TOOMAS JÜRGENSTEIN: Mida teha vanade lauludega

TRADITSIOONE ja sümboleid pole sugugi lihtne asendada

Usun, et igaühel võivad tekitada küsimusi nii Eesti hümni kui ka vapi, pisut vähem ehk lipu seosed meie maa ja praeguse mõttelaadiga.

Tuues paralleeliks mõned ajaloost tuntud religioossed ilmingud, püüan jätkata Jaak Urmeti alustatud (EPL 15.03.2005) arutlust Paciuse/Jannseni hümni võimalikust kohast tänapäeval ja tulevikus.

Kindlasti võib Eesti hümnist leida primitiivset värssi ning vananenud mõtet, võib aga ka Vana Testamendi professori Kalle Kasemaa kombel (PM 19.1.2000) võrrelda Eestit ja tema hümni harival moel Portugaliga ning luua meile uus kirglik hümn. “Ärka üles, muistne hiilgus, särama löö, Eesti kiirgus, et me kanged mehepojad aiva võite koju toovad!” Jne. Hiljem tõdes autor küll muhedalt, et riigihümniks sai värss krõbedavõitu, kuid kaitseliidu hümniks kindlasti liiga lahja.

Ajastuline või igavene

Tegelikkuses võime mõndagi vana laulu ja selle mõju lähemalt vaadeldes avastada tänapäeva mõttes ebakorrektsust. Näiteks esineb vanas tudengilaulus “Krambambuli” järgmine salm:

Kes oma autud lõuad avab

Krambambullaste laituseks,

See Taeva Isa andi haavab,

Ei teda pea me kristlaseks,

:,: Ja tall’ ei anna iialgi

Üht tilgakest krambambuli,

Kram-bim-bam-bambuli,

Krambambuli. :,:

See laulusalm eksib mitmel põhjusel hea tooni vastu. Esiteks on kahtlane, kas “Taeva Isa” üldse sobib joogilaulus mainida.

Siiski tundub, et tudengilaulus esinev sõnum ei takista eriti kellelgi seda nautimast. Minu kasutuses olevasse laulikusse on see laul sattunud tuntud maausulise osalusel, kes on üks lauliku kolmest koostajast. Äkki on vanadest lauludest maailmavaateliselt korrektse mõtte otsimine üleüldse seotud millegi väga ajutisega, hümni laulmine peaks panema mõtlema millelegi püsivamale, näiteks eri põlvkondi siduvatele elementidele, ja neid leidub meie praeguses hümnis piisavalt.

Muidugi võiks praeguse hümni asendada uuega. Traditsioone ning sümboleid asendada pole aga sugugi lihtne. Meenutada võib ka ilukirjanduse kaudu tuntud õnnetu Egiptuse vaarao Amenhotep IV katset asendada Amon-Ra kultus ainujumal Atoni omaga või 8. sajandi Bütsantsi keisrite püüdu sundida rahvast loobuma neile armsaks saanud ikoonidest. Mõlemad katsed lõppesid tulemusteta, oma nime Ehnatoniks muutnud vaarao suri ning tema reformipüüded unustati, aga aktiivselt ikoonide vastu võidelnud Konstantinos V (741–775) läks ajalukku rahvalt saadud vänge hüüdnimega Kopronymos (Sita-nimeline) ning ikoonikummardajad pühitsesid peagi oma täielikku võitu.

Pealegi pole uue hümniga sugugi lihtne rahuldada kõiki maailmavaateid. KrisŠnaiit Arne Lauri lauldud eurolaul “11” sisaldas endas küll paljude traditsioonide elemente, kuid seda oleks raske ette kujutada rohkemana kui ühe hooaja hitina. Pealegi on tõenäoline, et kokkuleppele võib jõuda ainult mittemidagiütleva, keskpärase ja igava hümni osas. Seda iseloomustab hästi 20. sajandi ühe mõjukama mõtleja Bertrand Russelli teravapilguline tõdemus, et tema kogemuse põhjal suudavad inimesed kokku leppida vaid asjades, mis neid ei huvita.

Võimalik on veel vana hümni kohendada ja moderniseerida. Paljud mäletavad, kuidas nõukogude ajal asendati populaarse laulu ametlikumates esitustes “Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab müts tal põues, see sünnib toas, kirikus...” sõna kirikus teatriga. Veelgi lihtsam oli asendada paljude lastelaulude kunagine jõuluvana uues variandis näärivanaga.

Seda laadi mõtlemises tundub domineerivat ratsionaalsus, kuid ka vähene austus algteksti vastu. See on mõttelaad, mille järgi võib kergesti leida põhjendusi hiiemägede suusakeskusteks kujundamiseks või kirikute spordisaalideks ümberehitamiseks.

Kõige arvestatavam võimalus tundubki olevat praegune hümn säilitada. Koos oma puuduste ja ajastulisusega, kuni mingi üldine vaimne vapustus või pööre paneb ühiskonna leppima uue hümni paratamatusega.

Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja