent see kõik oli virvendus võrreldes sellega, mis puhkes Euromaidani revolutsiooniga novembris 2013. Sealtpeale saab ka Paremsektor tuntuks, nagu ka tema pealoosung – „Teeme lõpu sisemisele okupatsioonile“ ehk siis Janukovõts ja tema kamp on Moskva käepikendus Ukrainas ja neist tuleb lahti saada.

Krimmi kiire okupeerimine tõi päevavalgele Ukraina (paljus paberil oleva) armee nõrkuse, mida mõistagi kasutas Kreml vallandamaks „Novorossija“ projekti ning ühtäkki vajas Kiievi uus võim nii oligarhide kui ka „pravosektori“-taoliste ühenduste sõjalisi formeeringuid, milliste olemasolu põhiseadus ette ei näinud. Tegelikult tuleb tagantjärgigi pidada veebruaris ülemraadas moodustatudd uut võimu tugevaks, sest suudeti olukorra peremeheks jääda seisus, kui mitmes piirkonnas toimuv meenutas anarhist Mahno aegu (1917-21.a.) – iga ataman tegi, mida tahtis.

Tänane võim peab tänulik olema oligarhide enamusele, kes jäid selgelt Kiievi poole ja vältisid näiteks suurlinna Harkivi minekut separatistide leeri. Oligarhid või vähemalt nende raha ja mitut masti rahvuslased olid need, kes panid kokku vabatahtlikud formeeringud ja täisid rinnetel need augud, mida armee ei suutnud katta või „lasi“ tekitada.

Oktoobris 2014 toimunud ülemraada valimistel sai enamus tuntud sõjapealikutest endale kohad ka parlamendis, ent kuna valimised toimusid vana seaduse alusel, istus sinna suur seltskond Janukovõtsi pooldajaid. Nagu karta võis, läks reformide tegemine aeglaselt ja teomeeste – aga sõjaväelased on alati end nendeks - rahulolematus oli kiire tekkima. Pealegi jätkas suurem osa oligarhidest toimetamist, nagu poleks midagi juhtunud. Antud seis kulmineerus märtsis 2015, kui oligarh ja ühtaegu (märtsist 2014) Dnipropetrovski kuberner Ihor Kolomoyskyi saatis oma eriüksuslased Kiievi, kus nood püüdsid takistada Ukrnaftatrans minekut riigi kontrolli alla.

Loe veel

President Petro Poroshenko jaoks oli see kauaoodatud hetk, et sundida 23. märtsil oligarhi kuberneri kohast loobuma. Selle, oligarhide poliitikast välja tõrjumise laine jätkuks tuleb lugeda ka Gruusia endise presidendi Mikheil Saakashvili nimetamist Odessa kuberneriks 30.05. Nagu teada, võttis too 17.07 asekubernerina tööle Venemaa omaaegse reformaator-peaministri Jegor Gaidari tütre ja sõlmis 20.07 kokkuleppe koguni USA Riigidepartemanguga, et saada sealt juriidilist abi Odessa tolli- ja adminsüsteemi paremustamiseks.

11.07 aga oli järsult teravnenud olukord Taga-Karpaatias, kus puhkes tulevahetus Paremsektori ja kohalikuks oligarhiks peetava mehe julgeolekumeeste vahel. Intsident toimus Euroopa Liidu vahetus naabruses ja muutus põhimõtteliseks, kui Jarosh nõudis algul siseminister Avakovi, seejärel ka presidendi tagasiastumist, sest nood taluvat riigi jätkuvat paljaksvarastamist ajal, mil õiged mehed rindel verd valavad. Jaros kutsus ära ka oma mehed Ida-Ukrainast ja pärast mitmeid miitinguid erinevates linnades toimuski teisipäeval (edasilükatud) suurkogunemine Maidanil.

Sellele eelnes Paremsektori enda kongress kinniste uste taga, mis ilmselt mõjutas veetshe (nii nimetati Maidanil toimunut) retoorikat. Jarosh kuulutas, et endiselt vajab „likvideerimist sisemise okupatsiooni süsteem“ ehk siis tema arvates Poroshenko võim ei erinegi Janukovõtsi omast. Küll lubas ta seda saavutada legaalsel teel ja vältida riigi destabiliseerimist.

Samas kuulutas ta välja referendumi korraldamise, milleks vastavate operatiivstaapide loomine pidi algama juba täna (22.07). Mõistagi on tegu nn. kaksikvõimu organite loomisega, mis varem või hiljem eeldab võimu vastusamme. Seda enam, et referendumile pandavatest küsimustest esineb pakub kehtiva võimu umbusaldamist, teine Ida-Ukrainas toimuva nimetamist „antiterroristliku operatsiooni“ asemel „Vene-Ukraina sõjaks“, kolmas mässuliste piirkondade kohese blokaadi kehtestamist ning neljas oma ja kõigi vabatahtlike sõjaliste struktuuride tegevuse legaliseerimist.

Mõistagi on tegu jultunud väljapressimisega ja tasub teada, et Paremsektori kongress võttis vastu otsuse mitte osa võtta 25. oktoobrile määratud kohalikest valimistest. Kuna neid üleraada valimistel ei saatnud edu (285000 häält ehk 1,7%), võib seda otsust mõista, ent lootus vaid suures poliitikas jõuvõtetega ilma teha on naiivsevõitu. Igal juhul pole teised atamanid rutanud neid toetama.

Olukorras, kus jätkub verevalamine Ida-Ukrainas, on valitsusel raske kasutada jõudu mässuliste vastu ja tõenäoliselt vallandub omapärane positsioonisõda, mis arusaadavalt on propagandistlikult kasulik vaid Kremlile ja Ida-Ukraina separatistidele. Veetsel peetud kõnes kuulutas Jarosh sedagi, et „nad pole kala, kes näkkab Putini heidetud õngekonksule“ – tõdemus, mis viitab õige tõeni väljajõudmisele võimalusele. Jääb vaid loota, et ei kõla jälle ei-tea-kust-lasud, mis on varasemateski revolutsioonides ilmnenud sarnased seisud tragöödiateks ja aastatepikkusteks takitusteks muutnud.