Toomas Alatalu: võib arvata, kuidas reageeriks meedia kui "haige presidendikandidaat" oleks hoopis Trump
Küsimus on ju traditsioonilise poliiteliidi jätkamises või mittejätkamises võimul ning ilmnes, et just jätkajate kandidaadi tervis lonkab. Sellest ka meedia suur erutumine ja kaasaminek kannatajaga.
Seejuures ei maksa unustada, et seni võimul olnud demokraatide ja vabariiklaste ladvikuid praktiliselt võrdse usinusega teeninud USA meedial täna ju tegelikult valikut pole. Esmakordselt!
Pealegi on asi toetamisega nii alasti, et pole raske ette kujutada sedagi, mis toimuks USA ja ka Euroopa ajakirjanduses täna juhul, kui kokkuvariseja olnuks hoopiski Trump.
Viimane, nagu teada, muretses kärmelt paberi, mis kinnitab, et tema tervis on igati normis ja puuduvad vastunäidistused presidendi kohale asumiseks.
Kui meenutada USA ajakirjanduse äsjasele eelnenud muretsemisi presidendi kandidaatide tervise üle, siis näiteks polnud mingiks eriliseks probleemiks asjaolu, et George W. Bushiga koos 2000. aaastal Valgesse Majja asepresidendiks valitud Dick Cheney oli üle elanud juba neli infarkti (ja sai ametis olles viienda).
Ronald Reagani eakaaslased
Kui ameeriklasi midagi tegelikult erutas ja mille nad seekord ka teadvustasid, oli kandidaatide vanus – lonkava tervisega Hillary Clinton saab oktoobris 69 ja Donald Trump sai juba suvel 70. Ehk siis üheealised. Kuna (kõrgem) vanus ikkagi on probleemiks, ruttas tervem Trump meenutama sedagi, et vanuseline eeskuju ajaloost Ronald Reagan sai 70ks kohe pärast ametivande andmist.
Tasub mäletada, et kaheksa aastat tagasi, kui konkureerisid 47-aastane Barck Obama ja 72-aastane John McCain, tunnistas kolmandik ameeriklastest, et nende arvates on viimane liig vana kandideerimiseks!
Sestap tuleb täna vaid imetleda, kuidas USA praeguse võimueliidi säilitada püüdjad kui ka seda asendada üritajad on juhtumisi panustanud ea mõttes võrdsetele kandidaatidele. Ka tagalat on võrdselt kindlustatud – Hillary asepresidendikandidaat Tim Kaine on 58- ja Trumpi Mike Pence 57-aastane.
Ameeriklaste suhtumisest oma liidrite tervisehädadesse – mida ju kõik arusaadavalt püüavad varjata – musternäiteks on mõistagi üldteada fakt Franklin D. Roosevelt’ seotusest ratastooliga 39st eluaastast alates. Ometi valiti ta 50selt presidendiks ja veel kolm korda tagasi.
Sestap veelkord – ameeriklased pole eriliselt tundlikud kandidaatide tervise osas, hetkel on see probleemiks pigem USA meediale, kes alles otsib käitumismudelit uues situatsioonis.
Pime diktaator
Kui nüüd meenutada terviseprobleemidega kandideerijaid mujalt, siis pakkus pikalt kõneainet Venezuela kauaaegne liider Hugo Chavez, kellel üritati esimest korda vähki välja opereerida juunis 2011 Kuubal. Pärast seda tuli ta traditsiooniliselt baretis oma telesaatesse „Ola, presidente“ ja näitas oma juusteta pead.
Võitlus julma vastasega kestis kaks aastat, ent vahetult enne oktoobris 2012 toimunud presidendivalimisi Chavez teatas vähi võitmisest ja võitis ka valimised. Poolteist kuud hiljem siirdus ta järelravile Kuubale ja teda polnud kohal 10. jaanuaril 2013 toimunud uuel presidendi ametisse astumise tseremoonial.
Võim vormistas ülemineku asepresidenti kaasates ära, ametisse korraks tulnud Chavez ise suri mõni kuu hiljem, ent tänagi Venezuela poliitilist elu määravate juriidiliste jõnksutamiste alguseks võib pidada just seda päeva, mil president nagu oli olemas ja ei olnud ka.
Kui Chavez ei teinud oma tervislikust seisust saladust, siis samamoodi aus oli ka Dominikaani Vabariigi kauaaegne diktaator Joaquin Balaguer (1916-2002). Oma karjääri alustas ta eelmise diktaatori Trujillo poolt väljavalituna presidendi kohal 1960. aasta.
Patrooni tapmine aasta hiljem vallandas segaduste perioodi ja 1965. aastal maandusid riigis USA väed. 1966. aastal toimunud valimised andsid siiski võidu Balaguerile, kes jäi ametisse 12ks aastaks. 1986, 1990 ja 1994.a. valiti ta taas presidendiks, ehkki täiesti pimedana. Glaukoomi tagajärjel.
Tema kolmas võimuaeg aga väärib märkimist seepärast, et kasutades ära Kolumbuse Ameerika avastamise reisi 500. aastapäeva (1992), viidi just pimeda presidendi juhtimisel läbi ulatuslikud restaureerimistööd Santo Domingos (kus kindlasti asus mõnda aega ka suure meresõitja põrm) ja teistes Hispaania koloniaalvõimu keskustes ning loodi moodsad turismikeskused, mis on teinud Dominikaanist ühe populaarseima puhkamiskoha maailmas.
„Kolme invaliidi kohtumine“
Positiivsel noodil lõpetades meenutaks sedagi, et teinekord nõuab rahvusvaheline olukord poliitikutelt oma tervisehädade unustamist ja kokkusaamist.
Nii nagu see sündis Helsinkis 21.-22.märtsil 1997. Peategelasteks olid tõsise südameoperatsiooni üleelanud Venemaa president Boris Jeltsin ja jalaluu murdnud ning seetõttu ratastoolis liikunud USA president Bill Clinton.
Võõrustaja ja vahendaja rollis oli Soome president Martti Ahtisaari, kel on eluaeg olnud probleeme kaaluga ja selle mõjuga põlvedele.
Nagu teada, tervendas see ka „kolme invaliidi kohtumiseks“ ristitud kokkusaamine paljus Kremli ja Valge Maja suhteid ning sai määravaks nii Euroopa Liidu kui NATO laienemisele Balti riikidele.
