TOOMAS HENDRIK ILVES: meil on liiga vähe ellu jäänud mehi
Härra president, teie viimase aja sõnavõtud erinevad ümbritsevast, sest otsivad tuleviku väljakutsetele lahendusi. Kas Eesti peaks vaatamagi rohkem, mis saab edasi, ja arutlema vähem möödunud 90 aasta üle?
Nii ma ei ütleks. Mulle tundub, et tulevikust ei räägita piisavalt palju, ja ma siis teen seda. Kuid ma ei arva kaugeltki, et tuleks viimast 90 aastat vähem käsitleda.
Presidendi roll on rääkida tulevikust pikemas perspektiivis kui valimistsükkel. On konkreetsed asjad, mille peale mõned poliitikud ei soovi mõelda või millest rääkida, sest see on 2018. aasta, mitte 2008. aasta probleem.
Täpselt aasta eest Tartus vabariigi 89. aastapäeva kõnes ütlesite, et poliitika, kus valitakse hüüdlauseid ja valitseb populism, on ohtlik. Kas tulevikule mitte mõtlemine on professionaalsete poliitikute klassi tekke paratamatu kaasnähe, sest nad tegelevad ennekõike enda tagasivalimise korraldamisega?
See on üks demokraatia tunnusmärke. Kui ebaküpse demokraatia poliitikud tegelevad enda tagasivalimisega, siis küpses valimiste manipuleerimisega. Meil on vähemalt vabad valimised.
See on inimeste enda otsustada, kas minna kaasa loosungite ning hüüdlausetega ja valida kolme-nelja sõna pärast, mitte mõeldes, mida need endas kätkevad. Meie asi on mõelda, mida poliitiku lubadused tähendavad, siis on kergem ka otsustada. Ei ole ju lihtsalt nii, et poliitik lubab ja annab, see tähendab teatud poliitikaid.
Ma ei taha praegu sekkuda poliitilistesse loosungitesse, aga kui neid vaadata, siis alahinnatakse neis inimeste IQ-d.
See on ju nõiaring: kodanik tunneb ennast alahinnatuna, kaugeneb poliitikast, mille reaktsioonina poliitik tuleb veel lihtsama hüüdlausega välja. Kes peaks võtma initsiatiivi protsessi muutmiseks?
Esiteks, tark poliitik ütleb mingil hetkel: ehk ma peaks hoopis rahvale intelligentsemalt rääkima, mitte pidama neid lihtsameelseks? Nii ta pigem pakub sügavamaid analüüse, seletusi loosungite asemel. Ka kodanikud peaksid olema oma poliitikute vastu nõudlikumad. Kui aga ise ei ole valimas käinud, siis lepi sellega, mis on. Valimisaktiivsus tõusis eelmistel valimistel, aga ma kohtan pidevalt inimesi, kes virisevad tulemuse üle, aga samal ajal ise ei viitsi valima minna.
Kui kodaniku käsi ei tõuse ühegi kandidaadi numbrit valimissedelile kandma, siis kas pigem rikkuda sedel, kui üldse mitte minna?
Me ei ela üheparteiriigis, kus ei ole mingit valikut. Valikud on laiad nii ilmavaadete kui ka inimeste osas. Kui ei leidu ühtegi sobivat kandidaati – mida on küll raske uskuda –, siis proovi leida see, mis on pigem sinule lähemal kui kaugemal.
Teie jaoks on oluline üleskutse teha Eesti suuremaks. Kuidas?
Kõige parem näide Eesti suuremaks tegemisest – see on riiklikul tasandil, ma pärast tulen kodanike juurde – on, et neli riiki töötasid välja ettepaneku küberturvalise suurendamiseks NATO-s, need olid USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Eesti. Mul on väga hea meel, minu meelest on see täpselt see, mida peaksime riigina tegema: osalema aktiivselt ja oma ettepanekutega.
Kodaniku tasandil saame olla suuremad, kui kodanikud hakkavad tegema neid asju, mida me oleme jätnud liiga palju riigile. Hea näide sellest oli, kui hiljuti Põhjamaal roolijoodik politsei eest põgenes ja kohalikud poisid aitasid ta kinni võtta. Kümme aastat tagasi oli “mis see minu asi on” suhtumine palju levinum.
Nüüd oleme teadvustanud endale piisavalt, mida tähendavad purjuspäi sõitvad autojuhid ja kui palju me selle tõttu kaotame. Mul oli väga hea tunne, kui ma nägin, et Lõuna-Eestis aitasid neli-viis noort meest kaasa, et üks kinni võtta.
Kuid viimane selgelt laiapõhjaline, rahumeelne ja massiline rahvaliikumine, mis tahtis midagi koos muuta, oli tegelikult teie valimiseks…
Ma ei ütleks, et see oli viimane. Viimane oli noorte tantsu- ja laulupidu, kus publikut oli mitu korda rohkem, kui oodati. Varem oli olnud 20 000, nüüd oli 100 000. See on 140 aastat vana traditsioon: inimesed tulevad kokku ja teevad midagi koos teistega.
Ma küll ei tahaks ütelda ette, et nüüd peate ühe või teisega tegelema, kuid mul oleks hea meel näha rohkemaid inimesi osalemas tegevustes, mis aitavad teisi või teevad üldiselt elu paremaks.
Poliitikutel ei ole tulevikku vaatamisega head lood, kuidas on ärisektoris?
Usun, et Eesti ärimaailm on aru saanud, et üks etapp, üks arengufaas meie majanduses on jõudnud lõpule. See, mida sai teha – toota läänest odavama tööjõuga –, ei anna enam võistlevat eelist. Nüüd tuleb toota tootlikumalt, tegeleda rohkem innovatsiooniga.
Oleme mitu aastat kuulnud, et Eesti peab olema innovatsiooni- ja teadmistepõhine. Kes peaks selle saavutamisele kaasa aitama?
Riik on palju teinud, praegusel hetkel võiks erasektor rohkem panustada. Me oleme tulnud lähedale Lissaboni strateegia eesmärgile, mis on panustada innovatsiooni 1,9% SKT-st, meil on 1,1%. Soomes pannakse umbes 3%, kusjuures valdav osa tuleb erasektorist, mitte riigilt. Viimastel aastatel on sellele Eestis palju tähelepanu pööratud, ma olen väga positiivselt meelestatud ja lihtsalt tiivustan.
On see haridussüsteemi puudujääk: vähe koolitatakse hädavajalikke insenere ja reaalteadlasi?
Ei, see on inimeste valikutes. Inimesed valivad eriala, mida varem polnud olemaski, selle tulemusena on meil liiga vähe insenere, liiga vähe reaalteadlasi ja õpitakse avalikkussuhteid, ärijuhtimist, avalikku haldust. Need on teemad, mis 20 aastat tagasi ei olnud Eestis eriti arenenud. Meil on vaja inimesi, kes mõistavad diferentsiaalvalemeid, kuid neid tuleb koolist järjest vähem.
Loomulikult on see inimese vaba valik, aga mida saab teha selleks, et 19-aastase valik oleks võimalikult informeeritud, et ta kaaluks rohkem inseneri- ja loodusteadusi?
Õppeained meeldivad, kui neid on põhi- ja keskkoolis hästi õpetatud, mitte sellepärast, et nii ütleb sulle isa, ema, president. See ei toimi.
Mina küll õppisin loodus- ja reaalaineid, sest nad olid väga huvitavad. Need olid väga huvitavad, sest olid head õpetajad. Tähendab, tuleb panustada sellesse, et meil oleksid õnnelikud õpetajad, kellele meeldib oma töö ja kellel on piisav palk.
Kas Eesti haridussüsteem kasvatab heaks kodanikuks?
Ühelt poolt me näeme, et need teadmised, millega noored inimesed sooritavad PISA eksamit, on tugevad. Iseküsimus on, kas meie lähenemine haridusele pärast seda on õige. Eestis on ainult 6% elanikkonnast tegelenud täiendusõppega või täiskasvanuõppega, Taanis on see protsent 30. Ka tööturu paindlikkuse debatis ei tohi unustada, et sessamas Taani mudelis, mida tuuakse näiteks, on inimestel väga suured võimalused kutse vahetamiseks ja enda täiendamiseks.
Kas sa tahad minna arsti juurde, kes ei ole viimase 40 aasta jooksul midagi uut õppinud? Tõenäoliselt mitte. Aga vaid arstiteadus ei ole meeletult muutunud, ka kõik muu on muutunud. Ühe riigi teeb edukaks aga see, et inimesed õpivad.
Kas ka kõrghariduses peaks olema rohkem paindlikkust ja valikuvõimalusi?
Raske öelda, mis oleks kõige parem. Otsustada liiga vara, mida sa õpid, see piirab inimesi. Ka mina läksin õppima ühte ala, aga lõpetasin teise. Ma ei tea, kuivõrd kitsas või paindlik on täpselt 3 + 2 süsteem, sest see hakkas alles mõne aasta eest kehtima.
Kas see on väikse riigi paratamatus, et kõiki asju ei saa siin õppida ja kraadiõppurid peavad mujale suunduma?
See on täiesti normaalne. Meie asi on teha Eesti niivõrd ahvatlevaks, et inimesed tahavad tagasi tulla.
Selge on see, et Eesti suurusega riigis ei ole võimalik kõiki asju pakkuda nii kõrgel tasemel, kui doktorikraad eeldab, juba ainuüksi sellepärast, et üks oluline komponent heast haridusest on konkurents kaasõppuritega. Et on teisi inimesi, kes on ka targad ja kes õpivad sama asja. Siis sa ei takerdu teatud rahulollu.
Teisalt… Me peame üle saama sellest, et väikeriik, väikeriik, väikeriik. Oma kõrgperioodil 400–500 aastat enne Kristust oli Ateenas, kus tegutsesid kõik suurkujud – Platon, Aristoteles, Sokrates, Perikles –, 40 000 kodanikku. Kui lääne kultuuri alus sündis 40 000 kodanikuga, siis mis meil häda on?
Ütlesite, et akadeemilise hariduse oluline osa on konkurents kaaslastega. Kas Eesti väiksema konkurentsi puhul lähevad andekad siis laisaks?
Ei, konkurents ei tähenda olla teistest parem, vaid et sa näed teisi ja see on stimuleeriv. Miljoni inimese juures on mõeldamatu, et igal aastal tuleb ühte asja kvaliteetsesse doktoriprogrammi õppima kümme inimest.
Välismaal elamise kohta ütlesite mõni aeg tagasi New Yorgi Eesti Majas: kui tahate eesti keelt ja Eesti leiba, siis tulge tagasi. On sellele reaktsioone olnud? On keegi tulnud ja öelnud: härra president, ma tulingi, te kutsusite?
Ma ei tea, et nad ütlema tulevad, aga teatud vanuses inimesed on Eestisse tulnud.
Juba 12–13 aastat tagasi näitas emigratsiooniriikide – mis tollal olid Itaalia, Kreeka, Iirimaa, Portugal – uuring, et kui saavutati teatud elatustase, tekkis remigratsioon, inimesed tulid tagasi. See sissetulek oli 13–14 000 dollarit aastas. Meie SKT inimese kohta on sellest kõrgem, kuigi tuleb ka inflatsiooni arvestada. Üldiselt, kui on teatud tase saavutatud, siis muutuvad olulisemaks rahas mõõdetamatud asjad: emakeel, toit, harjumused, perekond, tuttavad, lapsepõlvesõbrad. Eesti on praegu saavutanud sellise heaolutaseme. Me ei ole nii rikkad, nagu tahaks, aga enamikul inimestel ei piira raske elu Eestisse tagasi tulemist.
Kultuuri ja keelt suutsid eestlased alal hoida ka raskel Nõukogude ajal, ilma oma rahvusriigita. Miks me selles nii edukad olime?
Eri riikidel on erinev see asi, mis teeb neid “meieks”. Eesti keel üleüldse kujunes juba 19. sajandil eestlase identiteedi võtmeks – sind määras, mis keeles sa kõnelesid. Teistel rahvustel on teised asjad, iirlastel on näiteks väga oluline usk.
19. sajandil oli vaja kehtestada siin maal eesti keele kasutamist, see oligi meie Kulturkampf. Samamoodi tekkis rahvustunne ka Tšehhis. Eestlased said nii jõukaks, et nad võisid lubada endale natuke paremat elamist, siis nad tahtsid käia omakeelses teatris, mitte saksakeelses, tahtsid lugeda omakeelseid raamatuid ja lehti. Keeleline eneseteadvus on ühe paremal järjel rahva tundemärk.
Rääkides Eesti inimestest ei saa kuidagi ümber sellest osast, kel ei olegi ei Eesti ega ühegi teise riigi kodakondsust.
Neid on küll järjest vähem.
Kas me peaksime nende poole veel samme astuma?
Eesti riik on nii palju samme astunud – seda küsimust on 17 aastat pärast iseseisvuse taastamist isegi kummaline esitada. Arvestades, kui kerge on saada Eesti kodanikuks, ei teagi ma, mis samme saaks veel astuda. Võib-olla inimesed ei tahagi seda, sest tegelikult on kodaniku ja kodakondsuseta isiku õiguste vahe nii väike. Mõnes riigis on see palju laiem. Sisuliselt kõike peale riigikogu valimistel osalemise on võimalik teha, on liikumisvabadus, sa võid töötada kus tahes Euroopas. See on üks 1990. aastate tugeva välissurve tulemusi.
Ju ei ole sellel grupil, kes ei ole pärast 17 aastat ikka veel otsustanud, kas nad tahavad kodakondsust või mitte, mingit vahet. Lugesin just inimarengu raporti mustandit: on tuhandeid lapsi, kellel on õigus saada kodakondsus automaatselt, kuid kellele ei ole seda taotletudki. Nii et seda teemat võiks natuke rahulikumalt võtta, Eesti kodakondsust ei ole raske saada.
Mis defineerib praegu Eesti inimese, nii suure kui ka väikese algustähega? On see keel, kodakondsus, mõtteviis, kultuur, mingi minevikunägemus?
Igaühel on vaba valik, kuidas ta seda defineerib: elukoha, väärtuste, keele järgi. Ma ei tahaks kuidagi piiritleda seda, mis on ja mis ei ole. Aga kindlasti on oluline osa eesti keelel: olla eestlane tähendab mingilgi määral osata seda keelt ja olla Eesti riigile lojaalne.
Maikuus, kui oli väga segane aeg, ütlesite, et me suudame kokku leppida ühises tulevikus. Kas selleks peab enne kokku leppima ühises minevikus?
Üldiselt, ma usun, küll. Niivõrd, kuivõrd on ühine minevik. Eesti territooriumi minevik on hoopis teistsugune kui ka neis riikides, kust siin olevad inimesed on tulnud. On väga selge, et massiliselt inimsusvastaseid kuritegusid sooritanud reÏiimi ei saa eestlane kuidagi vabastajaks pidada. Tuleb aru saada, et see, mis pandi Eestis toime, oli kohutav ja selle vabastamiseks nimetamine on samast kategooriast kui holokausti eitamine. See ei ole niivõrd ränk, sest holokaust oli ulatuslikum, aga on vastuvõetamatu nimetada massiküüditamisi vabastamiseks.
Tihti tunnevad eestlased, et meie ajaloo seletamine on keeruline, sest sel on nii palju sõlmpunkte. Teie tegite välisministri ja europarlamendi liikmena seda pidevalt. Mis punktide kaudu saab ühele haritud välismaalasele Eesti ajalugu rääkida?
Soovitan neil lugeda nende raamatuid, kellele ma andsin sellel aastal Maarjamaa Risti, vaadata nende filme. Kõige parem on lugeda Robert Conquesti ja Norman Daviest, siis ei pea britist või ameeriklasest lugeja muretsema, et äkki eestlane räägib väljamõeldisi.
Pigem on probleem laiemalt Ida-Euroopa ajaloo mõistmises. Usun, et Katõni (Andrzej Wajda film Katõni veresaunast 1940. aastal) filmi vaatamine aitab väga paljudel aru saada, mis toimus siin maailmaosas – me ei ole niivõrd unikaalsed, see saatus, mis meid tabas, on tabanud ka teisi.
Eestlase töö ei peaks olema käia pidevalt ringi ja seletada, mis me oleme ja kes me oleme. Me oleme selles küsimuses liiga tundlikud.
Ajalehtede rubriik “Teised meist” peegeldab seda: 10–15 aastat tagasi oli tore, kui keegi pani meid tähele, aga praegu tuleks asju võtta natuke rahulikumalt. See ongi vabaduse eelis, et me oleme vabad ega pea muretsema, “mida nad seal meist mõtlevad”, nagu üks anekdoot kunagi soomlaste kohta ütles.
Kui palju peaks Eesti muretsema oma rahvastiku vähenemise pärast, iive hakkab justkui positiivseks pöörama?
No ei ole iive veel positiivseks pööranud. Me oleme suhteliselt edukad ühes asjas: sünnitaval poolel on lahendatud mõned probleemid, sisse viidud emapalk ja nii edasi. Aga iive võiks olla positiivne, kui oleksid elus need mehed, kes võiksid olla sobivad partnerid neile naistele, kes tahaksid lapsi saada. Meil on liiga vähe ellu jäänud mehi. Eesti mehed sõidavad end surnuks, joovad end surnuks. Kui me ei teeks seda nii palju, siis võiks meil statistika järgi juba olla positiivne iive. Kui me oleme sündimuse vähenemise päris hästi lahendanud – me ei hakka panema naisi rohkem sünnitama –, on meie lahing praegu mehed, mitte naised.
Nii et eesti mees peab ära hoidma selle, mida Rein Taagepera kutsub “demograafiliseks vetsupotiks”?
Ma ei ütleks “demograafiline vetsupott”. Usun, et olukord on parem.
Küsimus ei ole nagu (teatri NO99) näidendis “GEP”, küsimus on, kas mees on üldse elus, kas ta jõuab 40. eluaastani. On ahastav lugeda, et jälle keegi sõitis kuskil... See õudne eufemism “kaldus vastassuunavööndisse”. Mida see tähendab? Tähendab, et keegi on üritanud süüdimatult mööda sõita. Autod ei kaldu vastassuunavööndisse, nad lähevad sinna aktiivselt, et kellestki mööda sõita. Kõige hullem on nende saatus, kes tulevad oma sõidurajal, ja keegi süüdimatu, kes tahab kihutada... Kõik need asjad vähendavad meie iivet.
Mida teha?
See on igaühe vaba valik, kas ta sõidab teisest mööda pimedas kurvis, kus vastutustundlik inimene ei saa teada, kas keegi tuleb vastu. Ja kui sa oled joonud alkoholi, siis sa ei lähe rooli. Punkt.
Mida me saame teha... Me saame nõuda põhjalikumat liikluskontrolli, millega politsei aktiivselt tegeleb. Aga meil ei oleks vaja raisata oma politsei aega kihutajate ja roolijoodikutega tegelemisele, nad võiksid tegelda varaste, peksjate ja muudega, kui inimesed ise ei läheks kihutama või joonuna autoga sõitma.
Kui oluline on iibeküsimuse puhul klassikaliste pereväärtuste rõhutamine, mida mõnedki poliitilised jõud armastavad kilbile tõsta?
Uuringud näitavad, et inimesed, kes elavad koos ja kellel on lapsed, on üksikutest inimestest õnnelikumad. Poissmehe elu on tegelikult suhteliselt õnnetu, kooselu on palju parem. Ma ei tea, kas pereväärtuste toonitamine on poliitikute asi, see on inimese otsustada. Mina loomulikult usun, et see on hea, aga ei saa tungida inimeste eraellu.
Kas neis rahvusvahelistes organisatsioonides, millesse jõudmine oli kümme aastat tagasi suur eesmärk, suudame me praegu olla tõsiselt võetavad partnerid ja poliitikates kaasa rääkida?
NATO kohta tõin ma juba näite. Kui Eesti, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia tulevad kokku ja teevad ettepaneku, siis on päris hea. Euroopa Liidu eri valdkondades saadab meid suurem edu seal, kus probleemid ja küsimused on meiega rohkem seotud. Selge on see, et oliivikasvatuse teemal ei ole meil kuigi palju kaasa rääkida.
Meie häda ei ole, et me ei räägi piisavalt palju, vaid et meil on vaja rohkem inimesi, kes on oma alal silmapaistvad eksperdid. Näiteks energiavarustuse ja energeetika küsimustes on meil tõepoolest väga häid inimesi, aga neid peaks olema rohkem.
Balti ruumis oleme kõrvale jätnud koostöö ja räägime kooskõlastatusest. Mis on praegu kolme riigi ühised huvid?
Kindlasti on need energeetika ja julgeolek. Need on valdkonnad, kus regionaalne koostöö annab palju tõhusamaid lahendusi kui eraldi tegutsemine. Me teame, et juba 2009. aasta lõpuks tuleks Ignalina elektrijaam kinni panna ja siis tekib energiaauk. Me teadsime seda kaks aastat tagasi, seda teadsid lätlased, seda teadsid leedulased.
Me peame midagi tegema. Meie oleme selles endiselt veendunud. Lätlased on vist endiselt veendunud. Leedus praegu asi ei liigu. Aeg tiksub. Me ei saa oodata, kui 2010. aasta esimesel päeval on äkki mitu teravatti vähem. Me peame ise võtma diskussioonis initsiatiivi.
Kas meil on võimalik ilma tuumaelektrijaamata Baltikumis edasi minna? Kust see energia tuleb? Kas meil oleks vaja ise ehitada, kui leedulased ei ole võimelised otsustama, kas ja millal ning kuidas on omanikud? Kas me teeme seda koos Lätiga? Kas teeme üksi? Kas tegeleme üldse tuumaenergiaga? Kui et tegele, siis kust me saame tolleks ajaks palju suurema energiavajaduse rahuldamiseks oma elektrit? Need on küsimused, milles tuleb kümme aastat ette vaadata, ja need on küsimused, mis ei mahu ühte valimistsüklisse.
See on üks osa Balti koostööst. Ma kardan, et kui me ei jõua ühiselt midagi teha, siis oleme sunnitud hakkama tegelema asjadega üksi. Et teha midagi üksi, peab pihta hakkama. Kõik see on nii pika vinnaga, et peame nüüd diskussiooni alustama.
Teine asi on kaitsepoliitika. Nüüd on taasloodud Balti pataljon, mis vahepeal ära kaotati. See on väga hea näide kasulikust regionaalsest koostööst, nagu ka Eesti osalemine põhjala ehk siis Eesti, Soome ja Rootsi vahel loodavas kiirreageerimisüksuses Euroopa Liidu raames.
Kas Eesti, Läti ja Leedu vajavad rohkem tanke ja lennukeid?
See küsimus on liiga lihtne. Esiteks on meil kindlasti vaja omada transpordivõimet NATO liikmena. Me ei räägi hävitajatest, vaid transpordilennutundidest. Teiseks peame me 2011. aastaks leidma lahenduse õhuturbe küsimusele pärast 2018. aastat. Kas me ostame endale hävitajaid, kas maksame lepinguliselt kellelegi teisele – me peame maha istuma ja jõudma ühisele arusaamale. Kui me ei jõua ühisele Balti arusaamale, peame jõudma Eesti arusaamale. Üksinda seda ajada oleks natukene loll, aga teisalt: me peame midagi tegema.
Mis on üks asi, mida te tahate igale Eesti inimesele vabariigi aastapäeval soovida ja soovitada? Kuidas tuleks seda tähistada ja mille üle uhke olla?
Sellest räägin ma 24. veebruaril (kell 18.00) oma aastapäevakõnes, olen siin juba liiga palju oma kõnet ära rääkinud.
Aga igaüks tähistab, nagu peab sobivaks. Rahvuspüha on päev, mil loodetavasti inimene mõtleb selle kõige tähenduste üle.
Mida peaks parandama ja mille üle peaksime eriti uhked olema kümne aasta pärast, riigi saja aasta juubelil?
See ongi minu kõne, ma tahan rääkida, mis on “Eesti sada”.
Kui teil ei oleks sel nädalavahetusel ametlikke kohustusi, siis kuidas te ise seda päeva tähistaksite?
Ma teen sel aastal seda, mida igal aastal. Kell 7.35 olen lipu heiskamiseks Toompeal, see on üks parimaid tundeid. Kutsun kõiki lipuheiskamisele, kus tahes see võiks toimuda. Rahvuspüha on päev, mil oled koos oma pere ja sõpradega.
