Võib liialdamata öelda, et Briti valitsust karistati paljus just EL ladviku vale poliitika eest. Ju tunti selles süüd isegi, sest muuga on raske selgitada agarust, millega kogu EL ladvik püüdis viimastel nädalatel mõjutada Ühendkuningriigi kodanikke. Justkui polnuks olemas omaenda kiiret lahendamist nõudvaid probleeme alates nn rändekriisist, käpardlikust sõdimisest kalifaadiga, kümnetest sõjakolletest, kuhu õli on juurde valanud mitmed EL riigid ise.

Selle asemel, et jätkata oma asjadega toimetamist, lõi EL ladvikus läbi eriskummaline agarus järjekordse „solidaarsuse“ ilmutamiseks Suurbritannia n-ö õigete kodanike toetamiseks. See „solidaarsus“ võinuks pigem ära jääda. Suurele rahvale ei saa ja ka ei tohi lihtlabaselt pinda käia ja teda lakkamatult õpetada, sest see üksnes rõhutab teiste sõna- ja sekkumisõigust suveräänse riigi sisepoliitikas. Just sellega on EL-is ammu liiga kaugele mindud ja lõpptulemusena just see kutsuski esile vastupidise reaktsiooni ehk siis saar(t)eriigi elanike enamuse otsuse jätkata üksi. Suurbritannia potentsiaal seda ka lubab.

Rahvahääletuse suurimaks avastuseks oli see, et valitsus ja võimuladvik ei tunnegi oma rahvast. Euroopa valitsejad (peale Šveitsi ja teiste väikeriikide) kardavad rahvahääletusi nagu katku. Eriti selgelt pärast seda, kui prantslased ja hollandlased ütlesid 2005. aastal „ei“ neile hindamiseks antud ELi põhiseadusele. Viga leiti mõistagi rahvas, mitte kirjapandus.

Selge see, et inimestega saab manipuleerida, nagu see sündis Hollandis toimunud uuel rahvahääletusel EL-Ukraina assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise asjus. Kõik, kel vaja, teadsid, et tegu on rumalalt vormistatud õiguse kuritarvitamisega, teadsid, et tegelikult kasutatakse antud hääletust muuks, ent ükski selleks kutsutud Euroopa instituutidest (Veneetsia komisjon jt.) ei sekkunud ja nii sündiski tulemus, mida võib teatud mõttes pidada eilse Suurbritannia referendumi eelkäijaks. Eelkäijaks selles mõttes, et hollandlased andsid hinnangu mitte kõnealusele lepingule, vaid hoopis EL ladviku poliitikale. Inglased aga andsid oma iseotsustamise toetuse kõrval negatiivse hinnangu ELi senisele poliitikale. Ja suurriigi rahva selle hinnanguga tuleb arvestada kõigil.

Eilne päevgi kinnitas, et Eestimaal jagub neid, kes süüdistavad Briti peaministrit ja tema toetajaid mõlemast suurparteist rumaluses ehk siis referendumi korraldamises. Ehk siis – (rumala) rahvaga ei tule arvestada. Kui aga vaadata ettepoole ja pidada silmas Prantsusmaal ja Saksamaal tulevaid valimisi ning teades seda, mis neis riikides juba täna sünnib, jääb üle vaid tunda heameelt, et ühe suure rahva ja tema valitsuse avameelne kahekõne sai juba teoks ja nüüd on kõigil võimureil aeg teha ilmnenust järeldused.

Selge see, et Euroopas on koos paljugi saavutatud, ent raske on rääkida võrdsusest, kui Ida-Euroopa põllumehed saavad ja jäävadki esialgu saama vähem toetusi kui nende Lääne-Euroopa kolleegid. Ehk siiski likvideeriks esmalt ELi sisese ebavõrdsuse ja seda veelgi enam sotsiaaltagatiste osas! Tuleks lõpetada tegeliku olukorraga vassimine ka teistes kodanikke erutavates peaküsimustes, milledest üks mitmeotsalisim on migratsioon ja muudest tsivilisatsioonidest saabujate integreerimine. Kui see ikkagi ei toimi ja konkreetse ühiskonna vastav suutlikkus pole piisav, pole mõtet panna nii ajakirjandust kui ka politseid aastateks valetama, et kõik on korras (Kölnis, Möllembeckis, Göteborgis jne.).

Rääkimata sellest, et ühenduse sisesed liikumisreeglid polnud ju mõeldud kasutamiseks ühenduse välispiiridel. Olgu see viimane näide tähelepanu juhtimiseks sellele, kui lihtsaid ja samas kapitaalseid vigu on tehtud EL seaduste rakendamisel. EL senine juhtimine ja otsuste elluviimise poliitika on jätnud kõvasti soovida ja inglased andsid sellest valjuhäälselt märku.

Inglismaa lahkumisega ühenduses on palju spekuleeritud võimalusega, et see tähendab nii ELi kui NATO Moskva-suunalise poliitika nõrgenemist.

Sel puhul on kasulik meenutada samuti EL-ist väljas oleva Norra äsjaseid samme oma kaitsepotentsiaali tugevdamiseks NATO raames. Tasub mäletada sedagi, et mitte Londoni, vaid Pariisi ja Berliini poliitikud olid need, kelle gaasilõhnalised soleerimised avasid tee 2008. aasta sõjale Gruusias ja vältisid kaua Ukrainale vajaliku abi andmist, kuni vastasjõud söandas rahvusvahelist korda isegi Euroopas muuta. Võib väita, et uues situatsioonis on Londonil rohkem võimalusi mõjutada NATO otsuste tegemist kui siiani ehk siis Pariisi-Berliini juhitavas Euroopa Liidus.