Teiste regioonide osas tasub teada, et kuigi SPIEF pidas märtsis oma väljasõidu foorumi Montevideos, kus uhkelt räägiti hispaania keelest kui vene ja inglise keelte järel kolmandast enimkõlavast keelest Peterburi foorumil, jäi Ladina-Ameerika seekordne esindatus mullusele selgelt alla. Hiina liider Xi Jinping, kes reedel saabus suure delegatsiooni eesotsas Serbiasse, võinuks loogiliselt lennata üle Piiteri, mida ei tehtud ja see kahandas selgelt Aasia esindatust. Nii pärineski Vene enda ja Euroopa kõrval kolmas suurim välisesindus araabia maailmast, kes olid ka suurimad lepingute sõlmijad. Paraku tähendas see Vene relvade ostmist, mis ostjaid silmas pidades võivad – kui Süürias veel kaua sõditakse – tähendada sedagi, et hakatakse vene relvadega sõdima vene relvade vastu!?

Tasub teada sedagi, et Venemaa julgeolekunõukogu arutas kahel korral - 3. ja 15. juunil - SPIEFil öeldavat. Oluline oli seegi, et pärast teateid Junckerist, Ban Ki-moonist, Renzist jne. kirjutas Putin 17. juunil alla otsusele, mis vallandas riigiduuma valimiskampaania elik – Venemaa sise- ja välispoliitika kokkumäng Peterburis oli täielik. Rääkimata sellest, et kõik otsustajad olid kohal. Peale Riigiduuma esimehe Narõškini, kes viibis Tokyos, leppis seal kokku Putini eesseisva visiidi asju ja ka (juba) 22. juunil toimuva nn saartevaidluse komisjoni kokkusaamise. Lisagem sellele fakt, et Putini nõunik „külmutatud konfliktide“ asjus Vladislav Surkov lendas kolmapäeval erakorraliselt Minski, kus teadu käivad Ida-Ukraina olukorra lahendamise kõnelused, ja kuhu ka Ukraina president Porošenko saatis uue mehena oma administratsiooni aseülema Jelissejevi.

Kuna suur poliitika lööb tehti välja väikeses valdkonnas ja ka vastupidi, siis vaagigem nüüd toodut taustana võttes Venemaa ja venelaste käbarate käimist jalgpalli EURO 2016 ja Rio OM ettevalmistuste raames.

Nagu teada, tabas Moskvat mõlemas täielik fiasko – jalgpallihuligaanide käitumine tõi kaasa meeskonna tingimisi kõrvaldamise turniirilt ja Vene kergejõustiklased OM-ile ei pääse (peale teatud puhaste tippude, kes saavad n-ö individuaalselt võistelda). Mõistagi, et tegu on karmide, ent samas mitte juhuslike otsustega, milledes oli ka oma poliitiline element, kuid mida määravaks pidada on kurjast. Ehkki Venemaa vaid seda väidabki!

Jama jalgpallihulludega algas veel nädal tagasi ja Moskva reageering oli klassikaline – jah, meie omad märatsesid, aga neid provotseeriti. Just nii väljendas end kärmelt teiste kõrval ka Putini pressiesindaja Peskov. Elik – ikka teised on süüdi ja teised alustasid ka! Olen juba kirjutanud, et sadadele Vene jalgpallifännidele tähendas see üle hulga aja väisangut sinna, kuhu ametlik propaganda oli juba pikalt kutsunud mitte minema (!?). Ehk siis, kui juba mindi ja pealegi tasuta (nagu Vene meedia väitis), siis tähendas see ühtaegu ka – suurest vastuseisust tulenevalt – valmisolekut oma patriootliku kohustuse täitmiseks ehk siis Venemaa au kaitsmiseks. Võimalused selle tegemiseks on teadu suured ja Prantsuse korrakaitsjate üllatusest võib ka aru saada, kui nad kinnipeetud venelaste pagasist leidsid pesapallikurikaid ja hambakaitseid. Rääkimata sellest, kui organiseeritult vene jalgpallihuligaanid tormasid peksma kõrvalolevas sektoris olnud inglasi. Ründajate vilunud jõuvõtted - et mitte öelda hea väljaõpe - tuletasid tahtmatult meelde kergust, millega samasuguse väljanägemisega sellid kaks aastat tagasi võtsid üle Krimmi ja Ida-Ukrainat. Sest teine pool polnud lihtsalt niisugusteks vastasteks valmis.

Järgnes see, mis on ka siiani analoogsetel kinnipidamistel toimunud (Austrias, Prantsusmaal) – venelased keelduvad võimude korraldustele allumast, nõuavad saatkonna esindajate kohaletulekut jmt. andmaks aega, et Moskvast saaks keegi kõrgel tasemel olukorda siluda. Sedapuhku läks teisiti. Prantsuse kohtuvõimud langetasid kiired otsused, ent väljasaatmisele mõistetud tegelased eesotsas Vene jalgpallfännide liidu juhi Aleksandr Šprõginiga esitasid apellatsiooni ja konflikt hakkas venima. Ent ühtäkki muutsid venelased meelt, nõustusid otsustega ja ka kohese väljasaatmisega. Selge see, et antud meelemuutuse taga oli Kreml.

Mõistagi mõjutas kannapööret teadmine eesseisvast IAAFi otsusest – tuli liigseid konflikte vältida, ent ka Viinis kõlas ikkagi oodatud otsus. Otsus, mis näitab, et muu maailma annab endale ikkagi aru sellest, milline spordi tegemise süsteem kehtib Venemaal. Oma osa on selles mõistagi Nõukogude Liidu aegade pärandil, ent on olnud ka aega paremustuda. Seda pole toimunud ja autoritaarne võim, kes on taas päevakorda võtnud endale erikoha saavutamise maailmas, jätkab riskantset mängu oma geneetiliselt ja intellektuaalselt ühe väärtuslikuma komponendi – sportlaste tervise ja karjääriga.

Toimuvat võiks kirjeldada omapärane valetamisega seotud võimu ja raha liiduna. Kõik algab pidevast konfliktis elamisest teiste riikide ja rahvastega (mille põhjuste kohta oma rahvale valetatakse!) ning enesekehtestamise ja teiste parema olemise võimalusi nähakse ka spordis. Ajal, mil teised rahvad ei tähtsusta sõdades saavutatud võite, on Venemaal jätkuvalt esikohal just enda ja mitte ühine võit teises maailmasõjas. Mõttemall, mis on ammu kivistunud ka Venemaa spordis - maksab ainult meie võit.

Doping kui spordi salarelv arendati välja veel külma sõja päevadel, ent selle lõppedes tuli paratamatult lähtuda võrdsete võimaluste kehtima hakkamisest. Kes võttis seda arvesse kohe, kes hiljem ja ilmselt oli nii, et ühel hetkel end teiste arvel kehtestama hakanud karu otsustas end esmalt just spordis kehtestada. Ta teadis ju hästi, milliseid imesid võis korda saata kergelt saadud nafta- ja gaasirahaga. Kui puna-Moskva oskas veel enne suurt sõda kokku osta terve pundi „kasulikke idioote“ Euroopas, siis Venemaa Föderatsioon on end lihtlabase äraostmise teel kehtestanud mitut masti rahvusvahelistes organisatsioonides.

Kuna aga kogu maailm asus kümmekond aastat tagasi korruptsioonivastase võitluse teele, jõudis paljastuste laine suhteliselt ruttu ka sporti ja just sinna, kus liigub suur raha – pallimängud, suurvõistluste korraldamine. Venemaa esimestest reageeringutest muutustele tasub mäletada, kuidas Putin isiklikult asus Sepp Blatteri kaitsele, kui too FIFA eesotsast maha võeti. Ütle, kes on su sõber…

Hetkel pole oluline mitte see, et kinnitati Venemaa kergejõustikuliidu karistamine dopingut kasutanud sportlaste pärast, vaid see, kuidas Venemaa ladvik, k.a. Putin seda aktsepteeris. Alles nädal tagasi väideti jalgpallifännide puhul, et teised tegid ka ja meie vaid reageerisime. Nüüd avaldati nii nördimust kui raevu, kuid otsusega jäädi ikkagi päri. Ilmselt on veel varavõitu öelda, et see tähendab „teistel on õigus“ omaksvõttu. Küll aga torkab silma loobumine rõhumisest „aga meil on õigus“! Asi seegi.