Toomas Alatalu Venemaa soovist uurida Baltimaade iseseisvumist: kuumus suures poliitikas annab võimalusi väiklasteks silmapaistmiseks
Nii täna kui toona olid adressaatideks nii kodune kui välispublik. Viimane sellepärast, et käib jätkuv peen mäng juriidikaga elik üritatakse jällegi märku anda seda, kuivõrd Venemaa rahvaesindajad austavat seadusi ja seaduste ülemlikkust. Samamoodi kui seda „tegi“ ees Stalin (võrreldes Hitleriga kahe maailmavallutaja koostööperioodil 1939-41) ja teeb praegu Putin. Ainult, et jah – Obamat tsiteerides – Putini ja enamiku teiste riikide juhtide arusaamad rahvusvahelisest õigusest on nagu öö ja päev.
Jevgeni Fjodorovi ja Anton Romanovi kahtlused Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust tunnustanud Riiginõukogu legitiimsuse osas väärivad tähelepanu, vaid selles mõttes, et tegu on võimupartei Jedinaja Rossija liikmetega elik tegemist pole juhusega, et – nagu öeldud – mängitakse välja Venemaa võimurite eriline kiindumus juriidilistesse täpsustesse ning et jälle järatakse just Balti riikide kallal. Rõõm aduda, et olime ikka üks väärt koht küll, mille kadumaminek kamandamise mõttes ei anna teatud tegelastele Kremlis siiani rahu.
Kuna sealpool ei väsita meie peale mõtlemisest ja mõistagi peetakse 1991.a. „vale otsuse“ kõrval silmas seda, et 1940.a. tehti kõik juriidiliselt õigesti, siis oleks mulgi Fjodorovile ja Romanovile ettepanek – las peaprokurör hindab ka Tuva Rahvavabariigiga 11.-13. oktoobril 1944 tehtut! Kui Eesti, Läti ja Leedu puhul üritati 1940.a. teatud seaduslikkust mingiski vormis järgida (valimised, ehkki tegelikult „valimised“, ei-tea-kust ilmunud sisseastumisavaldus jmt.), siis kuidas ikkagi oli neli aastat hiljem võimalik Aasia südames asuv iseseisev riik muuta kõiki seadusi väänates, täpsemalt neid ignoreerides - kolme päevaga autonoomseks oblastiks ehk siis 4-järgu administratiivseks üksuseks NSV Liidus.
NB – toona tähendas see ka õiguse kaotamist oma ajaloole! Toonase „grupi seltsimeeste“ kirja kõrval võiks küsida juriidilist hinnangut ka 1968.a. Kesk-Euroopast tulnud analoogilisele kirjale jne. Küsida võiks ka värskemaid hinnaguid – näiteks enne Krimmi annekteerimist 2014.a. seal väidetavalt läbi viidud salajase sotsioloogilise küsitluse kohta jne.
Mõistagi peab poliitik, kes on varju jäänud, endast kuidagi märku andma. Võimalusi on palju. Üleskuumenenud rahvusvahelises olukorras on lihtne üritada võimu toetamist kord väljavalitud naabrite torkimisega. Ent kui suvatsetakse hakata sorima minevikus, siis oleks targem esmalt endale nii möödanik kui tänane ajalugu selgeks teha. Ning siis veelkord mõelda, enne kui torkima hakata.
