Toomas Alatalu: USA otsus saata Süüriasse kuni 50 eriüksuslast näitab, et suurtel riikidel läks kiireks
Kuna nädal tagasi (23.10) leidis kinnitust USA eriüksuslaste kaasalöömine vangide-pantvangide vabastamise operatsioonis Iraagis, mille käigus üks ameeriklane hukkus (mis tagas asja avalikustamise), siis võis juba kindel olla, et küllap kasutatakse neid mehi ka Süürias.
Eeskätt tagab see USA pildil juhtrollis olemise, sest eile Viinis alanud kõnelustest osavõtnute ring osutus ootamatult suureks – 17 riiki pluss Euroopa Liit ja ÜRO. Mäletatavasti alustati nädal tagasi neljakesi - USA, Venemaa, Saudi Araabia ja Türgi välisministrid – ja siis käis jutt, et ilmtingimata on vaja juurde Iraani. ÜRO peasekretär rõhus samuti Türgi ja Egiptuse osalemisele, ent seejärel lisandusid riburada Jordaania, Katar, Iraak, Omaan, Ühendemiraadid. Juurdekasv oli kiire ja veel häirivam teadmine, et pea kõik on sunniidid, kelledest on Assadiga viimasel ajal ainsana suhelnud Omaan. Ehk siis minnakse kambakat tegema šiiitidele ehk Iraanile ja Iraagile! Assad ju ise kõnelustel ei osale.
Kõik pani paika kiire kinnitus, et lisaks neile lööb kõnelustel kaasa kogu seni Iraani tuumaprogrammi üle kõnelusi pidanud välisministrite seltskond. Ehk siis ka Euroopa suurriikide ja Hiina välisministrid. Väga sümpaatne sõnum, sest tegu on juba kokkumänginud ja kokkuleppele jõudnud seltskonnaga.
Tegelikult on ju asjad nii, et Viini kohtumine on sel nädalal juba teine Süüria teemaline kokkusaamine. Esimene peeti teisipäeval Prantsuse välisminister Laurent Fabiuse juhtimisel Pariisis, kus USAd esindas aseriigisekretär Blinken ja kus Venemaa polnud esindatud.
Seaduspäraselt, sest Prantsusmaa, kes veel 24.02.2012 moodustas nn Süüria sõprade grupi, mis tipphetkel tõi kokku 60 välisministrit, kuid kaotas seejärel kontrolli Süürias toimuva üle, nõudis ka teisipäeval Assadi kohest lahkumist ametist, mida mõistagi polnud mõtet rääkida Venemaale ja Hiinale. Just antud kohtumisel ilmnes seegi, et ka USA arvates võiks Assad nüüd esialgu ametis olla, sest kes siis muu kui tema saab olla ühe poole juht hetkel, kui õnnestub alustada kõnelusi teise poolega.
Sestap – viidates ülalmainitud USA soovile veel millegagi silma paista, ehkki ainuüksi konverentsi kokkutulemine ise on suursündmus, - siis eriüksuslaste mängupaiskamine peab mõistagi varjutama asjaolu, et USA senine poliitika Assadi isiku suhtes muutus. Samas oli poliitika muutmine ka paratamatus, sest ISIL on osutunud võimekamaks vastaseks kui eeldati (võimalik, et on ka oma kavandajatel ja loojatel üle pea kasvanud!). Nagu öeldud, jõudis USA juba Iraagis näidata oma uut taktikat. Ettepoole vaadates pole aga sugugi välistatud, et ISIList jagu saamiseks tuleb täiendavaid sõjalisi meetmeid kasutada ja koguni uusi koalitsioone luua.
ISILiga sõdimisest kõvemaks pähkliks on mõistagi pikaleveninud Süüria kodusõja lõpetamine. Selge see, et nii suure grupi kokkutulemist tingis tõik,.et paljudel kohaletulnud Araabia riikidel on omad soosikud Süürias ja läheb lahti nende huvide eest seismine. Huvitav saab olema ka see, kes läheb ühel hetkel kokkulepituga Assadi juurde ja kuidas üldse toimub kokkulepitu vormistamine ja realiseerimine. Peamine on õnneks tehtud – täna on ühe laua taga kõik tänase maailma suurtegijad ja Lähis-Ida piirkonna peategijad, kes kõik teavad, et otsused nii ISILiga sõdimiseks kui ka Süüria kodusõja lõpetamiseks peavad sündima.
