Toomas Alatalu ülevaade tervisehädadega riigijuhtidest: ratastoolide kiuste on võimalik tippu tõusta
Mööngem, et tänu internetiajastule ja mõistagi ka tänu eesminejate kohale selles on eestlaste suhtumine puuetega inimestesse muutunud progresseeurvas tempos. Mullu näitasid need inimesed end kõigi oma puuetega Vabaduse väljakul, sel aastal üritati juba saada oma ühenduste esindajaid riigikogusse. Toompeale valitu ootamatu tervisehädaga seotud probleemide lahenesid kergelt, kui meenutada Mart Laari ratastoolis liikumisi riigikogus mõned aastad tagasi.
Kui minna ajaloos pisut tagasi, siis eks mõjunud ratastoolis olnud USA president Franlin D. Roosevelt ikkagi suure erandina teises maailmasõjas ja selle järgses poliitikas. Täna pole ratastoolis või muu puudega poliitiku nägemises midagi erakordset. Siiski on taas olemas vähemalt üks ratastoolis poliitik, keda tasub ja tuleb jälgida iga päev, sest maailma üks kõvemaid ministriportfelle on Saksa rahandusministri oma ja aastast 2009 on see kindlalt Wolfgang Schäuble süles, kelle jõudmist ratastoolis ükskõik kuhu oodatakse suurima aupaklikusega.
Tegemist on veteranpoliitikuga (sünd. 1942), kes oli kahe Saksamaa ühendamise hetkel siseminister ja kellele üks vaimuhaigeks kuulutatu oktoobris 1990 kolm kuuli selga tulistas. Arvatavalt välistas see ränk vigastus Schäuble tõusmise Kohli järglaseks ja kantsleriks, ent Saksamaa ja ka Euroopa tänast poliitikat on raske ilma tema tuumakate sõnavõttudeta ja otsustusteta ette kujutada.
Kui ratastooli on võimatu mitte märgata, siis näiteks silmavigastus poliitiku puhul võib jääda paljudele üldse märkamatuks (ja kui seda ei rõhutata, siis ka teadmatuks). Kindlasti saavad paljud alles siitsamast teada, et eelmine Suurbritannia peaminister (2007-10) Gordon Brown kaotas 16-aastaselt ragbi mängus oma vasaku silma. Samasuguse puudega on ka näiteks Prantsuse Rahvarinde rajaja, kolmel korral presidendiks akndideerinud Jean-Marie Le Pen. Küll aga teavad paljud, et näiteks Afganistani talibanide tänaseni tabamatu kahemeetrise kasvuga peamees on ühesilmne Mulla Omar – eks ole, negatiivsete tegelaste puhul on ka nende puue rohkem teada!
Tegelikult võtsin selle loo kirjutamise ette juhtimaks tähelepanu isiksusele, kelle ÜRO peasekretär Ban Ki-moon määras detsembris 2013 täiesti uude ja vajalikku ametisse - ÜRO eriesindaja puuete ja juurdepääsu asjus (United Nations Special Envoy on Disability and Accessibility). Selleks sai Ecuadori asepresident (2007-13) Lenin Voltaire Moreno Garces. (sünd. 19. märts 1953). Tema mõlemad eesnimed mõjuvad meile kindlasti rabavalt, ent Ladina-Ameerikas ei üllata see ammu kedagi ja üldse oleks viimane aeg aduda, et Euroopa Liidulgi tuleks paljude sotsiaalsete probleemide lahendamises eeskuju otsida mõnest Ladina-Ameerika riigist.
Kuna on raske meile arusaadavalt kõrvutada, siis ütleksin nii, et tänase maailma teine tuntuim ratastoolis poliitik sündis põliselanike ehk Amazonia indiaanlaste laste kasvatamisega tegelenud kooliõpetaja peres, kes tegi eduka ärimehe ja riigimetniku karjääri. Kuniks 3. jaanuaril 1998 peatasid teda tänaval kaks röövlit, võtsid relva ähvardusega ära nii raha kui autovõtmed ja tulistasid ikkagi „tänuks“ selga. Lenin Moreno kinnitusel tõusis ta lõplikult jalule vaid tänu ohtrale ja pidevale naermisele!
Tema sulest on pärit kümneid raskustega hakkama saamise õpiraamatuid, k.a. „Huumori teooria ja praktika.“ Tänu välja teenitud populaarsusele sai Morenost vasakpoolse poliitiku Rafael Vicente Correa Delgado -, kel eeskujuks Venezuela 21. sajandi sotsialist Hugo Chavez, - meeskonnakaaslane ehk kandidaat asepresidendiks. Sealjuures olid nad esimene võimupaar, kes rääkisid ka indiaanlaste põhigrupi ketschua keelt.
Võit tuligi ja Ecuadorist sai riik, kus tõesti tehti midagi nii vaeste kui ka puuetega inimeste olukorra parandamiseks. Tänu Lenin Morenole algas kampaania „Ecuador sin barreras“ ehk siis puudega inimestele tuli teha juurdepääs kõikjale. Kuiv statistika ütleb, et kui aastal 2006 eraldati riigikassast puuetega inimestele kokku vaid 100000 dollarit, siis 2013.a. oli üksnes abi saajaid 600000.
Kaks nädalat pärast võimuletulekut ehk jaanuaris 2007 kehtestati emade, vanurite ja puuetega inimeste toetusrahaks 30 dollarit, 2013.a. algul oli see 50 dollarit. Hariduskulude osa riigi eelarves suurenes samal ajal 2.5%-lt 6%ni, õppurid hakkasid lisaks tasuta koolivormile saama ka tasuta arsti- ja toiduabi, lõunat jne. Muutused olid niivõrd ilmsed, et kümned organisatsioonid erinevates riikides taotlesid Lenin Morenole 2012.a. Nobeli rahupreemiat. Nagu teada, läks see suure üllatusena hoopiski Euroopa Liidule!? Kui menutada, et tolla siinkandis ei mainitudki seda, kes veel olid kandidaadid, siis söandaksin küll torgata, et lõppotsust mõjutas paljus mehe esimene eesnimi.
Mais 2013 lõppesid Moreno volitused asepresidendina, ent ülemaailme tähelepanu tagas tema nimetamise ÜRO eriesindajaks 19. detsemebril 2013. Ta on oodatud mees maailma paljudes paikades (ka seal, kus probleemiks tõik, et juunis 2013 andis Ecuadori president Correa poliitilise varjupaiga Edward Snowdenile, kes siiani viibib Ecuadori Londoni saatkonnas).
