Toomas Alatalu: Vene propagandat ei saa alahinnata
Esmaspäeval alustas tööd Venemaa riiklik multimeedia-informatsiooniagentuur Sputnik, mis hakkama sisu edastama 30 keeles ja 34 riigis.
Esiteks tuleb tõdeda, et säärase kavatsusega ja selle realiseerimisega tuli juba mõnda aega arvestada. Putin on tuntud propagandakampaaniate mees – kasvõi Teise maailmasõja võidu 60., 65., 70. aastapäevade pikaajalised tähistamised, milledega üritati haarata mitte ainult oma, vaid ka naaberriikide kodanikke, kaasmaalastest rääkimata.
Just nende kampaaniate tabamise/mittetabamisega seletub see, miks mõnes naaberriigis võeti sambaid maha ja teises pandi samasuguseid püsti. Teiseks torkas silma kiirus, millega sündis Putini korraldus koostada kohe pärast Krimmi annekteerimist uued kooliõpikud, et kõik leiaks valgustamist nii nagu Kreml arvab. Muide – isegi täna hommikul näidati Moskva TV kanalites pilte sellest, kuidas ka Donetski asendatakse ukrainakeelsed ja –meelsed õpikud Venemaalt toodutega. Ühesõnaga – jutt pole ainult uute alade hõivamisest, vaid ka nende kiirest harimisest Venemaa ametliku/putinliku ajaloo selgitamise vaimus. Kolmandaks – Putini käekirjaks on alati olnud globaalse ja lokaalse osav kombineerimine - kohe pärast avalikku konfrontatsiooni minekut Obama administratsiooniga järgnes paar aastat tagasi avatud inglisekeelse propagandakanali Russia Today muutmine hispaaniakeelseks (9. oktoobril). Kui juba mindi n.ö. USA tagalasse Lõuna-Ameerikas, siis oli lõplikult kindel, et avatakse propagandakanalid ka lähinaabrite keeles.
Mis puutub võimalikku auditooriumisse Eestis, siis - heites kasvõi põgusa pilgu internetiväravate nn. kommentaariumitesse, jääb üle tõdeda – ikka veel jagub neid, kes suudavad lisainfot hankida ainult venekeelsetest allikatest ja paraku ka usuvad seda. Või siis vähemalt näitavad üles suurt järjekindlust Kremli propagandalugude reklaamimisega. Tuleb tunnistada, et asjade säärane seis tuleneb meie endi maailmasündmuste selgitajate pinnapealsusest ja teadmiste nappimisest valdkonnas, milles esinetakse. Aga ajaloo, geograafia, politoloogia, rahvusvahelise õiguse tundmiseta jääb jutt ka kõige suurema tahtmise juures ebaveenvaks ja vaataja/lugeja teeb sellest omad järeldused. Elik – hakkab otsima ja kasutama muid infoallikaid.
Ajalugu on kinnitanud, et murrangulistel aegadel – aga murtakse nii Ukrainas, Põhja-Aafrikas, Lähis-ja Kesk-Idas, - kasvab järsult nõudlus kiire ja professionaalse info järele. Kui meenutada kasvõi seda, kuidas Eesti TV lubas hakata kasutama Ukraina TV poolt pakutud materjale ja pole seda siiani teinud – igal juhul pole juhtunud nägema, - siis just see, ühepoolne seis, ongi üks konkreetsetest kohtadest, mida Venemaa uus infotootja püüab täita. Miks ka mitte – võitlus Ukraina pärast kestab (kui lähtuda president Porošenko poolt pakutud graafikust) vähemalt viis aastat! Seega – kui Moskvast kõlama hakkavatele eestikeelsetele uudistele üldse kuidagi reageerida, siis olgu selleks mitte suurem välisprobleemidest rääkimine, vaid nende suurem, põhjalikum, raadio- ja eriti telepärasem selgitamine. Ja ikka asjatundjate osalusel.
