Grupi asemel tuleb tegelda inimesega. Kui riik – ja kui me kõik, igaüks – hakkab käsitama mitte-eestlasi kui täiesti tavalisi inimesi, meie kaasmaalasi; kui me lõpetame nende kohtlemise erivajadustega inimestena – kelle jaoks on vaja mingit teistsugust poliitikat olgu hariduse, tööhõive või muus vallas –, siis oleme juba astunud pika sammu õiges suunas.

Süü puudumine

Eesti riigil ja eesti rahval pole ajaloolist või tänapäevast süüd ega võlga siin elavate mitte-eestlaste ees. Vastupidi – Eesti valitsused on aegade jooksul kulutanud palju raha, aega ja energiat, et aidata siin elavaid mittepõhirahvusest inimesi. Eesti riik on neid aastaid käsitanud sotsiaalselt tundliku grupina ja töötanud sihikindlalt selle nimel, et aidata mitte-eestlastel sulanduda meie ühiskonna igapäevaellu. On mõistetud, et paljudele meie praegustele kaasmaalastele ei olnud Eesti iseseisvuse taastamine suurim südamesoov; et osa nende identiteedist ja maailmapildist purunes koos Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Süü puudumine kehtib ka teiselt poolt vaadates. Vene, ukraina ja teiste rahvuste esindajatel ei ole isiklikku süüd ega lunastamist väärivat võlga eestlaste ees. See võlg kuulub ühele minevikku vajunud kuritegelikule režiimile. See süü lasub neil ametnikel, kes viisid aastakümnete jooksul ellu selle kadunud riigi poliitikat Moskvas, aga ka Tallinnas ega hoolinud seejuures inimeste – eestlaste, venelaste, ukrainlaste, lätlaste, grusiinide ega teiste – arvamusest.

Nende otsuste alusel paisati miljoneid inimesi ühest Nõukogude Liidu osast teise, mõtlemata sellise rahvasterändamise tagajärgedele, juurte läbilõikamisele või rahvusliku identiteedi purustamisele. Aga nende tagajärgedega tulebki paljudel riikidel, sealhulgas Eestil, praegu tegeleda. Sellele töötatakse ka vastu. End Nõukogude Liidu õigusjärglaseks kuulutanud riigile selgelt ei meeldi oma endiste alamate kasvamine iseseisva riigi teadlikeks ja vabadeks kodanikeks. Selle asemel üritatakse neid hoida alamate staatuses; hoida mineviku vangis, kus väärastunud ideoloogia võimutses inimese üle, kus inimese elul ja tervisel ei olnud väärtust, kus üksikinimene oli riigi ja partei omand. Vaba demokraatlik riik, mis tugineb iga isiku valikuvabadusele, vastutusele ja kodanikuühiskonnale, ei kohtle oma kodanikke manipuleeritava ja näotu massina. Mulle tundub, et teistest rahvustest Eesti elanikud ei soovigi seesugust erikohtlemist, mille piir patroneerimisega on õhk õrn. Vaba inimene ei vaja eestkostet.

Pealegi süvendab erikohtlemine muukeelsete Eesti elanike hulgas seda teistsuguseks olemise või erinemise tunnet, mis takistab saada samasuguseks valdava osaga Eesti elanikest, samasuguste väärtuste kandjaks. Minu enda noorusaeg möödus Eestist kaugel. Mulle olnuks alandav, kui oleksin saanud oma rahvuse, võõrapärase nime ja teistsuguse emakeele tõttu allahindlust keskkoolis või ülikoolis. Vastupidi – ehk just oma teistsugususe tõttu tahtsin olla ka koolis paremate hulgas. See eeldas pingutamist ja enese tõestamist-kehtestamist. Lõimumist, säilitades oma kultuurilist identiteeti. Mul, nagu ilmselt paljudel Eestis elavatel venelastel ja teiste rahvuste esindajatel, oli pikkade aastate jooksul mitu identiteeti. Elukohariigi oma ja rahvuslik identiteet. Mõlemaga, eriti rahvusliku identiteediga, tuli teha tööd, sest 1970-ndate aastate noor eestlaskond ei jäänud kodunt kaugel eestlaseks enam peatse kodumaale naasmise ootuses. Küll aga ei mäleta ma mingit teravat konflikti nende eri identiteetide vahel, teisisõnu identiteedikriisi. Ehk oli selle põhjuseks asjaolu, et mõlema identiteedi aluseks olevad väärtused põhiosas kattusid. Mistõttu – oma isikliku näite varal – söandangi soovitada, et vaataksime edasises lõimumise töös vähem inimese rahvust ja emakeelt, ning keskenduksime väärtustele, millel tänapäevane Eesti ühiskond rajaneb.

Vaimne depolitiseerimine

Alustada võiks retoorikast. On kummaline, et iseseisvuse taastamise 18. aastal käibib keele-pruugis endiselt värdsõna „muulane”. Valdavalt on see „muulane” kogu oma elu Eestis elanud ja ilmselt siin ka sündinud. Järgmisena tuleks ette võt - ta rahvustevahelise suhtluse vaimne depolitiseerimine. Eesti elaniku, Eesti kodaniku emakeel ei pea automaatselt üle kanduma Eesti ja Venemaa oma - vaheliste suhete konteksti. Eesti vene rahvusest elanik ei ole a priori Venemaa riikliku poliitika toetaja. Täpselt nii, nagu ei ole iga eestlane automaatselt Ansipi valitsuse toetaja. Demokraatliku riigi kodanik ei seo armastust oma kodumaa vastu parajasti võimul oleva peaministri või presidendi isikuga. Me vajame rohkem avatust, mõistmist ja sallivust ehk tavalist lugupidamist. Samal ajal tähendab see ka tahtliku solvamise ja halvustamise hukkamõistmist, eriti kultuurilise ja keelelise identiteedi küsimustes.

Eesti riigist saab kõigi siin elavate inimeste kodu vaid eeldusel, et selle elanikud oma kodu hoiavad ja kaitsevad, mitte aga ei ürita seda kodu maha müüa või põlema panna. Eesti ühiskonna väljakutse rahvustevaheliste suhete valdkonnas ongi selle kodutunde tekitamine. Meil tuleb loobuda unistusest, justkui peaks integratsiooni sihiks olema kõigi siin elavate inimeste mõtteviisi ja tunnete ühtlustamine, kõigist eestlase tegemine. See ei ole võimalik. See pole ka vajalik, sest ühised ja jagatud väärtused kaaluvad rohkem kui rahvuslik kuuluvus. Mul on demokraatlikult mõtleva venelase või ukrainlasega palju rohkem ühist kui sallimatu,dogmadesse kapseldunud või suure juhi suunavat kätt ihaleva eestlasega. Meie peamine väljakutse on säilitada ja arendada soodsat keskkonda, milles igaühel oleks võimalikult lihtne õppida mõtlema ja käituma vaba inimesena, kodanikuna. Ja seda viimati nimetatut mitte kitsalt kodakondsusseaduse mõttes. Ka eesti rahvas – kõik me veel õpime kodanikuks olemist.

Vabaduse eeskõnelejad

Kodanikuks kasvamine nõuab kasvatajaid, eestvedajaid, arvamusliidreid. Neid, kes oskaksid sõnastada inimeste muresid, kaitsta demokraatliku vaba ühiskonna aluseid ja näidata isiklikku eeskuju. Kui isegi piiratud sõnavabadusega Venemaal on inimesi, kes oma isikliku heaolu, töökoha ja turvatundega riskides kritiseerivad autoritaarsust, kasvavat natsionalismi, võõraviha ja riiklikku agressiivsust, siis kummalisel kombel napib neil kaasarääkijaid ja toetajaid Eestis. Vähemalt on nende häält eestikeelses arvamusruumis väga vähe kuulda. Nagu oli neid vähe kuulda ka ärevatel öödel poolteist aastat tagasi. Kui üht mälestusmärki kasutatakse sihikindlalt vaenu, sealhulgas ka rahvustevahelise vaenu õhutamiseks ja identiteedi halvustamiseks, siis on selle minemaviimine sobivamasse kohta põhjendatud.

Selle kohta võib arvata nii või teisiti. Demokraatlikus ühiskonnas nii asjad käivadki. Mul on kahju, et konflikt kasvas vägivallaks; mul on kahju, et see nõudis noore inimese elu. Aga mul on samuti kahju, et valitsuse toonase otsuse ja tegevuse vastu seisnud leerist polnud kuulda häält, et purustamine ja politseinike vigastamine on kuritegelik, et see on oma kodu põlema süütamine. Seepärast võikski meie edasise tegevuse sihiks rahvustevaheliste suhete alal olla kodanikuühiskonna homsete liidrite, vaba ühiskonna eestkõnelejate kasvatamine ja toetamine.

Essee põhineb ettekandel konverentsil „Erinevad mälud – ühine tulevik”, 21. novembril 2008.