TOOMAS HENDRIK ILVES: Ebaõigusest ei sünni õigus
Esimene sündmus, Molotovi-Ribbentropi pakt, pühkis meie riigi ja peaaegu kogu meie rahva maa pealt ära. Teise sündmusega alustati meie riigi taastamist.
MRP ja kõik, mis sellega oli seotud, paljastab totalitarismi olemust vist paremini kui mis tahes teine üksikjuhtum. Kaks kriminaalset jõuku said kokku, jagasid omavahel seda, mis kuulub teistele. Seejärel, teades väga hästi, et nende tegevusel puudub igasugune legitiimsus, kuulutasid selle kõik salajaseks.
Miks nad salastasid ja salatsesid? Aga põhjusel, et nende tegevus oli teadlikult ebaõige ja ebaõiglane, algusest saadik vale ning seda taheti varjata. See ongi jõu ja valega, sohi ja sˇokiga saavutet võitude igavene probleem. Sul on võimatu kuuluda õigete hulka, kui oled sinna pürginud mittelegitiimsel viisil.
See kehtib kõige kohta, mis on saavutet räpaselt. Ehk siis ka kõige kohta, mida tegid NLKP ja Nõukogude võimuaparaat Eestis ajavahemikul 1940–1991. Ex iniuria non oritur ius. Ebaõigusest ei sünni õigus.
Kuritegude pisendajad
Siit tulenes ka hirm avalikustamise ja saladuste väljatuleku ees. Hirm, mis kehutas veel 1980. aastail vangistama inimesi, kes rääkisid tolle vana kuritegeliku tehingu kohta tõtt. Sest Nõukogude võim teadis väga hästi, et ebaõiglaselt kättesaadu jääb igavesti mittelegitiimseks, õigustatagu seda kui palju tahes.
Head sõbrad. Me oleme siin ka teisel põhjusel. Just siin algas Eesti tagasitee vabadusse ja õiglasse, legitiimsesse maailma. Just siin algas protsess, millele kogu NSV Liidu mittelegitiimsus enam vastu ei pidanud. Mistõttu on kummastav lugeda veel tänagi, et 20 aastat tagasi siia kogunenud julged inimesed olid mingid tähtsusetud teisitimõtlejad, et tegelikult toimus protsess mujal. Ma ei saa aru. Kui need, kes räägivad tõtt, on teisitimõtlejad, siis kes on need, kes elavad valedes?
Kui me vaatame ajas tagasi 20, 19, 18 aastat, siis näeme, et just siit algas meie vabanemine. Siin ütlesid inimesed, et impeerium on alasti. Ja pärast neid hakkasid ka teised ütlema, et alasti impeerium on võlts ja lõppkokkuvõttes kuritegelik.
Kuid täna tahaksin rääkida ka sellest, mis saab edasi. Tänapäevani kogeme, kuidas pisendatakse kõike seda, mida eestlased ja teised kommunismi all kannatanud rahvad pidid üle elama.
Mind ei häirikski see nii palju, kui pisendajad oleksid neutraalsed kõrvalseisjad. Siis võiks ju nendega vaielda. Aga miks just endised NLKP liikmed, sealhulgas ka partei juhtivad tegelased, pidevalt õigustavad või pisendavad kommunistide tõttu teistele osaks saanud kannatusi? See käib lihtsalt üle mõistuse.
Tänane päev tähendab meile jätkuvalt üht: kommunism võrdub natsismiga, sirp ja vasar haakristiga. See on väljakutse meile, kes me elame kahe totalitaarse süsteemi omavahelise saagijagamise territooriumil.
20. sajandi suur luuletaja, kommunistide poolt taga kiusatud Nobeli preemia laureaat Jossif Brodski kirjutas ühes essees: “Üheparteisüsteemis parteisse astumine eeldab igal juhul üle keskmise ebaausust.” Ma nii kategooriline ei oleks. Kuid ma siiski arvan, et on teemasid, mille käsitlemisel võiksid komparteisse kuulunud inimesed tunnetada moraalset dilemmat.
Saksamaal kuulus 70 miljonist tollasest elanikust NSDAP-sse ligi kaheksa miljonit. See teeb kokku suurema protsendi, kui oli eestlaste osakaal EKP-s. Aga kas me kujutaksime enesele ette, et demokraatlikul Saksamaal asuks endine natsipartei liige ette ütlema, kuidas koonduslaagris virelenud vanemate laps peaks neid kannatusi kirjeldama? Ei kujuta ette.
Kas kujutame ette, et endine NSDAP liige hakkab seletama, et tegelikult elasid paljud ju holokausti üle? Või et eks-nats õigustaks, et kui tema poleks NSDAP-sse astunud, oleks Hitler veelgi rohkem kurja teinud?
Kasutage võimalust vaikida
Siin on meie dilemma: Hirveparki tulid kokku inimesed, kes tahtsid taastada meie kuuluvust lääne kultuuriruumi koos selle aluseks oleva sõnavabadusega. Mitte keegi meist ei taha elada riigis, kus piirataks arvamuste levitamise vabadust. Mistõttu me ka ei sunni kedagi vaikima, me ei keela kellelgi oma tõde kuulutamast.
Aga selle kõrval on ka eetika. End õigustades ei tohi kuritarvitada eestlaste leebust, soovi koledusi unustada ja edasi minna. Pigem võiks – parafraseerides Jacques Chiraci – kasutada võimalust vaikida. Aga ei, ikka torgitakse, soritakse, õigustatakse. Ja imestatakse, et see teisi, kannatanuid, nende omakseid ja sugulasi solvab. Või pahandatakse, kui torkimisele reageeritakse.
Viimaste aastate sündmused on mind veennud, et Eesti, aga ka teised Euroopa riigid, mis on kannatanud inimsusvastaste kuritegude all, vajavad mälestusmärki ohvritele. Üks hiljutine sotsioloogiline uurimus näitas, et need kuritööd puudutavad enam kui 60 protsenti eestlastest. Ehk need, kelle suguvõsas pole represseerituid, on vähemuses.
Kui nii suur osa meie kodanikest on kommunismi all kannatanud, siis me ei saa lihtsalt lasta seda unustada, me ei tohi lasta seda pisendada. Ma kutsun kõiki siin ja mujal Eestis mõtlema, kuidas me saame austusega ja suurejooneliselt mälestada kõiki neid sadu tuhandeid Eesti kodanikke, kes kannatasid kommunistide kuritegeliku tegevuse pärast. Just nimelt kodanikke, sest nagu me peaksime teadma, ka mitte-eestlastest ja eriti vene rahvusest Eesti kodanikud olid need, keda N Liit vihkas kõige rohkem.
Meie vastus minevikus toime pandud kuritegude eitajaile ja pisendajaile on positiivne: väärikas mälestus neile, kes mitte millegi eest kannatasid 20. sajandi mõrvarlike režiimide käe läbi.
President Toomas Hendrik Ilvese kõne Hirvepargi meeleavalduse 20. aastapäeval
