Nooruses jättis see film mulle kustumatu elamuse. Olin ka seekord end diivanile sättinud, kuid mingist hetkest ei suutnud ma seda väga head filmi edasi vaadata.

Ei tahtnud taas sisimas läbi elada konflikti üleskeeramist kahe kogukonna vahel, mis filmis päädis noorte elude traagilise lõppemisega. Seda enam, et vastandusi kogeme igapäevases elus üha rohkem.

Järjekordsest vastandusest võis lugeda paar päeva tagasi mitmest portaalist, kui EResti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) tõstatas süüdistuse haridus- ja teadusministeeriumi(aadressil, tegemist olevat „ /../stalinistliku poliitika tagasitulekuga Eesti koolidesse.“ Ka süüdlased leiti üles, nendeks olid rollimängud sõja ja tagakiusamiste eest põgenevate inimeste teemal.

Pikalt kooliõpetajana töötanuna tundub mulle, et kirjeldatud seisukoht alahindab Eesti õpilasi ja õpetajaid ega ole kursis tänapäeva kooliga.

Eesti õpilased on iseseisvad ja targad. Kui õpetasin usundiõpetust, siis õige sageli kahtlustati, ega tundides ajupesu toimu.

Pidin käsi südamel tunnistama, et kui ma ka tahaksin õpilasi usuliselt mõjutada, ei oskaks ma seda teha.

Mingi nähtuse asetamine teenimatult positiivsesse valgusesse oleks õpilaste poolt korrapealt „läbi hammustatud“ ning kokkuvõttes oleks tasakaalustamatu lähenemine propageeritavale nähtusele hoopis kahjulikult mõjunud.

Tänapäeva kool on arutelude ja diskussiooni koht ning jutte õpilastele tehtavast ajupesust võib tulla ringkonnast, kus eksisteerib vaid üks tõde, mis vastuvaidlemisele ei kuulu.

Teiseks tahaks peatuda õpetajatel. Seda, et Eesti õpetajate tase kannatab välja võrdluse ükskõik missuguse teise riigiga, kinnitab nii minu isiklik kogemus kui ka mõõdetavad näitajad, olgu või PISA tulemused.

On tõsi, et nii mõnegi teema käsitlemisel võib õpetaja minna liiale, kuid tasemel õpetajaharidus ja mõistlikud kolleegid on garantiiks, et üldreeglina seda ei juhtu.

Kolmandaks, tänapäeva kool on mitmekülgne ja avatud, mis annab õpetajale autonoomia ja vabaduse tundlike teemade käsitlemiseks.

Ministeeriumi seisukoht ongi paindlik: „Sõja ja tagakiusamise eest põgenenud inimeste läbielamised ning nende liikumine on olnud väga aktuaalne teema juba enam kui poolteist aastat, mistõttu sellest tuleb rääkida ka koolis. Kuidas seda teha, on õpetajate professionaalne valik. Kas rääkida sellest, näidata filme või kasutada simulatsioonimänge.“

Hoolimata traagikast sugeneb West Side'i loo lõppu lootust. Armastus ületab vihkamise ning hakkab kahe vaenutseva kamba vahele sildu looma.

Ma arvan, et Eesti koolisüsteemis võib nii mõndagi kritiseerida, küll mitte seda, et õpilasteni püütakse tuua teadmisi ja mõistmist tänapäeva aktuaalsetest probleemidest. Kuidas õpilane vastavasse probleemi suhtuma hakkab, on ja jääb tema isiklikuks valikuks.