TOOMAS HENDRIK ILVES: Kui jätame kõik selle, mis vale

 (207)

Me pühit­se­me tä­na Ees­ti ise­seis­vusp­äe­va hoo­pis teis­tes tin­gi­mus­tes kui va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel. Hoo­pis tei­ses mee­leolus kui mul­lu. Ja me kõik tea­me, miks.


Üle­maailm­ne ra­han­du­se ja ma­jan­du­se kee­ris­torm on tõus­nud me vas­tu ja ti­ri­nud ka Ees­ti oma tõmbes­se. Tu­le­mu­si näe­me kõik­jal en­di ümber. Eba­kind­lus ja tead­ma­tus hom­se ees on kas­va­nud ta­se­me­le, mi­da me po­le aas­taid näi­nud. /- - -/ Iga-päe­va­selt me näe­me vaid lä­he­da­le; näe­me se­da, mis on toi­mu­mas siin. Töö­puu­du­se kasv on tões­ti just Ees­tis ol­nud üks kii­re­maid Eu­roo­pa Lii­dus. Te­ge­lik­kus meie ümber on aga süngem, kui vaid Ees­ti­le kes­ken­du­des mär­ka­me.

Et­tevõte­te pank­ro­ti­lai­ne, ter­ve­te rii­ki­de mak­sejõue­tus ja võlg­ne­vus­te to­hu­tu kasv nii Ida- kui ka Lää­ne-Eu­roo­pas on võtmas mas­taa­pe, mi­da po­le näh­tud pä­rast Tei­se maail­masõja lõppu.

Me ei saa tun­da min­git rõõmu teis­te võima­li­kust keh­ve­mast olu­kor­rast. Kas või seepä­rast, et ma­jan­dusk­riis rii­gi­pii­re ei tun­ne.

Küll aga teh­kem en­da­le sel­geks pea­mi­ne: esi­teks, te­ge­mist po­le vaid Ees­tit ta­ba­nud ta­ga­silöö­gi­ga; ja tei­seks, kui tar­be­tu ja ise­gi kah­ju­lik on meil ot­si­da süüdla­si en­di hul­gast. /- - -/

Samal teemal:

Me ole­me krii­sis, mi­da me suu­res­ti ei kont­rol­li. Meie ai­nus pää­se­mi­ne on os­kus se­da mõis­ta, ja meie ta­he siit ühi­selt väl­ja tul­la. Sel­gelt isi­kus­ta­ta­va süü puu­du­mi­ne ei va­bas­ta meid vas­tu­tu­sest. Vas­tu­tus Ees­tis toi­mu­nu ja toi­mu­va eest elab Ees­tis. Just siin te­hak­se kõik meid mõju­ta­vad ot­su­sed esin­dus­de­mok­raa­tia reeg­li­te jär­gi. On ju kõik meie va­lit­su­sed moo­dus­ta­tud meie põhi­sea­du­se vai­mus, va­li­ja­te ena­mu­se tah­te jär­gi.

Kes muu, kui meie ise kaas­vas­tu­ta­me jä­re­li­kult sel­le eest, et va­lit­sus va­lit­su­se jä­rel on pai­su­ta­nud ee­lar­veid, tõst­nud pal­ku, pen­sio­neid ja hüvi­ti­si kii­re­mi­ni, kui kas­vas ma­jan­dus ja meie töö toot­lik­kus. Me ole­me ko­da­ni­ke ja va­li­ja­te­na lii­ga ker­gek­äe­li­selt piir­du­nud ühe­kord­se te­hin­gu­ga, ol­gu sel­le hin­naks 500 kroo­ni pen­sio­ni- või 1000 kroo­ni pal­ga­li­sa.

Nii lae­nu­de võtjad kui nen­de and­jad muu­tu­sid ap­laks, va­li­mis­test said os­tu-müügi kam­paa­niad; me joo­vas­tu­si­me kii­rest edust, me võtsi­me lii­ga pal­ju ris­ke; me us­ku­si­me ma­jan­dus­kas­vu numb­reid ja jät­si­me ohun­äi­ta­jad tä­he­le­pa­nu­ta.

Ka mi­na tun­nis­tan rii­gi­pea­na oma vas­tu­tust: ma ei ka­su­ta­nud pii­sa­va sel­gu­se ja jõuga võima­lust ta­lit­se­da ühis­kon­da val­la­nud õhi­nat; meie us­ku ku­ju­tel­ma, et Ees­ti vii­mas­te aas­ta­te ma­jan­dus­kasv jääb­ki sel­li­se­na kest­ma.

/- - -/

Al­ter­na­tii­vi­de adu­mi­seks pea­me vaa­ta­ma oma pii­ri­dest kau­ge­ma­le. Siis veen­du­me, et need Ida-Eu­roo­pa rii­gid, kes pin­gu­ta­sid ja täit­sid eu­ro­ra­ha­le üle­mi­ne­ku tin­gi­mu­sed, on prae­gu pa­re­mas sei­sus. Kui mit­te ma­jan­dus­li­kult, siis sel­les ik­ka, et kee­gi ei kaht­le nen­de va­luu­tas. Just see on sääst­nud noid rii­ke täien­da­va­test ra­pu­tus­test olu­kor­ras, kus ma­jan­du­se alu­sed kõigu­vad kõik­jal.

Kui Ees­ti va­lit­sus la­seb oma ru­ma­lu­se või hoo­li­ma­tu­se tõttu käest võima­lu­se saa­da lä­hiaas­ta­tel en­da­le see­sa­ma kind­lus­tus­po­liis tu­le­vas­te ta­ga­silöö­ki­de vas­tu, siis on see tu­le­vik­ku sil­mas pi­da­des pal­ju tõsi­sem lä­bi­kuk­ku­mi­ne kui mis ta­hes muu äpar­dus või va­lear­ves­tus.

/- - -/

Just de­mok­raa­tia on krii­si­des üks esi­me­si ohv­reid. De­mok­raa­tia kan­na­tab neis olu­des eeskätt po­pu­lis­mi tõttu. Me tea­me maail­ma ja Eu­roo­pa 20. sa­jan­di aja­loost lii­ga­gi häs­ti, mis juh­tub siis, kui kai­ne mõis­tus kaob, ja kui po­pu­lis­mi sur­ve viib mõis­tu­se.

Me tea­me, et just usal­du­se nap­pus de­mok­raat­li­ke ins­ti­tut­sioo­ni­de vas­tu tõi 1930. aas­ta­te Ees­tis kaa­sa po­pu­lis­mi tõusu. Tu­le­mu­seks oli de­mok­raa­tia ta­salüli­ta­mi­ne ja koos sel­le­ga kõik need ot­su­sed, mis sil­lu­ta­sid teed ise­seis­vu­se kao­ta­mi­se­le ja 50 aas­tat väl­da­nud oku­pat­sioo­ni­le, taan­da­ren­gu­le ja la­hu­se­lu­le lää­ne väär­tus­test.

/- - -/

Ma olen ma­jan­du­sest se­ni kõne­le­nud üsna­gi rii­gi­kesk­selt. Krii­si pea­mi­sed prob­lee­mid läh­tu­vad siis­ki reaal­sest ma­jan­du­sest, et­tevõtlu­se olu­kor­rast. Prae­gu on Ees­ti et­tevõte­tel äär­mi­selt ras­ke. Eks­por­di­tu­rud on tä­nu ras­kus­te­le siht­maa­des luk­ku läi­nud või sul­gu­mas. Lae­nu­ra­ha hind ja tin­gi­mu­sed käi­vad lii­ga pal­ju­de­le Ees­ti et­tevõte­te­le üle jõu. Seetõttu rää­gib ka Ees­ti oma et­tevõte­te sti­mu­lee­ri­mi­sest, ra­hasüsti­dest ja abi­pa­ket­ti­dest.

/- - -/ Rää­ki­gem siis tä­na au­salt sel­lest­ki, et 2007. aas­tal pa­nus­ta­sid Ees­ti et­tevõtjad iga kümne kin­nis­va­ras­se pai­gu­ta­tud kroo­ni koh­ta vaid ühe kroo­ni in­no­vat­sioo­ni. /- - -/ Kui vas­tu­tab ko­da­nik ja vas­tu­tab ava­lik võim, vas­tu­ta­vad selt­sid ja ühin­gud, pea­vad so­li­daar­selt se­da ühist koor­mat kand­ma ka et­tevõtted ja et­tevõtjad. Kui et­tevõtlus küsib tä­na rii­gi käest ot­sesõnu tu­ge, siis võib küsi­da: mil­list pa­ket­ti pa­ku­vad et­tevõtjad ühis­kon­na­le? Kui­das kan­na­te teie oma osa vas­tu­tu­sest muu­tu­nud olu­des?

Ehk tu­leks meid pa­ra­ta­ma­tult ees oo­ta­va­te mak­sua­las­te ümber­kor­ral­dus­te raa­mes aru­ta­da ka tööjõu ja ka­su­mi mak­sus­ta­mi­se küsi­mu­si.

Eri­ti krii­sio­lu­kor­ras, kus nõud­lus ava­li­ku sek­to­ri pa­ku­ta­va­te tee­nus­te jä­re­le ei vä­he­ne, vaid pi­gem suu­re­neb. Nõud­lus sot­siaal­tee­nus­te jä­re­le, ter­vis­hoiu­tee­nus­te jä­re­le, ku­lu­tu­sed ümberõppe­le – kõik need kas­va­vad.

/- - -/

Ees­ti väik­sus lu­bab meil ühi­selt oma rii­ki tun­ne­ta­da ja haa­ra­ta. Me saa­me oma eri­su­si unus­ta­des, üksi ja ühes­koos ai­da­ta neid, kel prae­gu kõige ras­kem. Vaid ühi­selt saa­me ka krii­sist väl­ja tul­la.  

Sel ühis­tun­del on ka võõra-pä­ra­ne ni­mi – so­li­daar­sus; ära­tund­mi­ne, et il­ma teis­te toe­tu­se­ta, il­ma meie en­da toe­tu­se­ta teis­te­le ma ise, si­na, meie kõik toi­me ei tu­le. Sealt on lühi­ke samm sel­le­ni, et meist kee­gi ei tu­le toi­me.

Me ole­me so­li­daar­sed, kui kuns­ti­ga­le­rii­de sul­ge­mi­se või ren­di­hin­na tõusu pu­hul avab tea­ter oma fua­jee ees­ti kunst­ni­ke maa­li­de­le. Me ole­me so­li­daar­sed, kui lä­he­me „Ta­ga­si koo­li” prog­ram­mi käi­gus ja­ga­ma koo­liõpi­las­te­le oma ko­ge­mu­si. Me ole­me so­li­daar­sed, kui ai­ta­me töö­tuks jää­nud naab­rit; kui ai­ta­me tut­ta­val üksi­ke­mal te­ma last hoi­da; kui ja­ga­me sup­pi nei­le, kes taan­du­nud teis­poo­le loo­tu­se pii­ri.

/- - -/

Just prae­gu on õige aeg adu­da, et me ole­me aja­nud va­he­peal se­ga­mi­ni va­ba­du­se tar­bi­da ning va­ba­du­se ot­sus­ta­da inim­li­ke väär­tus­te ka­suks. Inimväär­ne elu ei koos­ne ra­hast ja as­ja­dest, luk­sus­kau­pa­dest ja kah­jurõõ-must teis­te ini­mes­te „tõehet­ke” üle.

Eluk­va­li­tee­di sum­maks on vaim­sed väär­tu­sed, rik­kad inim­suh­ted, ter­vis­li­kud elu­vii­sid, õnne­li­kud lap­sed ja tu­gev ühis­tun­ne. Just neis­se tu­leb in­ves­tee­ri­da oma ae­ga, mõis­tust, emot­sioo­ne ja ta­het.

Kui jä­ta­me kõik sel­le, mis va­le; kui tõuse­me uues­ti püsti, kui ole­me ko­mis­ta­nud või kuk­ku­nud; kui me mär­ka­me ja ai­ta­me teist ini­mest, kui te­ma on kuk­ku­nud, ja kui lii­gu­me eda­si, na­gu me ik­ka oma aja­loos ole­me suut­nud, siis me saa­me hak­ka­ma.

Ees­ti Päe­va­leht aval­dab kõne lühen­da­tult.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare